Kas surm on tõesti kõige lõpp?

TÕENÄOLISELT pole olnud ühtegi teist nii palju segadust tekitanud ja nii visalt püsinud küsimust kui see, mis juhtub pärast surma. Tuhandeid aastaid on kõige helgemad pead igas tsivilisatsioonis selle küsimuse üle juurelnud. Kuid inimeste filosofeerimise ja teaduslike uuringute tulemusel on välja mõeldud vaid suurel hulgal teooriaid ja müüte.

Mida öelda Piibli õpetuste kohta? Mõned võivad väita, et surma ja hauataguse elu koha pealt on Piibel sama segane. Kui aga aus olla, siis on selle segaduse põhjuseks paljud religioonid, kes on seganud Piibli selged õpetused valede ja legendidega. Kui jätta kõrvale traditsioonid ja müüdid ning uurida, mida Piibel tegelikult ütleb, võib leida loogilise õpetuse, mis pakub lootust.

Kes sa olid enne olemasollu tulemist?

Mõelgem neile kahele kuningas Saalomoni tsitaadile, mis on toodud eelmises artiklis. Neis piiblitekstides öeldakse, et surnud – nii inimesed kui ka loomad – ei tea enam midagi. Kui inimene sureb, siis Piibli järgi ei tee, tunne ega mõtle ta enam midagi (Koguja 9:5, 6, 10).

Kas seda on raske uskuda? Mõtle järgnevale: millises olukorras olid sa enne olemasollu tulemist või kus olid sa enne seda, kui sinu vanemate imetillukesed rakud ühinesid ning selle tulemusel arenesid sina? Kui inimeses on mingi nähtamatu olelusvorm, mis surma korral edasi elab, siis kus ta on enne viljastumist? Fakt on see, et sul ei ole võimalik mäletada oma eksistentsi enne inimeseks saamist. Enne kui sind viljastati, sind lihtsalt polnud olemas. Nii lihtne see ongi.

Seega on loogiline järeldada, et kui me sureme, siis pole me enam teadvuse juures, nagu me polnud ka enne sündi. Seda ütles Jumal ka Aadamale, kui too ei kuuletunud talle: „Sa oled põrm ja pead jälle põrmuks  saama!” (1. Moosese 3:19). Selles mõttes ei erine inimesed loomadest. Surnute seisund on just selline, nagu Piibel ütleb: „Inimesel ei ole paremust lojuse ees” (Koguja 3:19, 20).

Kas see tähendab siis, et inimese eluiga piirdub vaid mõne aastakümnega, millele järgneb igavene olematus? Või on meil mingit lootust uuesti elada? Mõelgem järgnevale.

Kaasasündinud soov elada

Peaaegu mitte kellelegi ei meeldi rääkida surmast. Enamik inimesi väldib eriti enda surmast rääkimist või lausa mõtlemist. Teisest küljest aga pommitatakse neid teleri ja filmide kaudu stseenidega, kus inimesed surevad kõikvõimalikel viisidel, ning massimeedia kaudu kuulevad ja näevad nad pilte tõsielujuhtumitest, kus keegi suri.

Seetõttu võib võõraste surm tunduda elu tavapärase osana. Kui aga surm puudutab meie lähedasi või meid endid, ei ole selles mitte midagi loomulikku. Põhjuseks on see, et meil on kaasasündinud soov elada. Me ka tajume väga teravalt aega ning adume igavikku. Kuningas Saalomon kirjutas, et Jumal on meie „südamesse pannud ka igaviku” (Koguja 3:11). Normaalsetes tingimustes me soovime elada igavesti. Me ei taha, et meie elul oleks mingit ajalimiiti. Miski ei näita, et loomad sooviksid sedasama. Nad lihtsalt elavad oma elu, mõtlemata tulevikule.

Inimeste tohutu potentsiaal

Inimesed mitte ainult ei soovi elada igavesti, vaid neil on ka potentsiaali tegutseda ja olla igavesti produktiivne. Inimese võimel õppida ei näi olevat lõppu. On öeldud, et mitte miski looduses pole võrreldav inimaju keerukuse ja kohanemisvõimega. Erinevalt loomadest on meil loov mõtlemine ning me oleme võimelised arutlema abstraktsete asjade üle ja neist aru saama. Teadlased mõistavad siiani inimaju võimekust vaid pinnapealselt.

