Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Kas Brasiilia indiaanlasi ähvardab väljasuremisoht?

Kas Brasiilia indiaanlasi ähvardab väljasuremisoht?

Kas Brasiilia indiaanlasi ähvardab väljasuremisoht?

„ÄRGAKE!” BRASIILIA-KORRESPONDENDILT

XINGU rahvuspark asub Brasiilias Mato Grosso osariigis. Selle pindala on ligikaudu 27 000 ruutkilomeetrit, mis on peaaegu sama suur kui Belgia. See rahvuspark, mis on koduks 14 etnilisse gruppi kuuluvale umbes 3600 indiaanlasele, on nagu roheline saareke, mis satelliidifotodel paistab kui „gigantne piljardilaud”. Ümbritsevad metsad on kas põletatud, et metsaraiujatel oleks ligipääs kaubanduslikku tulu toovatele puudele, või muudetud karjamaadeks suurtele veisekarjadele.

1960. aastatel hakkas Brasiilia valitsus indiaanlastele reservaate rajama. Peamiselt Amazonase piirkonda rajatud reservaadid hõlmavad praegu umbes 12 protsenti Brasiilia territooriumist. Reservaatide moodustamine on kaasa aidanud üllatavale muutusele: Brasiilia indiaanlaste rahvaarv kasvab – esimest korda 500 aasta jooksul! Arvatakse, et neid on umbes 300 000. Siiski on see vaid väike osa indiaanlaste arvust 1500. aastal, kui neid oli arvestuste kohaselt kahe kuni kuue miljoni ringis.

Möödunud 500 aasta jooksul on ühe kirjaniku sõnul „aset leidnud ulatuslik ja kohutav demograafiline tragöödia”. Mis viis sellise indiaanlaste arvu drastilise kahanemiseni? Kas viimaste aastate kasv tähendab, et Brasiilia indiaanlased on lõpuks väljasuremise eest kaitstud?

Kuidas koloniseerimine algas

Esimese 30 aasta jooksul pärast seda, kui Portugal 1500. aastal Brasiiliat endale nõudis, oli kolonistid eelkõige huvitatud siiltsesalpiiniast (portugali keeles pau-brasil) – lehtpuust, millest saadakse punast puitu mahagoni. Selle puu järgi sai Brasiilia oma nime. Eurooplased pidasid seda puitu väga väärtuslikuks ja vahetasid seda nipsasjade vastu.

Peagi aga avastati, et Brasiilia kliimas kasvab hästi suhkruroog. Kuid sellel oli üks miinus – suhkruroo kasvatamine oli töömahukas. Seetõttu hakkas suurenema nõudlus orjatööliste järele. Ja kolonistidel polnud vaja neid kaugelt otsima minna! Pärismaist tööjõudu oli varnast võtta.

Kuidas orjapidamine kujunes?

Indiaanlased kasvatasid aiasaadusi tavaliselt vaid nii palju, kui neil eluks vaja oli. Mehed olid peamiselt kütid ja kalurid. Nende kohuseks oli ka vaevarikas metsa raadamistöö. Naised istutasid, korjasid saaki ja valmistasid toitu. Euroopa intellektuaalide ringkondades ülistati indiaanlaste näilist ükskõiksust rikkuse suhtes ja ahnuse puudumist. Teisalt aga pidasid paljud kolonistid indiaanlasi lihtsalt laiskadeks.

Sõbralikke indiaanlasi innustati portugallaste lähedal olevatesse asulatesse elama minema, et teha seal tööd ja kaitsta koloniste. Jesuiidid ja teised religioossed ordud mängisid siinkohal sageli tähtsat rolli. Nad ei mõistnud, kui kahjulikuks võib indiaanlastele selline kontakt kolonistega osutuda. Kuigi seaduse järgi oli indiaanlastele maa ja vabadus garanteeritud, sunniti neid tegelikult kolonistide heaks orjadena töötama. Väga harva maksti neile selle eest või lasti neil oma maad harida.

Portugali krooni püüdeid orjus keelustada saatis vaid mõningane edu. Kolonistid oskasid tavaliselt orjusevastastest seadustest mööda hiilida. Üldiselt peeti „õiglastes sõdades” vangistatud indiaanlaste ehk eeldatavate vaenlaste orjastamist ja müümist moraalselt lubatavaks. Teiste hõimude poolt vangistatud indiaanlasi sai ka osta ehk „lunastada” ning pidada kui orje.

Kõike eelnevat arvestades tegi suhkrutööstus sellest kolooniast tulusa ettevõtmise. Ja suhkrutööstus omakorda sõltus tol ajal orjatööst. Seetõttu oli Portugali kroon oma varade suurendamise nimel sageli sunnitud minema vastuollu oma südametunnistusega.

