Iidsed käsikirjad. Kuidas neid dateeritakse?

PIIBLIÕPETLANE Konstantin von Tischendorf külastas aastal 1844 Egiptuses Siinai mäe jalamil asuvat Püha Katariina kloostrit, kus ta tutvus põhjalikult sealsete raamatukogudega. Seal sattus ta mõningatele tähelepanuväärsetele pärgamentidele. Kuna Tischendorf oli uurinud paleograafiat *, tundis ta ära, et pärgamentidel on leheküljed Septuagintast, Heebrea Kirjade ehk Vana Testamendi kreekakeelsest tõlkest. „Ma polnud veel näinud midagi nii iidset kui need Siinaist leitud leheküljed,” kirjutas ta.

Need hiljem nimetuse Codex Sinaiticus all tuntuks saanud pärgamendid on dateeritud neljandasse sajandisse. See koodeks on vaid üks tuhandetest iidsetest Heebrea ja Kreeka Kirjade käsikirjadest, mis kõik kujutavad endast hiigelvaramut õpetlastele uurimiseks.

Kreeka paleograafia areng

Aluse kreeka käsikirjade süstemaatiliseks uurimiseks rajas benediktiini munk Bernard de Montfaucon (1655–1741). Hiljem andsid oma panuse teisedki õpetlased. Tischendorf võttis endale tohutu suure ülesande koostada nimekiri Piibli vanimatest kreeka käsikirjadest Euroopa raamatukogudes. Samuti tegi ta mitu reisi Lähis-Itta, uuris sadu dokumente ja avaldas oma uurimistulemusi.

20. sajandil said paleograafid enda käsutusse uusi abivahendeid. Üheks neist oli Marcel Richardi nimekiri ligikaudu 900 kataloogist, kus tuuakse ära 55 000 piiblilist ja mittepiiblilist kreeka käsikirja, mis kuuluvad kas 820 raamatukogule või eravaldajale. See tohutu mahukas info on abiks nii tõlkijaile kui ka paleograafidele käsikirjade täpsemaks dateerimiseks.

Kuidas käsikirju dateeritakse

Kujutle, et oled koristamas vana maja pööningut ja leiad käsitsikirjutatud, kuupäevata kirja, mis on vanadusest kolletunud. Sa tahad teada, kui vana see on. Siis leiad sa veel ühe vana kirja. Selle stiil, kirjaviis, kirjavahemärkide tarvitus ja muud jooned sarnanevad üldjoontes esimese kirja omadega. Ent rõõmuga märkad sa, et teine kiri on varustatud kuupäevaga. Olgugi et sa ei või täpselt  öelda, mis aastal esimene kiri kirjutati, oled sa nüüd saanud tarviliku võtme kuupäevata kirja ligikaudse kirjutusaja kindlaksmääramiseks.

Enamik muistseid kirjutajaid ei varustanud Piibli käsikirjade koopiaid valmimiskuupäevaga. Ligikaudse aja kindlaksmääramiseks võrdlevad õpetlased neid tekste muude kirjutistega, kaasa arvatud iidsete mittepiibliliste dokumentidega, mille daatum on teada. Nad teevad oma järeldusi kirjaviisi, kirjavahemärkide tarvituse, lühendamise ja muu taolise põhjal. Ent leitud on ka sadu dateeritud käsikirju. Need kreeka käsikirjad kuuluvad aastatesse 510–1593 m.a.j.

Võtmeks on kirjaviis

Paleograafid jagavad iidsete kreeka käsikirjade kirjaviisi kahte põhikategooriasse: elegantne ja rangete vormidega raamatukiri ja mittekirjanduslikes dokumentides kasutatud kursiiv ehk voolav kiri. Kreeka käsikirjade kirjutajad kasutasid ka mitmesuguseid tähestiile, mille liigitamiseks nad võtsid appi nimetused kapitaalid, untsiaalid (üks suurtähtvorme), kursiivid ja minusklid. Untsiaalkirja,  raamatukirja üht vormi kasutati alates 4. sajandist e.m.a kuni 8.–9. sajandini m.a.j. Minuskelkiri, raamatukirja väiketähtvorm, oli kasutusel alates 8.–9. sajandist kuni 15. sajandi keskpaigani, mil Euroopas hakati trükkima liikuvate trükitüüpide abil. Minuskelkirja sai kirjutada kiiremini ja kompaktsemalt, mis hoidis kokku nii aega kui pärgamenti.

