„SÜDAMETUD” – sellise kurva pildi loob Piibel paljudest inimestest meie ajal, „viimseteks päevadeks” kutsutud ajaperioodil (2. Timoteosele 3:1, 3, 4). Laste seksuaalse väärkohtlemise epideemiline ulatus perekondades tõendab ilmekalt selle prohvetikuulutuse tõesust. Tegelikult algne kreekakeelne sõna aʹstor·gos, mis on tõlgitud „südametud”, viitab just sellise armastuse puudumisele, mis peaks valitsema pereliikmete vahel, iseäranis vanemate ja laste vahel. * Ja liigagi sageli käib see just nende perede kohta, kus last kuritarvitatakse.

Mõned uurijad ütlevad, et tavaliselt on seksuaalpervert meessoost, isa rollis olev isik. Ka teised meessugulased võivad sageli olla ahistajad. Kuigi enamik ohvreid on tüdrukud, on väärkoheldute hulgas ka palju poisse. Naissoost ahistajad pole samuti nii harvad, kui võiks arvata. Vahest kõige vähem avalikkuse ette toodud väärkohtlemise vorme on õdede-vendade vaheline verepilastus, kus vanem või tugevam laps sunnib või meelitab nooremat või nõrgemat õde-venda temaga seksuaalvahekorda astuma. Lapsevanemana pead kahtlemata säärast käitumist tülgastavaks.

Mida sa saaksid teha, et sinu peres selliseid asju ei juhtuks? Selge on see, et iga pereliige peab õppima tundma ja väärtustama mõningaid põhimõtteid, mis välistavad väärkohtlemise. Parim koht, kust leida sellist juhatust, on Jumala Sõna Piibel.

Et perekond oleks turvapaik, peab iga pereliige järgima Piibli moraalipõhimõtteid. Piibel ei häbene sugugi rääkida seksuaalteemadel. Ta teeb seda väärikalt, kuid avameelselt ja otsekoheselt. See näitab, et Jumala kavatsuse järgi pidid seksuaalsuhted pakkuma mehele ja naisele tõelist naudingut (Õpetussõnad 5:15–20). Ent Piibel mõistab hukka seksuaalsuhted väljaspool abielu. Näiteks räägib Piibel selgelt taunivalt verepilastusest. Kolmandas Moosese raamatus 18. peatükis on nimetatud suur hulk keelatud verepilastuslikke suhteid. Pane näiteks tähele järgmisi sõnu: „Ükski teist ärgu  liginegu mitte ühelegi oma lähemale veresugulasele tema häbet paljastama [seksuaalvahekorda astuma]! Mina olen Jehoova!” (3. Moosese 18:6, meie kursiiv.)

Jehoova loetles verepilastust nende „jäleduste” hulgas, mille karistuseks on surm (3. Moosese 18:26, 29). On selge, et Loojal on selles küsimuses väga kõrged mõõdupuud. Tänapäeval on paljud valitsused samasugusel seisukohal, pidades peresisest laste seksuaalset väärkohtlemist ebaseaduslikuks. Täiskasvanu seksuaalvahekorda lapsega võidakse nimetada vägistamiseks. Miks kasutatakse sellist kanget sõna, kui vahekorda astumiseks pole tarvitatud jõudu?

Paljud võimukandjad on hakanud tunnustama seisukohta, mis on Piiblis kogu aeg olnud – et lapsed ei suuda arutleda nii nagu täiskasvanud. Näiteks öeldakse Õpetussõnades 22:15, et „meeletus on seotud poisi südamesse”. Ja apostel Paulus kirjutas inspireeritud sõnad: „Kui ma olin väeti laps, siis ma rääkisin nagu väeti laps, ma mõtlesin nagu väeti laps ja arvasin nagu väeti laps; aga kui ma sain meheks, siis ma hülgasin selle, mis on omane väetile lapsele” (1. Korintlastele 13:11).

 Laps ei suuda täielikult mõista seksuaalsuhte tähendust ega oska ka ette kujutada, mis tagajärjed võivad sellel olla aastate pärast. Seepärast ollakse üldiselt nõus, et lapsed ei saa anda mingit teadlikku nõusolekut seksuaalsuheteks. Teisisõnu, kui täiskasvanu (või ealt juba vanem nooruk) on vahekorras lapsega, ei saa vanem isik õigustada oma tegu väitega, et laps polnud vastu või et laps ise soovis seda. Täiskasvanu on süüdi vägistamises. See on kuritegu, mille eest sageli määratakse vanglakaristus. Vägistamise eest vastutab vägistaja, mitte soovimatu ohver.

