Enam kui 120 aastat kontinendi läbimiseks

„ÄRGAKE!” AUSTRAALIA-KORRESPONDENDILT

AUSTRAALIA hõredalt asustatud Põhjaterritooriumil asuvasse Darwini raudteejaama venis 2004. aasta 3. veebruaril rohkem kui kilomeetri pikkune rong. Rongi saabumist oli tulnud tähistama tuhandeid inimesi. Rong nimega The Ghan oli just läbinud 2979 kilomeetri pikkuse avareisi lõunast põhja läbi kogu kontinendi. (Vt kasti „Legend nime taga”, lk 25.)

Raudtee äärde oli kogunenud üle paari tuhande kaameratega varustatud pealtvaataja, mille tõttu rongil tuli Darwini linna lähistele jõudes aeglustada sõitu, nii et see hilines umbes pool tundi. Ent keegi ei kurtnud – oli ju rahvas seda hetke juba üle sajandi oodanud. Selleks, et ühe maakera kõige kuivema, palavama ja inimtühjema piirkonna Adelaide’ist Darwinini läbimine võimalikuks teha, oli kulunud 126 aastat.

Tarvidus raudtee järele

1870. aastate lõpus unistas pisike Adelaide’i koloonia Suure Austraalia lahe idaservas piirkonna majanduslikule arengule tõuke andmisest ja kaugesse põhja parema kaubatee rajamisest. Ameerika Ühendriigid olid saanud aastal 1869 valmis oma transkontinentaalse raudtee. Adelaide’i elanike mõttehaare polnud sugugi väiksem ning nad lootsid rajada raudtee, mis ühendaks nende kolooniat Port Darwiniga, nagu tollal Darwinit kutsuti. Lisaks sellele, et see raudtee oleks teinud paremini kättesaadavaks sisemaa, oleks see tunduvalt lühendanud reisiaega Aasiasse ja Euroopasse.

Idee tundus lihtne, ent raudtee oleks pidanud kulgema läbi karmi maastiku alates kaljustest mägedest ja mäeahelikest tiheda võsarohtla ning liiva- ja kivikõrbeteni, mis osaliselt muutusid pärast vihma mülgasteks või raevutsevateks jõgedeks. Maadeuurijal John Stuartil õnnestus lõpuks kolmandal katsel 1862. aastal see ränk maastik läbida. Ent toidu- ja veepuuduse pärast tuli temal ja ta rännukaaslastel surmaga silmitsi seista.

Kõrvetav kuumus, liivatormid ja tulvaveed

Adelaide’i elanikud ei lasknud end takistustest heidutada. Aastal 1878 alustasid nad Port Augusta juures raudteeliini ehitamist. Abiks algelised tööriistad, hobused ja kaamelid, pikendas 900 raudteetöölist liini põhja suunas piki aborigeenide radasid läbi Flindersi mäestiku. See raudteeliin kasutas ära piirkonna looduslikke veekogusid, sest auru jõul töötavad rongid vajasid vett.

Esimese saja kilomeetri raudtee rajamiseks kulus kaks ja pool aastat. Suvel tõusis temperatuur mõnikord 50 kraadini. Sellises kuivas kuumuses murdusid sõrmeküüned ja kuivas kirjutussules tint juba enne paberile jõudmist ning kõverdusid rööpad. Rongi rööpast väljajooksmine oli sagedane asi. Pärast liivatorme tuli töölistel puhastada raudteed kilomeetrite kaupa liivahangedest, kusjuures mõnikord olid need paari meetri kõrgused. Tihtilugu valdas  töölisi abitustunne, kui järjest uued tormid nende töö tühjaks tegid.

Siis aga tulid vihmad. Kõigest minutitega muutusid valgekspleekinud jõesängid metsikuteks kärestikeks, mis väänasid kõveraks raudteerööpad, pühkisid minema kuid kestnud töö ning seadsid täbarasse olukorda rongid koos reisijatega. Ühel vedurijuhil tuli reisijatele toidu hankimiseks kitsi küttida. Aastaid hiljem visati hättajäänud rongile lennukilt toitu alla.