Koloniaalvõimude rivaalitsemine – Portugal versus Prantsusmaa ja Holland

Indiaanlased olid põhilised ohvrid koloniaalvõimudevahelistes konfliktides. Prantsusmaa ja Holland püüdsid Brasiiliat Portugalilt endale saada. Nad võistlesid Portugaliga selle nimel, et indiaanlased asuksid nende poolele. Indiaanlased ei taibanud, et võõrvõimude tegelik eesmärk oli nende maa endale võtta. Selle asemel nägid nad neis konfliktides võimalust ise kätte maksta oma vaenlastele – teistele indiaani hõimudele – ja mässisid end tahtlikult võõrvõimudevahelistesse võitlustesse.

Näiteks, 10. novembril 1555 randus Prantsuse aadlik Nicholas de Villegaignon Guanabara lahes (tänapäeval Rio de Janeiro) ja ehitas sinna kindluse. Ta liitus seal kohalike tamoio indiaanlastega. Portugallased tõid Bahiast tupinamba indiaanlasi ning märtsis 1560 ründasid nad lõpuks kindlust, mis paistis vallutamatuna. Prantslased põgenesid, kuid jätkasid tamoiodega kauplemist ja kehutasid neid portugallastele kallale minema. Pärast mitmeid lahinguid said tamoiod lõplikult lüüa. Kuuldavasti tapeti kõigest ühes lahingus 10 000 indiaanlast ja 20 000 orjastati.

Kohutavad haigused Euroopast

Põliselanikud, kellega portugallased esmalt kokku puutusid, paistsid väga hea tervise juures olevat. Varased maadeuurijad uskusid, et paljud eakad indiaanlased olid vähemalt saja-aastased. Kuid indiaanlased ei olnud immuunsed Euroopa ja Aafrika haiguste vastu. Ilmselt oli see üks peamisi põhjusi, mis viis nad väljasuremise ääreni.

Portugallaste ülestähendused on täis kohutavaid teateid epideemiatest, mis vähendasid drastiliselt indiaanlaste arvu. 1561. aastal tabas Portugali rõugete katk ja levis üle Atlandi ookeani. Tagajärjed olid kohutavad. Jesuiit Leonardo do Vale kirjeldas 12. mail 1563 oma kirjas selle epideemia jubedusi Brasiilias: „See oli rõugete vorm, mis lehkas nii hirmsasti, et keegi ei suutnud välja kannatada seda [ohvritelt] tulevat haisu. Seetõttu surid paljud hooletusse jäetuna, neid sõid ussid, kes kasvasid rõugehaavades ja paljunesid nende kehas nii ohtrasti ning kasvasid nii suureks, et see kohutas ja šokeeris igaüht, kes neid nägid.”

Rassidevaheline kooselu šokeerib jesuiite

Eri rassist isikute kooselu viis samuti selleni, et paljud hõimud kadusid. „Ei portugallased ega pärismaised brasiillased polnud kumbki vastu rassidevahelistele liitudele,” märgib raamat „Red Gold–The Conquest of the Brazilian Indians”. Indiaanlased pidasid seda külalislahkuse osutamiseks, et pakuvad võõrastele naisi, sageli enda tütreid. Kui esimesed jesuiidid aastal 1549 Brasiiliasse saabusid, olid nad nähtust šokeeritud. „Nad [vaimulikud] ütlesid meestele avalikult, et neil on seaduslikult lubatud elada patust kooselu oma värviliste naistega,” kurtis jesuiit Manoel da Nóbrega ja lisas: „Kolonistid kasutasid kõiki oma indiaanlastest naisi [orjasid] liignaistena.” Portugali kuningale teatati, et ühel portugallasest kolonistil ’oli nii palju lapsi, lapselapsi, lapselapselapsi ja järeltulijaid, et [nagu jutustaja ütles] ma ei julge pakkuda, Teie Majesteet, kui palju neid on’.

17. sajandi keskpaigaks olid indiaanlased Brasiilia varem rahvarohketelt rannikuäärsetelt tasandikelt kas surnud, orjastatud või rassidevaheliste liitude tõttu teiste rahvastega ühte sulanud. Sama võis peagi öelda ka Amazonase piirkonna hõimude kohta.

