Gabon – eluslooduse pelgupaik

„ÄRGAKE!” GABONI-KORRESPONDENDILT

KUJUTA endale ette troopilist randa, kus söövad rohtu elevandid, ujuvad vees jõehobud ning kogunevad kalda lähedale vaalad ja delfiinid. Aafrikas on 100 kilomeetri pikkusi rannaribasid, kus selline vaatepilt on veel üsna tavaline.

Et midagi sellist võiks näha ka tulevikus, peaks seda ainulaadset rannaäärt kindlasti kaitsma. 4. septembril 2002 teataski Gaboni president otsusest, et 10 protsendile riigi territooriumist, mille hulka kuulub ka rikkumatu rannajoon, rajatakse rahvuspargid.

Neil metsikutel aladel, mille suurus on ühtekokku 30 000 ruutkilomeetrit – see võrdub kahe kolmandiku Eesti territooriumiga–, leidub palju huvitavat. „Gabonil on võimalus saada looduse Mekaks, mis tõmbab ligi igast ilmakaarest rändureid, kes otsivad neid väheseid loodusimesid, mida maa pealt veel leida võib,” lausus president Omar Bongo Ondimba.

Miks on need looduskaitsealad nii vajalikud? Umbes 85 protsenti Gabonist on veel metsaga kaetud ning siin kasvavast taimestikust 20-t protsenti ei leia kusagilt mujalt maailmas. Siinne ekvatoriaalmets on pelgupaigaks gorilladele, šimpansitele, aafrika elevantidele ning paljudele teistele ohustatud liikidele. Need hiljuti rajatud rahvuspargid teevad Gabonist riigi, mis erakordsel viisil kaitseb ja säilitab Aafrika elurikkust.

Võrratu Loango rand

Tõenäoliselt on Loango rahvuspark üks silmapaistvamaid kohti Aafrikas, kuhu metsikut loodust imetlema tulla. Siin on kilomeetrite ulatuses puutumatuid randu, mida ääristavad mageveelaguunid ja tihedad ekvatoriaalmetsad. Kuid just rannaliival uitavad jõehobud, aafrika elevandid, kahvripühvlid, leopardid ja gorillad teevad need rannad ainulaadseks.

Miks tõmbab rand neid metsaasukaid ligi? Loango valgeid liivarandu ääristavad söödamaad, kus jõehobud ja pühvlid oma kõhtu täidavad. Rannal kasvavad palmüürapalmid, mille külluslikud viljad ahvatlevad elevante nagu jäätis lapsi. Kõige tähtsam on häirimatus. Ainukesed jalajäljed rannal kuuluvad loomadele.

Kuna siin pole inimesi, muneb ohustatud nahkkilpkonn oma munad just nendele tühjadele randadele. Jõgi-mesilasenäppidel, kes pesitsevad kolooniates, on pesitsuskoha suhtes samasugune maitse. Nad uuristavad oma pesaurud veepiirist mõne meetri kaugusele liivasse. Suvekuudel kogunevad Loango rahulikesse randadesse paarituma tuhanded küürvaalad.

Loango randa eraldavad ekvatoriaalmetsast kaks suurt laguuni, mis on ideaalseks elupaigaks krokodillidele ja jõehobudele.  Mangroovisaludest ümbritsetud siseveekogudes on ka rikkalikult kalu. Kilg-merikotkas ja kalakotkas tiirutavad toiduotsingul laguuni kohal, samas kui eri liiki jäälindlased otsivad kalu madalast veest. Elevandid, kes armastavad vett, ujuvad läbi laguuni rannale, kus nad suurel hulgal oma lemmikvilja kugistavad.

Ekvatoriaalmetsas mööda puude latvu lippavad pärdikud ning päikeselistel raiesmikel liuglevad värvilised liblikad. Päeval magavad oma lemmikpuudel nahkhiired, kes öösel aga tähtsale tööle asuvad – nende ülesanne on metsas seemneid levitada. Metsaääres imeb sädelev nektarilind õitsvatelt puudelt ja põõsastelt nektarit. Loangot on tabavalt kirjeldatud kui „paika, kus võid tunda, mida kujutab endast tõeline ekvatoriaalne Aafrika”.

Lopé – üks väheseid gorillade asualasid

Lopé rahvuspark võtab enda alla ka suuri inimeste poolt puutumata vihmametsaalasid koos lapiti esinevate savannide ja veekogusid ääristavate metsaribadega pargi põhjaosas. See on ideaalseks paigaks neile, kes soovivad looduses jälgida gorillasid, šimpanse ja mandrille. 5000 ruutkilomeetri suurusel kaitsealal uitab ringi 3000 kuni 5000 gorillat.