Vihmade järel kattus kõrb kiiresti taimestikuga, mis meelitas kohale hiiglaslikud rändrohutirtsude parved. Kord ühe sellise nuhtluse ajal muutusid rööpad lömastatud putukatest sedavõrd ligaseks, et tuli võtta appi lisavedur, mis rongi tagant lükkas. Lisaks olid nuhtluseks arvukad rotid. Need närilised panid nahka kõik, mida nad söödavaks pidasid: laagri toiduvarud, presendi, loomarakmed ja koguni saapad. Üksildases kohas raudtee ääres asub surnuaed – meenutus tüüfusepuhangust ja tõend laagris ehituse algstaadiumis valitsenud ebasanitaarsete elutingimuste kohta.

Et meelt lahutada, oli rongi meeskond varmas rahvale vingerpussi mängima. Kord, kui Alice Springsi piirkonda oli tabanud küülikunuhtlus, vedasid The Ghan’i meeskonnaliikmed neid salakaubana kaasas. Kui reisijad järgmisel hommikul kupeeuksed avasid, et minna hommikust sööma, astusid nad vahekäikudesse, „mis kubisesid segaduses ringisebivatest jänkudest”, kirjutab raamat „The Ghan–From Adelaide to Alice”. Ühel teisel reisil oli keegi lasknud magamisvagunisse lahti noore känguru.

Mõnikord tulid kaugetes paikades elavad aborigeenid raudtee lähedale mööduvat rongi vaatama. Seistes ohutus kauguses, võisid nad rongis inimesi näha. Mõistagi olid aborigeenid algul ettevaatlikud, kui mitte kartlikud. Mõned arvasidki, et „hiigelsuur paharetist madu” on reisijad elusalt alla neelanud!

Pikka aega kestnud katkestus

Pärast 13 aastat kestnud ränka rügamist, mil lõppjaam asus 470 kilomeetri kaugusel Alice Springsist, sai raha otsa. „Selline hiiglaslik projekt ... käis kolooniale lihtsalt üle jõu,” kirjutab „Australian Geographic”. Aastal 1911 asus föderaalvalitsus projekti juhtima ning pikendas raudteed Alice Springsini. Paraku jäid sahtlisse plaanid viia raudteeliin välja 1420 kilomeetrit põhja pool asuvasse Darwinisse.

Kui The Ghan 1929. aastal esmakordselt Alice Springsi saabus, oli tulnud seda tähistama kogu linn – tol ajal paarsada inimest. Kohalikke hämmastas restoranvagun, ent kõige huviäratavamaks osutus elegantne vannituba. Noil päevil oli vannituba rongis ennenägematu luksus. Alice Springs jäi raudtee põhjapoolseks lõppjaamaks kuni 1997. aastani. Tol aastal jõudsid riik ja föderaalvalitsused kokkuleppele ehitada valmis Alice Springs–Darwini liini kauaoodatud pikendus. Tööga alustati 2001. aastal.

Võimsad automatiseeritud seadmed paigaldasid tempoga 1,6 kilomeetrit päevas umbes miljard dollarit maksma läinud raudteeliini, mis kulges vähemalt üle 90 uue tulvakindla silla. Selle „Austraalia suurimaks infrastruktuuri projektiks” kuulutatud 1420 kilomeetri pikkuse raudteeliini rajamine jäi allapoole eelarves ettenähtud kulusid ja liin valmis ennetähtaegselt oktoobris aastal 2003.

Metsiku sisemaa veetlus

Moodne Adelaide’i linn on ka tänapäeval paik, kust The Ghan väljub pärastlõunal oma reisile läbi kontinendi. Jätnud seljataha äärelinnaalad,  looklevad kaks vedurit koos umbes neljakümne vaguniga künklike nisupõldude vahelt Port Augustasse 300 kilomeetrit põhja pool. Siin hakkab järsku tooni andma karm maastik, mida iseloomustab horisondini laiuv liiv, hanemalts ja kääbuspõõsad.