Suur osa sellest potentsiaalist on veel alles ka vanas eas. Neuroteadlased on hiljuti teada saanud, et vananemine ei mõjuta enamikku inimaju funktsioone. Organisatsiooni The Franklin Institute’s Center for Innovation in Science Learning teadlased selgitavad: „Inimaju on võimeline pidevalt kohanema ja looma uusi närviühendusi. Isegi vanas eas võib ajus tekkida uusi neuroneid. Tugevat mõistuse tuhmumist põhjustab tavaliselt mingi haigus; kuid enamik east tingitud probleeme mälu või motoorikaga on lihtsalt selle tagajärg, et inimene ei ole enam nii aktiivne või ei treeni ennast vaimselt.”

Teisisõnu, kui me hoiaksime oma aju aktiivsena ja väldiksime haigusi, võiks see töötada igavesti. Molekulaarbioloog James Watson, kes on DNA füüsilise struktuuri üks avastajatest, lausub: „Inimese aju on kõige keerulisem asi, mille me oleme seniajani universumis avastanud.” Neuroteadlane Gerald Edelman selgitab oma raamatus, et ühes tikupea suuruses ajuosas „on umbes miljard närviühendust, mis võivad põimuda nii paljudel viisidel, et seda saab väljendada vaid hüperastronoomiliselt, st et kümnele järgneb miljoneid nulle”.

Kas on aga loogiline, et inimesed saavad sellise potentsiaaliga elada vaid mõned aastakümned?  See tunduks sama mõttetu, kui see, et kasutada ühe liivatera transportimiseks mõne sentimeetri võrra paljude vagunitega võimsat vedurit. Miks siis on inimestel selline tohutu võime loovalt mõelda ning õppida? Kas on võimalik, et erinevalt loomadest ei peaks inimene üldse surema, see tähendab, et ta loodi elama igavesti?

Lootus elu Andjalt

Fakt, et meil on kaasasündinud soov elada ja tohutu võime õppida, viib meid loogilise järelduseni: inimesed on loodud elama palju kauem kui vaid 70 või 80 aastat. See omakorda viib meid teise järelduseni, nimelt, et peab olema Looja, Jumal. Füüsilise universumi muutumatud seadused ja maapealse elu tohutu keerukus toetavad täielikult usku Looja olemasollu.

Miks me siis sureme, kui Jumal lõi meid nii, et võiksime elada igavesti? Ja mis saab pärast surma? Kas Jumala eesmärk on surnud taas elavaks teha? Oleks igati loogiline, et tark ja vägev Jumal annab neile küsimustele vastused, ja seda ta ka teeb.

▪ Surm ei olnud osa Jumala algsest eesmärgist inimkonnaga. Kui surma esimest korda Piiblis mainitakse, selgub, et see ei olnud osa Jumala eesmärgist inimkonnaga. 1. Moosese raamatus toodud jutustus selgitab, et Jumal korraldas esimesele inimpaarile Aadamale ja Eevale lihtsa katse, et nad võiksid tõendada oma armastust ja ustavust. Selleks oli keeld süüa ühes puust. Jumal ütles: „Päeval, mil sa sellest sööd, pead sa surma surema!” (1. Moosese 2:17). Aadam ja Eeva pidid surema vaid juhul, kui nad ei kuuletu ega läbi seda katset. Piibel näitab, et nad olid truudusetud ning seega ka surid. Nii said ebatäius ja surm inimpere lahutamatuteks kaaslasteks.

▪ Piiblis võrreldakse surma magamisega. Seal räägitakse suremisest kui ’magama uinumisest’ (Laul 13:4). Enne kui Jeesus äratas üles oma sõbra Laatsaruse, lausus ta  oma apostlitele: „Laatsarus, meie sõber, magab, aga ma lähen teda unest äratama!” Ja just seda Jeesus tegigi. Piiblis öeldakse, et ta hüüdis ning Laatsarus tuli hauast elusana välja (Johannese 11:11, 38–44).

Miks rääkis Jeesus surmast kui magamisest? Magav inimene on tegevusetuse seisundis. Sügavalt magades ei tea ta, mis ümberringi toimub, ega taju, kuidas aeg möödub. Ta ei tunne valu ega kannata. Nii on ka surma korral inimene tegevusetu ning pole millestki toimuvast teadlik. Sarnasusi võiks tuua veelgi. Kui keegi magab, siis ta ka tõuseb üles. Ja just sellist lootust pakub Piibel surma korral.

Looja on tõotanud: „Ma ... lunastan nad surmast” (Hoosea 13:14, P 1938–40). Ühes teises Piibli prohvetiennustuses öeldakse, et Jumal „neelab surma ära igaveseks ajaks! Ja Issand Jehoova pühib pisarad kõigilt palgeilt” (Jesaja 25:8). Niisugust surnute ellu tagasitoomist nimetatakse ülestõusmiseks.