Paraku jäävad tänapäeval paljud sellised kuriteod võimukandjate poolt karistamata. Austraalias näiteks on arvestuste kohaselt vaid 10 protsenti seaduserikkujatest kohtulikult vastutusele võetud ning vähesed on süüdi mõistetud. Teistes maades on sarnane olukord. Kui valitsused suudavad kristlikule perekonnale vaid vähest kaitset pakkuda, siis Piibli põhimõtete järgimisest on tõesti palju kasu.

Tõsikristlased mõistavad, et Jumal, kes on need seadused oma Sõnasse kirja pannud, pole muutunud. Ta näeb iga meie tegu, isegi neid, mis on enamuse eest varjatud. Piibel ütleb: „Kõik on alasti ja paljastatud tema silma ees; ja temale tuleb meil aru anda” (Heebrealastele 4:13).

Jumal peab meid vastutavateks, kui läheme vastuollu tema käskudega ja teeme teistele haiget. Ent ta õnnistab meid, kui järgime tema kasulikke käske, mis puudutavad pereelu. Missugused on mõned neist käskudest?

Piibel ütleb, et „armastus ... on täiuslik side” (Koloslastele 3:14). Piibel ei kirjelda armastust pelgalt kui tunnet. Pigem näidatakse seal, millistele tegudele see peaks ajendama – mis käitumist see soodustab ja mis tegusid keelab (1. Korintlastele 13:4–8). Perekonnas tähendab armastuse väljendamine seda, et üksteist koheldakse väärikuse, austuse ja lahkusega. See tähendab, et elatakse nii, nagu Jumal on iga pereliikme rolli ette näinud. Jumal on andnud igaühele austusväärse ja tähtsa rolli.

Isal kui perekonnapeal on eriti tähtis armastust osutada. Kristlik isa mõistab, et ta ei või olla türann ega kuritarvitada oma võimu naise või laste üle. Selle asemel võtab ta juhtpositsiooni tarvitamiseks eeskuju Kristusest (Efeslastele 5:23, 25). Seepärast hoolitseb ta oma naise eest ja armastab teda ning on kannatlik ja õrn oma lastega. Ta kaitseb neid ustavalt ja teeb kõik endast oleneva, et neile ei saaks osaks midagi sellist, mis võiks röövida nende rahu, süütuse, usalduse ja turvatunde.

Samamoodi on naise ja ema roll väga tähtis ning väärikas. Piibel kujutab linnuema kaitseinstinktide näite varal seda, millist kaitset pakuvad Jehoova ja Jeesus (Matteuse 23:37). Inimemad peaksid samamoodi oma lastele kindlat kaitset pakkuma. Ema peaks armastavalt seadma laste turvalisuse ja heaolu enda omast ettepoole. Lapsevanemad ei tohiks kuritarvitada võimu, türanniseerida ega alandada ei teineteist ega oma lapsi; samuti ei tohiks nad lubada oma lastel teisi niimoodi kohelda.

Kui iga pereliige kohtleb teisi lugupidamise ja väärikusega, aitab see kaasa järjest parematele peresuhetele. William Prendergast märgib: „Kõik lapsevanemad peaksid oma lastega, ka juba noorukiikka jõudnutega, suhtlema iga päev, pidevalt.” Ta lisab: „See paistab olevat parim lahendus seksuaalse väärkohtlemise vastu.” Tõepoolest, Piibel soovitabki just sellist püsivat ja armastavat suhtlemist (5. Moosese 6:6, 7). Kui seda juhatust järgida, on kodu paik, kus iga pereliige saab vabalt ja julgelt oma südant puistata.

Tõsi, me elame kurjas maailmas ja iga väärkohtlemisjuhtu ei saa ära hoida. Kuid sellegipoolest võib turvaline kodu pakkuda suurt abi. Kui mõni pereliige saab haiget väljaspool kodu, siis teab ta, kust lohutust ja kaastunnet otsida. Selline kodu on tõesti kindlus, turvasadam rahutus maailmas. Õnnistagu Jumal kõiki pingutusi, mida teie perekond sellise kodu loomiseks teeb!