Baikal – maailma sügavaim järv

„ÄRGAKE!” VENEMAA-KORRESPONDENDILT

IDA-SIBERI lõunaosas elavad Mongoolia hõimud on sellesse järve sajandeid austusega suhtunud. Kuigi maailmas on ka suurema pindalaga järvi, on see sügavaim ja suurima veehulgaga mageveejärv. Üks selle püsimajäänud nimedest on Baikal, mis arvatakse tähendavat ’rikas järv’ või ’meri’. Kuna see järv on tohutu suur ja muutlik, ütlevadki selle kaldal elavad meremehed mõnikord, et lähevad merele.

Venelased suhtuvad Baikali järve südamesoojusega. Üks Moskvast pärit teadlane ütles, et see on „otsekui ilus muusikapala, mida igaüks on lapsena õppinud”. Sellel on palju „noote”: hingetuksvõtvad rannad, kristallselge vesi ning tavapäratu kogum elusolendeid, keda ei leia mitte kuskilt mujalt.

Baikali järv on 636 kilomeetrit pikk ja kuni 80 kilomeetrit lai ning on kosmosest vaadatuna justkui poollahtine sinine silm. Järvevesi moodustab viiendiku maismaa mageveest, ning seda on rohkem kui Põhja-Ameerika viiest järvest koosnevas Suures järvistus ühtekokku. Baikali sügavus on üle 1600 meetri. Kui see järv järsku kuivendataks, oleks selle täitmiseks vaja nii palju vett, kui voolab kõikides maailma jõgedes ühe aasta jooksul.

Mandrite kokkupõrge

Geoloogid teoretiseerivad, et kauges minevikus liikus põhja poole India subkontinent ja põrkas kokku Euraasia kontinendiga. Kokkupõrke tagajärjel kurdus suur osa aluspõhjakivimist otsekui foolium ning maapinna kerkimisel tekkisid Himaalaja mäed. Mõned arvavad, et kokkupõrkunud kontinendid aktiviseerisid Siberis mitmeid sügavaid rifte. Ühte sellist tuntakse kui Baikali nõgu. Aja jooksul täitus see nõgu seitsme kilomeetri paksuselt ümberkaudsetelt mägedelt voolava mudaga. Vesi täitis nõo ja nii moodustuski Baikali järv. Nüüd voolab sellesse järve üle 300 jõe ja oja, kuid välja voolab sellest ainult üks jõgi, Angara.

Erinevalt enamikust vanadest järvedest pole Baikal täitunud setetega ega muutunud soiseks. Teadlaste arvates on põhjus selles, et järve all olevad laamad lahknevad ikka veel ning suurendavad nõgu. Niisiis, selle asemel et järv setetega täituks, muutub see iga aastaga aina sügavamaks. Need liikuvad  laamad põhjustavad ka järve põhjas asuvate kuumaveeallikate purskamist.

Pilguheit Baikali järve

Mõne jaoks tekitab laevasõit üle Baikali veidi kõhedust, kuna läbi kristallselge vee võib näha 50 meetri sügavuseni, justkui polekski see vesi, vaid hoopis õhk. Imepisikesed hormikulisteks kutsutud vähid filtreerivad järve ja puhastavad seda vetikatest ja bakteritest, mis muudavad paljude järvede vee häguseks. Neile on abiks veel mitut liiki vähid, kes liiguvad mööda järve ning söövad orgaanilisi jäätmeid, mis hakkaksid seal muidu lagunema. Seetõttu on järvevesi väga puhas. Kui kaks aastakümmet tagasi siin uurimiseks proov võeti, saastas selleks kasutatud klaasnõu proovi.

Lisaks sellele, et järvevesi on kristallselge, on see ka ebatavaliselt hapnikurikas. Mõnede süvajärvede sügavamates kihtides pole hapnikku, mistõttu enamik organisme on sunnitud elama suhteliselt madalas vees. Baikali järves kannavad aga vertikaalsed ja horisontaalsed hoovused hapniku ka selle sügavaimatesse soppidesse ning segavad vee täielikult. Seetõttu kihab elu kogu järves.

Külmas selges vees laiuvad veealused aasad. Rohelised käsnad, mis on harulised nagu korallid, pakuvad kaitset suurele hulgale väikestele olenditele. Paljud sooja armastavad organismid kogunevad järve kuumaveeallikate ümber. Baikalis leiduvast 2000 veeloomaliigist 1500 elab üksnes selles järves.

Baikali järv on kuulus väga maitsva arktilise kala, Baikali omuli poolest, mis on kalameeste seas väga hinnas. Teised siinsed asukad on üsna ebatavalised, lausa veidrad. Näiteks kasvab üht liiki lameuss pikemaks kui 30 sentimeetrit ning toitub kaladest. Siin leidub ka ainurakseid, kes elavad liivaterade vahel. Samuti on järv kuulus ka väikese õlikala  poolest. See kala on omane vaid Baikalile ning tõenäoliselt on see siinsetest kaladest üks kummalisemaid.

