Miks me kardame surma?

„Kõige kardetavam on aga surm, sest see on lõpp” (Aristoteles)

ÜHES ajaleheartiklis oli juttu naisest, keda peeti jumalakartlikuks, tõsiusklikuks. Mõned nimetasid teda isegi „oma kiriku sambaks”. Talle oli õpetatud, et surm pole kõige lõpp, vaid lihtsalt üleminek hauatagusesse ellu. Kui ta aga ise oli suremas, haaras teda kartus. Teda piinasid kahtlused ning ta küsis oma vaimse juhi käest: „Selle kohta, [mis juhtub surma korral] on nii palju uskumusi; kust sa tead, milline neist on õige?”

Peaaegu iga religioon ja ühiskond on võtnud omaks idee, et pärast surma inimese eksistents kas jätkub või algab taas. Milline õpetus on kõigi nende paljude seast see õige? Samas kahtleb suur hulk inimesi, kas hauatagune elu on üleüldse olemas. Mida arvad sina? Kas ka sulle on õpetatud, et elu jätkub pärast surma? Kas sa usud seda? Kas sa kardad surma?

Hirm, et eksistents lakkab

Teadlased nimetavad kartust surma ees surmahirmuks. Viimastel aastakümnetel on selle teema kohta kirjutatud palju raamatuid ja teaduslikke artikleid. Kuigi enamik inimesi eelistab surmale mitte mõelda, sunnib meid reaalsus seda varem või hiljem siiski tegema. Inimelu on väga habras – iga päev sureb keskmiselt rohkem kui 160 000 inimest. Eranditult kõik on surelikud ning see tekitab paljudes hirmu.

Asjatundjad on jaganud surmahirmu erinevatesse kategooriatesse. Sinna hulka käib hirm valu ees, hirm teadmatuse ees, hirm lähedase surma ees ning hirm negatiivse mõju ees, mis kellegi surmal võib ellujäänutele olla.

Kõige tavalisem neist on aga hirm, et eksistents lakkab. Hoolimata usulistest tõekspidamistest hirmutab paljusid mõte, et surm on täielik lõpp. Ning teadus õhutab sellist hirmu tagant. On ju teadus tänapäeval võimeline andma selgitust enamikule inimkeha funktsioonidele. Kuid mitte ükski bioloog, füüsik ega keemik pole leidnud inimese seest mingit nähtamatut olelusvormi, mis oleks võimeline pärast keha surma edasi elama. Seetõttu selgitavad paljud teadlased surma kui üht bioloogilist protsessi.

 Pole siis üllatav, et paljud, kes on näiliselt veendunud hauataguses elus, tunnevad tegelikult hirmu selle ees, et surma korral nende eksistents lakkab. On huvitav, et vanaaja kuningas Saalomon seostas surma lõplikkusega ning see on mõningate jaoks hirmutav.

Kas põrmuks saamine on kõige lõpp?

Koguja raamatus, mis on 3000 aastat vana, kirjutas Saalomon: „Elavad teavad, et nad peavad surema, aga surnud ei tea enam midagi ja neil pole enam palka, sest mälestus neist ununeb! Niihästi nende armastus kui viha, samuti nende armukadeduski, on ammu kadunud.” Ta lisas: „Tee oma jõudu mööda kõike, mida su käsi suudab korda saata, sest surmavallas, kuhu sa lähed, ei ole tööd ega toimetust, tunnetust ega tarkust!” (Koguja 9:5, 6, 10).

Saalomon kirjutas Jumala vaimu mõjutusel: „Mis sünnib inimlastega, see sünnib lojustega – neil on seesama saatus: nagu sureb üks, nõnda sureb teine, ... inimesel ei ole paremust lojuse ees ... Kõik lähevad ühte paika, kõik on põrmust ja kõik saavad jälle põrmuks!” (Koguja 3:19, 20).

Kuigi eelnevad sõnad kirjutas Saalomon, lähtusid need Jumalalt ning on osa tema kirjalikust Sõnast Piiblist. Need ja ka teised piiblisalmid ei toeta laialtlevinud uskumust, et miski meist elab surma korral teisel kujul edasi (1. Moosese 2:7; 3:19; Hesekiel 18:4). Kas siis Jumal tahab meile öelda, et põrmuks saamine ehk olematus on kõige lõpp? Kindlasti mitte!

Piibel ei õpeta, et mingi osa inimesest elab pärast surma edasi. Kuid selles raamatus antakse kindel lootus surnute kohta. Järgmises artiklis selgitatakse, miks me ei peaks kartma, et surm on täielik lõpp.

[Kast lk 3]

VAENLANE, KELLE EEST EI SAA PÕGENEDA

Surma on nimetatud inimese vaenlaseks. See ta kindlasti on ning seda on näha kõikjal meie ümber. Ühe hinnangu kohaselt sureb igal aastal 59 miljonit inimest, see teeb igas sekundis keskmiselt kaks inimest. Järgnevast on näha, kuidas surm oma laastamistööd teeb.

▪ Iga 102 sekundi jooksul sureb üks inimene sõja ohvrina.

▪ Iga 61 sekundi jooksul üks inimene mõrvatakse.

▪ Iga 39 sekundi jooksul teeb üks inimene enesetapu.

▪ Iga 26 sekundi jooksul hukkub üks inimene liiklusõnnetuses.

▪ Iga 3 sekundi jooksul sureb üks inimene nälga.

▪ Iga 3 sekundi jooksul sureb üks alla 5-aastane laps.

[Kast lk 4]

KASUTUD OTSINGUD

1949. aasta 9. novembril jäi USA-s Arizona mägedes kadunuks 70-aastane vasekaevur James Kidd. Mitmed aastad hiljem, kui ta oli surnuks kuulutatud, leiti tema käsitsi kirjutatud testament ning sadade tuhandete dollarite väärtuses sularaha ja väärtpabereid. Oma testamendis kirjutas ta, et tema raha tuleks kasutada selleks, et „leida mingeidki teaduslikke tõendeid selle kohta, et hing surma korral kehast lahkub”.

Peagi taotles seda raha üle 100 väidetava teadlase. Mitme kuu jooksul kuulati kohtus tuhandeid väiteid nähtamatu hinge olemasolu kohta. Lõpuks andis kohtunik raha kahele mainekale organisatsioonile. Ent nüüd, rohkem kui pool sajandit hiljem, otsivad need teadlased ikka veel „teaduslikke tõendeid selle kohta, et hing surma korral kehast lahkub”.