Paleograafidel on käsikirjade dateerimiseks oma eelismeetodid. Lühidalt öeldes, kõigepealt loovad nad käsikirjast endale üldpildi, seejärel aga asuvad seda põhjalikumalt uurima ning igat üksikut tähte analüüsima. Kuna tavaliselt kulus kaua aega, enne kui üldises kirjastiilis märkimisväärseid muutusi toimus, annab kirjastiili põhjalikum uurimine selle kasulikkusele vaatamata teada vaid umbkaudse kirjutamisaja.

Õnneks on muidki mooduseid dateeringu täpsustamiseks. Nende hulka kuulub selle kindlakstegemine, millal hakati mingit konkreetset kirjastiili kasutama. Näiteks hakkasid kirjutajad peale 900. aastat kreeka tekstides üha enam kasutama ligatuure (kahe või enama tähe ühendeid). Ka võtsid nad kasutusele infralineaarkirja (teatud kreeka tähtede kirjutamise rea alla), samuti hõngusmärgid hääldamise hõlbustamiseks.

Inimese käekiri jääb põhiliselt samaks kogu ta eluajal. Seetõttu saab tekste tihtilugu dateerida vaid 50 aasta täpsusega. Pealegi kasutasid kirjutajad eeskujuna varasemaid käsikirju, mistõttu koopia võib näida vanem, kui ta tegelikult on. Kuid hoolimata arvukatest raskustest on kindlad dateeringud tervel hulgal tähtsatel Piibli käsikirjadel.

Piibli tähtsate kreeka käsikirjade dateering

Esimene silmapaistvam Piibli käsikiri, mida õpetlased kasutada said, on praegu Briti Raamatukogus säilitatav Aleksandria käsikiri (Codex Alexandrinus). Selles on suurem  osa Piiblist ning see on kirjutatud kreeka untsiaalkirjas peenele pärgamendile (vellumile). See koodeks on dateeritud 5. sajandi algusse eeskätt muudatuste alusel, mis leidsid untsiaalkirjas aset 5. ja 6. sajandi vahel, mille näiteks on dateeritud dokument nimetusega Viini Dioskorides. *

Teine tähtsaim õpetlastele kättesaadav käsikiri on Siinai käsikiri ehk Codex Sinaiticus, mille omandas Tischendorf Püha Katariina kloostrist. See on talletatud pärgamendile kreeka untsiaalkirjas ning sisaldab osa Heebrea Kirjadest kreekakeelses Septuaginta tõlkes, samuti Kristlikke Kreeka Kirju tervikuna. Selle koodeksi 43 lehte hoitakse Saksamaal Leipzigis, 347 lehte Londonis Briti Raamatukogus ja 3 lehe fragmente Venemaal Peterburis. Käsikiri on dateeritud 4. sajandi lõppu. Seda dateeringut toetavad evangeeliumide ääremärkused, mille teatavasti võttis 4. sajandil kasutusele Eusebios Kaisareast. *

Kolmas tähtis kirjutis on Vatikani käsikiri nr 1209 (Codex Vaticanus), mis algselt sisaldas kreekakeelset tervikpiiblit. Esimest korda mainitakse seda koodeksit Vatikani Raamatukogu kataloogis aastal 1475. See aastal 759 kreeka untsiaalkirjas peenele pärgamendile ehk vellumile kirja pandud koodeks sisaldab suuremat osa Piiblist. Puudu on enamik 1. Moosese raamatust, osa Lauludest ja lõigud Kristlikest Kreeka Kirjadest. Õpetlased on paigutanud käsikirja 4. sajandi algusse. Kuidas nad sellise dateeringuni jõudsid? Kirjastiil sarnaneb Siinai käsikirja omaga, mis samuti on pärit 4. sajandist. Ent üldiselt peetakse Vatikani käsikirja veidi vanemaks. Lisaks muule puuduvad sellest Eusebiose kaanonite ristviited.

Prügimäelt leitud aare

Aastal 1920 sai John Rylandsi raamatukogu Inglismaal Manchesteris hunniku papüüruseid, mis olid äsja välja kaevatud ühelt muinas-Egiptuse prügimäelt. Kirjadest, kviitungitest ja registreerimisdokumentidest koosnevaid leide uurides märkas õpetlane Colin Roberts fragmenti talle tuttavast tekstist – selleks olid salmid Johannese evangeeliumi 18. peatükist. Tegemist oli varaseima Kristlike Kreeka Kirjade tekstiga, mis tolle ajani leitud oli.