Pärast Port Augustat jätkab The Ghan sõitu uuel iga ilmaga läbitaval liinilõigul, mis jääb vanast tulvavete all kannatanud liinist umbes 250 kilomeetrit lääne poole. Kõrbe üle laotub öö ning ajal, mil reisijad magavad, möödub rong pehmelt õõtsudes soolajärvedest, mis enamiku aastast on täiesti kuivad, kuid pärast vihma helgivad kuuvalguses. Selges öötaevas särab lugematul arvul tähti. Ent rongirataste kolksumine on jäänud möödunud aegadesse, sest rööpad on liideteta, keevitatud üheks, kahandamaks hoolduskulusid.

Koidikul Alice Springsi lähistel värvub kõrb tõusva päikese kiirtest punaseks. „See on vapustav vaatepilt,” on öelnud üks reisija. „Isegi rongis viibides võis tajuda päikese väge. See lahvatas särama lõputu künkliku kõrbemaastiku üle, mis oma tühjuses on nii avar, nii värviküllane, nii hirmuäratav, et matab hinge. See on koht, kus inimene tunneb end tõeliselt väiksena.”

Metsikult sisemaalt troopikasse

Pärast pealelõunast peatust Alice Springsis sõidab The Ghan edasi Katherine’i linna ning seejärel oma põhjapoolsesse lõppjaama troopilisse Darwinisse. Konditsioneeritud õhuga vagunites mõnusalt varjul The Ghan’i reisijad „saavad nautida ratastel luksust,” sõnab Larry Ierace, kes oli rongiülem, kui The Ghan lõplikult valminud liinil avasõitu tegi. Rongiaknast välja vaadates võivad nad vaid kujutleda, milliste hädaohtude ja raskustega pidid algusaegade pioneerid silmitsi seisma.

Lisaks sellele, et The Ghan on soodustanud kaubavahetust ja pakkunud suurepärasemaid rongireise maailmas, on ta tutvustanud metsikule sisemaale veel üht nüüdismaailma tahku. 19-aastane aborigeenist tütarlaps, kes nägi rongi esikreisi 2004. aasta veebruaris, lausus: „Ma pole veel kunagi oma elus rongi näinud. See on nii ilus.”

[Kast/pilt lk 25]

Legend nime taga

The Ghan on pilkenime The Afghan Express lühendatud vorm. See, miks rongi hakati nimetama afgaani kaameliajajate järgi, on jäänud ebaselgeks. Siiski tuletab see nimetus meelde neid vastupidavaid sisserändajaid, kes aitasid kaasa Austraalia metsiku sisemaa ligipääsetavaks tegemisele. Ehkki üldiselt kutsuti neid afgaanideks, olid paljud neist tegelikult pärit sellistest paikadest nagu Belutšistan, Egiptus, Pakistan, Põhja-India, Pärsia ja Türgi.

Nende kaamelitest said sisemaa transpordivahendid, kes hüüde peale Hooshta! kuulekalt põlvili laskusid või püsti tõusid. Kuni 70 loomast koosnevad kaamelikaravanid transportisid inimesi ja kaupu kindlal sammul 6-kilomeetrise tunnikiirusega. Kui kaamelikaravane raudtee- ja maanteetranspordi arengu tõttu enam ei vajatud, lasid afgaanid oma loomad loodusesse lahti. Tänapäeval hulguvad nende kaamelite järeltulijad – neid on sadu tuhandeid – Austraalia keskosas vabalt ringi. (Vt „Ärgake!”, 8. aprill 2001, lk 16–17.)

[Pildi allikaviide lk 23]

Northern Territory Archives Service, Joe DAVIS, NTRS 573

[Piltide allikaviide lk 25]

Train photos: Great Southern Railway