Väikese õlikala keha on läbipaistev ning pärlmutriläikega. Ta elab järvepõhja lähedal ning on poegija. Kolmandiku tema kehast moodustab rasv, mis on rikas A-vitamiini poolest. Ta talub 200 kuni 450 meetri sügavusel olevat tohutut rõhku, kuid päikese käes ta keha sulab, nii et järele jäävad vaid luud ja rasv. Väike õlikala on delikatessiks Baikali järve vahest ehk kõige tuntumale asukale Baikali viigrile. See on ainuke hülglane, kes elab üksnes magevees.

Muutuvad aastaajad

Umbes viis kuud aastas on Baikal jääkatte all. Jaanuari lõpus on jää paksus üle meetri. Jääkatet lõhestavad õmblusetaolised praod, nii et järve kaanetav jää näeb välja otsekui mosaiik, mis läigib päikese käes nagu aknaklaas. See on nii läbipaistev, et sellel kõndides võib näha järve põhjas olevaid kive. Tegelikult on aga järvejää uskumatult tugev. Sajand tagasi, kui toimus Vene-Jaapani sõda, ehitas vene armee järvele raudtee ning sellest transporditi edukalt üle 65 vedurit.

Aprilli lõpust kuni juunini jää praguneb ja siis on kuulda kõvasid raksatusi. Järvelt kostvad hääled moodustavad sellele aastaajale omase „jäämuusika”, mis on kohalikele väga tuttav. Loodusuurija Gerald Durrell kirjutas, et jää „kõliseb nagu väikesed simblid [ja] nurrub nagu korvitäis kasse”. Kui ilmad muutuvad soojemaks, kuhjavad tuul ja lained jää sädelevateks hunnikuteks ning lükkavad need siis kaldale.

Kui vesi jääst vabaneb, saabuvad tagasi linnud. Mõned Baikali järve linnud, nagu näiteks vesipapp, elavad kogu talve Angara jõe suudmes, kuna see on ainuke  järveosa, mis kunagi ei jäätu. Ilma soojenedes liituvad nad teiste veelindudega – partide, hanede, laululuikede ja hallhaigrutega.

Juunis võib järve ääres näha karuperesid, kes söövad kividel massiliselt kooruvaid ehmestiivaliste vastseid. Karud limpsavad mõnuga putukaid, pööramata tähelepanu ümbritsevale suminale. Sel aastaajal tuleb randa palju loomi ja linde, et saada osa sellest suurest söömaajast.

Varakevadel ja suvel vohavad järves lühikest aega vetikad, mis on toiduks väikestele vähkidele ning mis annavad järveveele rohelise tooni. Kuid tavaliselt on Baikali järve vesi rannalt vaadates türkiissinine, sügavates kohtades aga tumesinine nagu meri.

Randa ääristavad nii liivaluited kui ka majesteetlikud kaljud. Paljud maalilised lahed ja neemed pakuvad hingematvalt kaunist vaatepilti pidevalt muutuvale veele ja taevalaotusele, või nagu üks kirjanik ütles, „õrnalt pärlendavale avarusele”.

Aasta lõpu poole muutub järv tihtipeale tormiseks. Sügis toob endaga kaasa tuuled, mis laskuvad mõnikord järvele orkaani intensiivsusega. Need võivad väga kiiresti muuta tüüne veepinna raevukaks lainetuseks, ulatudes isegi 4 kuni 6 meetri kõrguseni. Kuid isegi muudel aastaaegadel on suured reisi- ja kalalaevad tugevate tuulte tõttu põhja läinud.

Mitmepalgeline maastik

Baikali järv võib Siberi karmuses näida külma ja üksildase gigandina, kuid tegelikult elab selle ümber rikkalikult loomi ja seda ümbritseb väga mitmekesine maastik. Neli järve ümbritsevat majesteetlikku mäeahelikku on koduks põhjapõtradele, aga ka ohustatud siberi kaljukitsedele.

Madalamal asuvad stepid. Mõningaid neist rohelistest väljadest võiks kutsuda Siberi lilleaiaks, kuna siin kasvab erakordselt palju lilleliike. Haruldastest linnuliikidest elab steppides graatsiline neitsikurg ja Aasia suurim lind suurtrapp.

Baikali järve jaoks on väga tähtis taiga, järve ümbritsev tihe okasmets. Siinne taiga on kaks korda suurem kui Brasiilia Amazonase vihmamets. Nii nagu vihmametsal on ka taigal oluline roll maailma ökosüsteemide ja kliima säilimisel. Siin elab mitmeid linnuliike, nagu näiteks metsis, kelle mäng ja laul on hunnitud. Üha sagedamini näeb järvel ka kauni sulestikuga kuuparti (pilt lk 17).