Portugallaste Amazonasesse saabumisele järgnes peaaegu ohjeldamatu „jahihooaeg” Amazonase suudme elanikele. Maranhão teoloogiadoktori Manoel Teixeira sõnul tapsid portugallased kõigest mõne aastakümnega ligikaudu kaks miljonit Maranhão ja Pará osariigis elavat indiaanlast! See arv oli ilmselt liialdus, kuid häving ja kannatused vastavad tõele. Taolist laastamist kogeti hiljem ka Amazonase ülemjooksul. 18. sajandi keskpaigaks olid Amazonase piirkonnast – välja arvatud kõrvalistest paikadest – hävinud peaaegu kõik sealsed indiaanlased.

Paljude Amazonase piirkonna kõrvaliste paikade areng 19. ja 20. sajandil on viinud selleni, et valge mees on järjest enam puutunud kokku allesjäänud isoleeritud indiaani hõimudega. Charles Goodyeari 1839. aastal leiutatud kautšuki vulkaniseerimine ja sellele järgnenud kummirehvide tootmine viis nii-öelda kummipalavikuni. Kaubitsejaid lausa voolas Amazonase piirkonda, mis oli ainus koht, kust võis saada looduslikku kummit. See ajajärk on tuntud pärismaalaste vägivaldse rõhumise poolest, mille tagajärjel nende arv kahanes veelgi enam.

Kuidas on mõjutanud indiaanlasi 20. sajand?

1970. aastal otsustas Brasiilia valitsus integratsiooniplaani raames, mis kätkes endas maanteede ehitamist, ühendada omavahel Amazonase kõrvalised kohad. Paljud neist läbisid indiaanlaste maad ja tegid indiaanlased kaitsetuks nii maavarade otsijate kui ka surmavate haiguste pealetungi ees.

Mõtle näiteks sellele, mis juhtus panaradega. Sõda ja orjus on 18. ja 19. sajandi jooksul suures osas selle hõimu hävitanud. Vähesed järelejäänud põgenesid loode suunas sügavatesse Mato Grosso põhjaosa metsadesse. Siis aga ehitati täpselt läbi nende maa Cuiabá-Santarémi maantee.

Kokkupuude valgetega osutus paljudele hukatuslikuks. Aastal 1975 oli endisest rahvarohkest hõimust alles vaid 80. Panarad asustati ümber Xingu rahvusparki. Nad püüdsid leida pargis keskkonda, mis sarnaneks nende põlismetsadega, kuid edutult. Seejärel otsustasid nad minna tagasi oma kodumaale. 1. novembril 1996 kuulutas Brasiilia justiitsminister 495 000 hektari suuruse ala „põliseks valduseks”. Panarad on väljasuremisest ilmselt päästetud.

Kas tulevik on helgem?

Kas reservaadid päästavad allesjäänud indiaanihõimud väljasuremisest? Praegu tundub, et Brasiilia indiaanlaste väljasuremine on vähe tõenäoline. Kuid nende elukohtades on sageli väärtuslikke loodusvarasid. Arvestuste kohaselt on umbes triljoni dollari väärtuses maavarasid – sealhulgas kulda, plaatina, teemante, rauda ja pliid – peidus Amazônia Legal nime all tuntud piirkonnas, mis hõlmab Brasiilia üheksat osariiki põhjas ning kesk- ja lääneosas. Umbes 98 protsenti indiaanlaste maast asub sellel territooriumil. Ebaseaduslik maavarade otsimine on mõnes indiaanlaste elupaigas juba reaalsus.

Ajalugu on näidanud, et indiaanlased on valgetega kokku puutudes pidevalt kahju kannatanud. Nad vahetasid kulda peeglite vastu ja mahagoni nipsasjade vastu ning pidid põgenema kaugetesse metsadesse, et pääseda orjastamise eest. Kas ajalugu kordub?

Paljud indiaanlased on õppinud kasutama praeguseid tehnoajastu saavutusi – lennukeid, mootorpaate ja mobiiltelefone. Kuid ainult aeg näitab, kas nad suudavad hakkama saada probleemidega, mida 21. sajand võib endaga kaasa tuua.

[Kaart lk 15]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

■ Xingu rahvuspark

□ Indiaanlaste reservaadid

BRASIILIA

BRASÍLIA

Rio de Janeiro

PRANTSUSE GUAJAANA

SURINAME

GUYANA

VENEZUELA

COLOMBIA

ECUADOR

PERUU

BOLIIVIA

PARAGUAY

URUGUAY

[Pilt lk 15]

Kaupmehed ekspluateerisid indiaanlasi orjatööga oma kautšukiistandustes

[Allikaviide]

© Jacques Jangoux/Peter Arnold, Inc.

[Pildi allikaviide lk 12]

Äärekaunistus ja kujundus: raamatust „Brazil and the Brazilians”, 1857