Ainulaadne järv, mis on täiesti elutu

„ÄRGAKE!” IISRAELI-KORRESPONDENDILT

SEE järv on kõige soolasem, kõige madalama tasemega ja kõige eluvaesem ning mõnede arvates kõige tervistavam veekogu maailmas. Sajandite jooksul on seda nimetatud Lehkavaks mereks, Kuradimereks ja Asfaldijärveks. Piiblis nimetatakse seda Soolamereks ja lausikmaa mereks (1. Moosese 14:3; Joosua 3:16). Pärimuse järgi, mida kinnitavad ka paljud õpetlased, on sügavale järvepõhja mattunud Soodoma ja Gomorra varemed. Seetõttu tuntakse seda järve ka kui Soodoma merd ja Loti merd; viimatimainitu on Piibli tegelane, kellel oli osa nende linnadega seotud dramaatilistes sündmustes (2. Peetruse 2:6, 7).

Mõned neist nimedest ei tekita tunnet, et tegu on meeldiva paigaga. Kuid igal aastal külastavad seda ebatavalist veekogu, mida tänapäeval tuntakse kui Surnumerd või Soolamerd, tuhanded inimesed. Miks on see järv nii soolane? Kas see on tõesti surnud ning kas selle vesi on tõesti tervistav?

Madalaima tasemega ning soolaseim järv

Surnumeri paikneb Ida-Aafrika alanguvöötme põhjaosas Ghori alangus. Jordani jõgi voolab loogeldes põhjast, kuni jõuab maailma madalaima maismaapunktini, suubudes Surnumerre, mis on umbes 418 meetrit allpool merepinda. See sisemeri külgneb riftiorundi veerudega– Juuda mägedega läänes ja Jordaanias asuvate Moabi mägedega idas.

Miks aga on Surnumeri nii soolane? Jordani jõest ning teistest väiksematest jõgedest, ojadest ja allikatest kandub Surnumerre soolasid, peamiselt magneesium-, naatrium- ja kaltsiumkloriidi. Arvestuste kohaselt kannab ainuüksi Jordani jõgi siia igal aastal 850 000 tonni soola. Kuna Surnumeri asub nii madalal, ei saa vesi siit minema voolata, seega on ainus võimalus aurustumine. Kuumal suvepäeval aurustub umbes seitse miljonit tonni vett, millega saab selgitada seda, miks järve veemaht ei suurene. Vesi küll aurustub, kuid soolad ja mineraalid jäävad. Seetõttu ongi see kõige soolasem järv maailmas, mille soolsus on umbes 30 protsenti, seega mitmeid kordi suurem kui mereveel.

Juba ammusest ajast on inimestel olnud huvi Surnumere eripära vastu. Kreeka filosoof Aristoteles oli kuulnud, et selle järve vesi „on nii kibe ja soolane, et seal ei [ela] ühtegi kala”. Soolsuse tõttu on järvevesi niivõrd tihke, et isegi inimene, kes ei oska ujuda, püsib pinnal. Juudi ajaloolane Josephus Flavius kirjutab, et Rooma väepealik Vespasianus tahtis sõjavange järve heites veenduda, kas see on ikka nii.

 Võib-olla imestad sa, kuidas saab see järv olla surnud, aga samas ka tervistav.

Kas kõige tervistavam järv maailmas?

Keskaegsed rändajad rääkisid lugusid järvest, kus pole ei linde, kalu ega taimestikku. Arvati isegi, et selle lehkavad aurud on surmavad. Seetõttu levisid jutud haisvast surnud merest. On tõsi, et kõrge soolsuse tõttu saavad järvevees elada vaid lihtsad organismid, nagu mõned vastupidavad bakteriliigid, kuid iga kala, mille veevoolud järve kannavad, leiab seal peagi oma otsa.

Kuigi järves pole elu võimalik, ei saa seda öelda selle ümbruse kohta. Ehkki enamik sellest piirkonnast on viljatu, leidub seal siiski lopsakaid oaase, kus on jugasid ja kasvab troopilisi taimi. See piirkond on tuntud ka rikkaliku loomastiku poolest. Järve lähedal elab 25 liiki imetajaid, muu hulgas luitekass, hunt ja sageli nähtud nuubia kaljukits. Mageveelätted muudavad selle piirkonna elamiskõlblikuks paljudele kahepaiksetele, roomajatele ning kaladele. Kuna Surnumeri paikneb lindude rändeteel, on siin nähtud rohkem kui 90 liiki linde, nagu näiteks must-toonekurg ja valge-toonekurg. Siit võib leida ka kaeluskotkast ja raipekotkast.