Üheks tähelepanuväärseks imetajaks on siin kandis kuulus soobel. Minevikus kütiti neid hinnalise karusnaha pärast ülemäära, kuid nüüd hakkab nende populatsioon tänu looduskaitsjatele taastuma. Et seda ilusat olendit kaitsta, rajati 1916. aastal Baikali järve kallastele Barguzini looduskaitseala. Nüüdseks piirnevad järvega kolm looduskaitseala ja kolm rahvusparki, kuhu on vaba sissepääs.

Mõelgem loodu sügavusele

Baikali järv kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse ning see on populaarne turismipaik. Igal aastal külastab seda kogu maailmast ühtekokku 300 000 turisti. Ühes reisitutvustuses kirjutatakse, et „Baikal on tänapäeval loodushuviliste paradiis ja idülliline paik puhkuse veetmiseks. Oma ilusate randade, suurepäraste matkaradade, linnuvaatlemis- ja paadisõiduvõimaluste poolest on Baikalil olemas kõik, et saada üheks Aasia kõige ligitõmbavamaks puhkekohaks”.

Baikali järv on suurepärane koht, kus mõtiskleda Jumala üleva tarkuse ja tema loodu suursugususe üle. Ainult Jumal oli võimeline looma sellise imelise järve koos kõigi selle ainulaadsete looduslike protsessidega, tänu millele säilib elu sellises rikkuses. Seistes Baikali järve kaldal, võib korrata piiblikirjutaja sõnu, kes lausus: „Oh seda Jumala rikkuse ja tarkuse ja tunnetuse sügavust!” (Roomlastele 11:33).

[Kast/pilt lk 16, 17]

AINUKE HÜLGLANE, KES ELAB MAGEVEES

Baikali järves elab kümneid tuhandeid Baikali viigreid, kes toituvad aasta läbi järve süvaveekaladest. Keegi ei tea, kuidas Baikali viiger sattus just Siberisse ja mitte kuhugi mujale. Tema lähim sugulane elab 3220 kilomeetri kaugusel.

Baikali viigril on suured silmad, mis paiknevad lamedas näos üsna kõrvuti. Ta on maailma väikseim viiger, pikkusega 1,4 meetrit. Sageli leiab need viigrid sõbralikult üheskoos kivirahnul peesitamas, mis erineb hülglaste seas tavalisest purelemisest ja trügimisest. Baikali viigrit võiks pidada kõige sõbralikumaks hülglaseks maamunal.

Üks hülgeuurija märgib, et Baikali viiger on „sõbralikum kui rahulik viigerhüljes ega hammusta, kui ta on teadusliku uurimise eesmärgil kinni püütud”. Ühes teatmeteoses räägitakse sukeldujatest, kes ujusid magava viigri juurde. Seal kirjutatakse, et viigrid ei ärganud üles isegi siis, kui sukeldujad neid puudutasid või lausa ümber keerasid.

[Allikaviide]

Dr Konstantin Mihhailov/Naturfoto-Online

 [Kast/pilt lk 18]

KÜÜDITAMISE SIHTKOHT

Aastatel 1951 kuni 1965 küüditati Baikali järve piirkonda paljusid Jehoova tunnistajaid, kuna nad keeldusid oma uskumuste suhtes kompromissi tegemast. 1951. aastal oli küüditatute seas Praskovja Volosjanko, kes viidi Baikali suurimale saarele Olhonile. Koos teiste tunnistajatega hoidis ta endal elu sees sellega, et püüdis võrguga kala. Samuti leidis ta viise, kuidas osaleda teist liiki „kalastamises”, kasutades Piiblit, et jagada head sõnumit Jumala Kuningriigist paljudele Olhoni elanikele.

Aastal 1953 arreteeriti Praskovja ja veel kuus tunnistajat kuulutustöö tegemise pärast ning Praskovja määrati 25 aastaks vangi. Pärast vabanemist teenis ta kuni oma surmani aastal 2005 ustavalt Irkutski oblastis Ussolje-Sibirskoje koguduses. Baikali piirkonnas ja lähedalasuvas Irkutski linnas on praegu ühtekokku 30 Jehoova tunnistajate kogudust.

[Kaart lk 15]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

VENEMAA

Baikali järv

[Pilt lk 16, 17]

Baikali järv ja Sajaanid

[Allikaviide]

© Eric Baccega/age fotostock

[Pilt lk 17]

Kuupart

[Allikaviide]

Dr Erhard Nerger/Naturfoto-Online

[Pildi allikaviide lk 15]

Dr Konstantin Mihhailov/Naturfoto-Online

[Piltide allikaviited lk 18]

© Eric Baccega/age fotostock; Boyd Norton/Evergreen Photo Alliance