Põhjusi Piiblit usaldada
3. Sisuline kooskõla
Kujutlegem, et me palume neljakümnel erisuguse taustaga inimesel kirjutada raamatu, nii et igaüks paneb kirja mingi osa sellest. Kirjutajad elavad eri maades ning sugugi mitte kõik ei tunne üksteist. Osa neist ei teagi, mida teised kirja on pannud. Kas võiks oodata, et nõndamoodi saab valmis sisuliselt kooskõlaline raamat?
ENT Piibel on selline raamat. * See on pandud kirja eelmainitutest veelgi ebaharilikemas tingimustes, kuid selle sisuline kooskõla paneb tõesti sügavalt mõtlema.
Kas Jeesuse kuub oli purpurne või punane?
Ainulaadsed olud.
Piibel pandi kirja 1600 aasta jooksul alates aastast 1513 e.m.a kuni aastani 98 m.a.j. Seega lahutasid paljusid selle 40 kirjutajast terved sajandid. Ka nende ametid olid väga mitmesugused. Oli kalureid, karjaseid ja kuningaid, aga ka üks arst.
Kooskõlaline sõnum.
Piibli kirjapanijad arendasid üht keskset teemat: kuidas tõendatakse Jumala õiguspärasus valitseda inimkonna üle ning kuidas tema eesmärk täitub maailmavalitsuse, taevase Kuningriigi kaudu. See teema tuuakse sisse 1. Moosese raamatusse, seda arendatakse edasi järgnevates raamatutes ning see viiakse haripunkti Ilmutusraamatus. (Vt „Millest Piibel räägib?”, lk 19.)
Detailide kokkulangevus.
Piibli kirjutajate mõtted langevad kokku ka kõige pisemates detailides, kuid tihtilugu on selgelt näha, et seda pole tehtud kavatsuslikult. Vaadelgem üht näidet. Piiblikirjutaja Johannes ütleb, et kui Jeesuse juurde tuli suurel hulgal rahvast, küsis ta just Filippuselt, kust osta rahva toitmiseks leiba (Johannese 6:1–5). Luukas ütleb paralleeljutustuses, et see leidis aset Betsaida linna lähistel. Varem oli Johannes oma raamatus maininud, et Filippus oli pärit Betsaidast (Luuka 9:10; Johannese 1:44). Seega oli loomulik, et Jeesus pöördus küsimusega just tollest kandist pärit mehe poole. Detailid langevad kokku, ent samas võib näha, et seda pole sugugi tehtud sihikindla kavatsusega neid ühtlustada. *
Põhjendatud erinevused.
Mõningate lugude vahel on erinevusi, ent kas seda polekski loogiline oodata? Oletagem, et kuriteo tunnistajaiks on grupp inimesi. Kas ei tekiks kahtlust kokkumängus, kui igaüks neist mainiks samu üksikasju samade sõnadega? Mõistlik oleks ju arvata, et igaühe tunnistus on tema konkreetsest vaatenurgast lähtudes mingil määral teistest erinev. Sama lugu oli Piibli kirjutajatega.
Mõelgem ühele näitele. Kas Jeesus kandis oma surmapäeval purpurkuube, nagu teatavad Markus ja Johannes? (Markuse 15:17; Johannese 19:2.) Või oli see hoopis punane, nagu seda ütleb Matteus? (Matteuse 27:28, P 1997.) Tegelikult võiksid mõlemad variandid olla õiged. Purpuris on ka punast värvust. Vaatenurgast olenevalt võivad mõningad värvivarjundid valguse peegeldumise ja tausta tõttu taanduda, mistõttu kuub võis võtta teistsuguse tooni. *
Piiblikirjutajate kooskõlalisus, sealhulgas üksikasjade ettekavatsematu kokkulangevus, annab nende kirjapandule veelgi rohkem usaldusväärsust.
^ lõik 4 Piibel, mis algab 1. Moosese raamatuga ja lõppeb Ilmutusraamatuga, koosneb 66 raamatust ehk alajaotusest.
^ lõik 7 Näiteid sedalaadi kooskõla kohta võib leida brošüürist „Raamat kõigile inimestele”, lk 16–17, väljaandjad Jehoova tunnistajad.
^ lõik 9 Lisainfot võib leida ingliskeelse raamatu „Kas Piibel on Jumala või inimese sõna?” („The Bible–God’s Word or Man’s?”) 7. peatükist „Kas Piibel on iseendaga vastuolus?”, väljaandjad Jehoova tunnistajad.