Endine pargivaht Augustin meenutab ühte isemoodi kohtumist gorilladega 2002. aastal. Ta jutustab: „Sain metsas jalutades kokku neljaliikmelise gorillaperega. Mu ees seisis umbes 35-aastane hiigelsuur juhtisane. Arvan, et ta oli minust vähemalt kolm korda raskem. Tegutsesin nii, nagu sel juhul on soovitatud: istusin kohe maha, langetasin pea ja vaatasin maha, mis on märk allumisest. Gorilla tuli ja istus minu kõrvale ning pani mulle käe õlale. Seejärel võttis ta mu käe, avas peopesa ja hakkas seda uurima. Kui ta oli veendunud, et ma ei kujuta ta perele mingit ohtu, lonkis ta džunglisse. Sel meeldejääval päeval avastasin, kui lummav on puutuda kokku loomadega nende loomulikus keskkonnas. Ehkki gorillasid tapetakse nende liha pärast või ekslikust arvamusest, et nad on ohtlikud, on nad tegelikult rahumeelsed loomad, kes vajavad meie kaitset.”

Lopés kogunevad suured ahvid mandrillid hiigelsuurtesse gruppidesse, mõnikord on neid üle tuhande koos. See on üks suuremaid primaatide kogumeid maailmas ning kahtlemata ka väga häälekas. Üks pargi külastaja Kamerunist kirjeldab oma kohtumist sellise suure grupiga.

„Meie teejuht leidis mandrillid tänu raadiosaatjaga kaelarihmale, mida mõned ahvid kandsid. Liikusime sellest grupist eespool ning peitsime end kiiresti ära; jäime ootama nende tulekut. Umbes 20 minutit kuulasime metsamuusikat, mida pakkusid linnud ja putukad. See rahu aga rikuti äkitselt, kui mandrillide armee lähedale jõudis. Murduvad oksad ja valjud hüüded tekitasid tunde, et kohe on puhkemas tugev torm. Kuid kui mu silm  märkas juhtahve, nägid nad välja pigem nagu eelvägi. Karja eesotsas tulid väledalt mööda maad kõndides võimsad isased, samas kui emased ja noored hüppasid üleval oksalt oksale. Järsku jäi üks suur isane seisma ning uuris kahtlustavalt ümbrust. Üks noor ahvihakatis oli okstel ringi hüpates meid märganud ning tõi kuuldavale hädakisa. Kogu grupp kiirendas sammu ning lärm läks üha tugevamaks, kui nad vihaselt tülitajate peale karjusid. Vähe aja pärast olidki nad juba läinud. Teejuht arvas, et meist oli möödunud umbes 400 mandrilli.”

Šimpansid teevad sama palju lärmi ning neid on veelgi raskem märgata kui mandrille, kuna nad liiguvad metsas vilkalt, otsides pidevalt toitu. Seevastu võivad külastajad alati näha pärdikuid, kes mõnikord hüplevad ringi metsaga piirnevas savannis. Lopé ehk kõige eraklikum elanik on ühte liiki endeemne pärdik, kes avastati alles paarkümmend aastat tagasi.

Oma kohalolekust annavad kärehäälselt teada ka suured värvilised metsalinnud turakod ja sarvnokad. Siinses rahvuspargis on loendatud 400 linnuliiki, mis teeb sellest linnuvaatlejate meelispaiga.

Koht, kus säilitada elurikkust

Loango ja Lopé on ainult kaks Gaboni 13 rahvuspargist. Teistes parkides kaitstakse mangroovimetsi, ainulaadset floorat ning piirkondi, kus rändlinnud peatuvad. „Gabon kaitseb kogu riigi parimaid ökosüsteeme,” kirjutab Lee White Looduskaitse Seltsist. „Tähtis pole mitte see, kui suuri maa-alasid säilitatakse, vaid millises seisundis need on. Aastal 2002 määrati lühikese aja jooksul kindlaks optimaalne rahvusparkide süsteem, mis kaitseb riigi eluslooduse kogu mitmekesisust.”

Muidugi on veel hulgaliselt väljakutseid, nagu president Bongo Ondimba avameelselt tunnistab. „Tegemist on ju ülemaailmse ettevõtmisega, millega kaasnevad nii pikaajalised kui ka lühiajalised kulutused, mis võimaldaks meil saavutada oma eesmärki säilitada need loodusimed ka järgmiste põlvkondade jaoks.”

[Kaardid lk 17]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

AAFRIKA

GABON

Gaboni 13 rahvusparki

Lopé rahvuspark

Loango rahvuspark

[Pildid lk 16, 17]

Küürvaal ja aerofoto Loangost

[Allikaviide]

Vaal: Wildlife Conservation Society

[Pildid lk 16, 17]

Mandrill (vasakul) ja gorilla (paremal)

[Pildi allikaviide lk 15]

Robert J. Ross