Fragment sai tuntuks kui John Rylandsi papüürus 457, rahvusvahelise märgistusega P⁵². Kirjutatud kreeka untsiaalkirjas, on selle dateeringuks 2. sajandi algus – Johannese evangeeliumi algsest kirjapanekust oli möödunud vaid mõni aastakümme! Tähelepanuväärne on see, et tekst ühtib peaaegu täpselt tunduvalt hilisemate käsikirjade tekstiga.

Iidne, kuid täpne!

Briti tekstikriitik Frederic Kenyon kirjutab oma raamatus „The Bible and Archæology” seoses Kristlike Kreeka Kirjadega: „Nii Uue Testamendi raamatute autentsust kui ka rikkumatust võib pidada lõplikult tõestatuks.” Samuti Heebrea Kirjade rikkumatuse kohta kirjutab õpetlane William Green: „Võib kindlalt öelda, et mitte ühtegi teist muistset kirjatööd pole nii täpselt edasi antud.”

Sellised mõtteavaldused tuletavad meelde apostel Peetruse sõnu: „Kõik liha on nagu rohi ja kõik tema hiilgus nagu rohu õieke; rohi kuivab ära ja õieke variseb maha, aga Issanda sõna püsib igavesti!” (1. Peetruse 1:24, 25).

[Allmärkused]

[Väljavõte lk 21]

Dateeritud käsikirju hoolikalt uurides saavad paleograafid dateerida töid, millel daatum puudub

[Kast lk 20]

Jesaja raamatu Surnumere kirjarulli dateerimine

Aastal 1947 esimesena leitud Jesaja raamatu Surnumere kirjarull on talletatud nahale eelmasoreetses heebrea kirjas. Kirjarull dateeriti 2. sajandi lõppu e.m.a. Kuidas õpetlased selle dateeringuni jõudsid? Nad võrdlesid kirjutist teiste heebrea tekstide ja raidkirjadega ning määrasid paleograafilise dateeringu aastatesse 125–100 e.m.a. Dateerimine süsinik-14 meetodil andis lisatõendeid.

Märkimisväärne on see, et kui Surnumere kirjarulle võrreldi sajandeid hilisema masoreetse tekstiga, mille olid valmistanud Piibli ümberkirjutajad masoreedid, ei leitud õpetussisulisi erinevusi. * Paljud erinevused puudutasid vaid õigekirja ja grammatikat. Tähelepanu väärib ka see, et Jesaja kirjarullis on kasutatud järjekindlalt tetragrammatoni – nelja heebrea konsonanti, millest moodustub Jumala nimi Jehoova.

[Allmärkus]

[Teabegraafika/pildid lk 20, 21]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

Kreekakeelne käsikiri

Raamatukiri (untsiaal)

4. saj e.m.a kuni 8.–9. saj m.a.j

Minuskelkiri

8.–9. saj m.a.j kuni 15. saj m.a.j

Tähtsaid käsikirju

 400

 200

Surnumere kirjarull

2. saj lõpp e.m.a

E.M.A

M.A.J

 100

John Rylandsi papüürus 457

125 m.a.j

 300

Vatikani käsikiri nr 1209

4. saj algus

Siinai käsikiri

4. saj

 400

Aleksandria käsikiri

5. saj algus

 500

 700

800

[Pildid lk 19]

Ülal: Konstantin von Tischendorf;

Paremal: Bernard de Montfaucon

[Allikaviide]

© Réunion des Musées Nationaux/Art Resource, NY

[Pildi allikaviide lk 20]

Dead Sea Scroll: Shrine of the Book, Israel Museum, Jerusalem

[Piltide allikaviited lk 21]

Typographical facsimile of Vatican Manuscript No. 1209: From the book Bibliorum Sacrorum Graecus Codex Vaticanus, 1868; Reproduction of Sinaitic Manuscript: 1 Timothy 3:16, as it appears in the Codex Sinaiticus, 4th century C.E.; Alexandrine Manuscript: From The Codex Alexandrinus in Reduced Photographic Facsimile, 1909, by permission of the British Library