 Mis mõttes on aga Surnumeri kõige tervistavam veekogu? Räägitakse, et vanal ajal jõid inimesed järvevett, uskudes, et sellel on tervendavad omadused, mida siiski tänapäeval ei soovitata mitte mingil juhul teha. Palju mõistlikum tundub aga see, et soolases vees suplemisel pidavat olema organismi puhastav toime. Tegelikult kiidetakse terve selle piirkonna tervistavat mõju. Nii madalal on õhk hapnikurikas. Kõrge bromiiditasemega õhul olevat lõõgastav toime ning mineraaliderikast muda ja kaldaäärseid kuumi väävliallikaid kasutatakse mitmete nahahaiguste ja liigesehädade raviks. Lisaks oli kõrgelt hinnatud siin kunagi kasvanud meka mürripuu, mida on alati kasutatud nii kosmeetilisel kui ka meditsiinilisel eesmärgil.

Asfalt merest

Üks Surnumere kummalisemaid fenomene on see, et see eritab bituumenit (asfalti), mida aeg-ajalt võib näha klompidena pinnal hõljumas. * Aastal 1905 teatati ajakirjas „The Biblical World”, et 1834. aastal oli kaldale uhutud 2700-kilone bituumenikamakas. Bituumenit on kirjeldatud kui „esimest naftasaadust, mida inimesed eales on kasutanud” („Saudi Aramco World”, November/Detsember 1984). Mõned arvasid, et maavärinate tagajärjel murdub Surnumere põhjast asfaldikamakaid ning seejärel tõusevad need pinnale. Tõenäolisem on aga see, et asfalt immitseb läbi kurdude ja pragude ning jõuab merepõhja koos kivisoola kamakatega. Kui kivisool vees lahustub, tõusevad asfalditükid pinnale.

Sajandite jooksul on bituumenit kasutatud väga mitmel moel: paatide veekindlaks tegemisel, ehituses ning isegi putukatõrjevahendina. On arvatud, et umbes neljanda sajandi keskpaiku e.m.a hakkasid egiptlased bituumenit laialdaselt kasutama mumifitseerimisel, kuid mõningad asjatundjad on selle kahtluse alla seadnud. Sel ajal võttis Surnumere piirkonnas elav muistne rändrahvas nabatealased selles regioonis bituumeniga kaubitsemise enda valdusse. Nad tõid bituumeni kaldale, lõikasid selle tükkideks ja viisid siis Egiptusesse.

Surnumeri on tõesti ainulaadne. Pole liialdus öelda, et see on kõige soolasem, madalatasemelisem, eluvaesem ning küllap ka kõige tervistavam järv maailmas. Kahtlemata on see meie planeedi üks huvitavamaid järvi.

[Allmärkus]

[Kast/pilt lk 27]

SÄILINUD SOOLASES VEES

Ajaloolased annavad teada, et Surnumeri oli kord kihav kaubatee, ning seda kinnitavad ka hiljuti leitud kaks puidust ankrut.

Need ankrud leiti Surnumere kallastelt, kus vesi on taandunud, kunagise Een-Gedi sadama lähedalt. Üht neist peetakse umbes 2500 aastat vanaks, seega kõige vanemaks Surnumere piirkonnast leitud ankruks. Teine arvatakse olevat 2000 aastat vana ning usutakse, et see on meisterdatud tolle aja parimat Rooma tehnikat kasutades.

Tavalises merevees puidust ankrud üldjuhul pehkivad, metallist aga püsivad. Kuid Surnumere hapnikuvaegus ja vee soolsus on puitu ja köisi selle küljes hästi säilitanud, nii et need on hämmastavalt heas seisukorras.

[Pilt]

Puidust ankur, mis on dateeritud umbes 7. kuni 5. sajandisse e.m.a

[Allikaviide]

Photograph © Israel Museum, Courtesy of Israel Antiquities Authority

[Pilt lk 26]

Kuumaveejoad

[Pilt lk 26]

Isane kaljukits

[Pilt lk 26]

Pinnal hõljudes ajalehte lugemas