▪ Kus hakkavad ülesäratatud inimesed elama? Nagu juba eespool arutleti, on inimestel loomupärane soov üha edasi elada. Kus sooviksid sina igavesti elada? Kas sulle meeldiks see, et pärast surma oleksid sa osa mingist abstraktsest jõust, nagu mõned religioonid õpetavad? Kas sa sooviksid elada kellegi teise inimesena, nii et sul pole mingeid mälestusi oma eelnevast isiksusest? Kas sulle meeldiks elada järgmises elus loomana või olla puu? Kui sul oleks valida, kas sooviksid tõesti elada maailmas, kus puudub kõik, millega oled harjunud ja mis sulle kui inimesele rõõmu toob?

Kas ei sooviks sa elada hoopis paradiislikul maal ideaalsetes tingimustes? Just sellist lootust Piibel pakubki. Sel eesmärgil Jumal maa lõigi, et siin elaksid inimesed, kes armastavad ja teenivad teda igavesti õnnelikena. Sellepärast Piibel ütleb: „Õiged pärivad maa ja elavad seal peal põliselt!” (Laul 37:29; Jesaja 45:18; 65:21–24).

▪ Millal ülesäratamine toimub? Fakt, et surma võrreldakse magamisega, osutab sellele, et üldiselt ei toimu ülesäratamine kohe peale surma. Surma ja ülesäratamise vahele jääb nn magamisperiood. Piiblis tõstatas Iiob küsimuse: „Kui mees sureb, kas ta  ärkab jälle ellu?” Seejärel ta vastas: „Ma ootaksin [hauas] kogu oma sundaja, kuni mu vabastus tuleb! Sa [Jumal] hüüaksid ja ma vastaksin sulle” (Iiob 14:14, 15). Milline rõõmurikas aeg see küll saab olema, kui surnud äratatakse üles ning nad kohtuvad oma lähedastega!

Meil pole põhjust hirmu tunda

Muidugi ei kõrvalda lootus, mida pakub Piibel, tingimata surmahirmu. On mõistetav, et kardame valu ja ängi, mis sageli surmale eelneb. Samuti kartus kaotada lähedast inimest on loomulik, nagu ka see, et kardame kurbi tagajärgi, mis võivad saada osaks meie lähedastele, kui peaksime ise surema.

Piibel aga näitab, milline on surnute tegelik olukord, ning see aitab meil vabaneda haiglaslikust hirmust surma ees. Meil pole vaja karta hauatagust elu, kus deemonid inimesi põlevas põrgus piinavad. Meil pole vaja tunda hirmu vaimumaailma ees, kus hinged sihitult ringi rändavad. Samuti pole meil vaja karta seda, et tulevikus ootab meid ees vaid igavene olematus. Miks nii? Sest Jumala mälu on piiritu ning ta on tõotanud tuua siia maa peale ellu tagasi kõik need, kes on tema mälestuses. Piibel kinnitab seda sõnadega „Meil on Jumal, kes päästab, ja Jehoova Issand, kellel on surmast väljapääsutee!” (Laul 68:21).

[Väljavõte lk 5]

„Sa oled põrm ja pead jälle põrmuks saama!” (1. Moosese 3:19)

[Väljavõte lk 6]

Jumal „on nende südamesse pannud ka igaviku” (Koguja 3:11)

[Kast/pilt lk 8]

KÜSIMUSTELE SURMA KOHTA ON OLEMAS VASTUSED

Kahtlemata võib sul surma ja ülesäratamise kohta olla küsimusi, millele nendes artiklites ei vastatud. Paljud on neile leidnud rahuldavad vastused, kui on Jehoova tunnistajatega Piiblit uurinud. Kutsume sind üles sedasama tegema. Järgnevalt on toodud mõned küsimused, millele saab vastuse.

▪ Mida mõeldakse Piiblis väljenditega „põrgu” ja „tulejärv”?

▪ Kuidas halbu inimesi karistatakse, kui põrgut pole olemas?

▪ Piibli järgi lahkub vaim surma korral kehast. Mis see vaim on?

▪ Miks on nii palju juhtumeid, kus väidetakse, et keegi on surnutega suhelnud?

▪ Mida tähendab Piiblis sõna „hing”?

▪ Millal algab ülestõusmine maisesse paradiisi?

▪ Kas kõik inimesed äratatakse üles, hoolimata sellest, millised olid nende teod?

Vaata selle ajakirja tagakaanelt, kuidas saada kõigile neile küsimustele selged, Piiblil põhinevad vastused.

[Pilt lk 7]

Jeesus ütles, et ta äratab Laatsaruse unest

[Pilt lk 8, 9]

Milline rõõm see küll on, kui meie lähedased, kes on surnud, äratatakse üles!