Kas kuritegevuse probleem leiab lahenduse?

„Uuringud näitavad, et enamik korduvalt kuritegusid sooritanud isikuid jätkavad ka pärast vanglast vabanemist oma ühiskonnaohtlikku tegevust ning selle hind, mida ei saa mõõta ainuüksi rahas, kasvab astronoomiliselt.” („Inside the Criminal Mind”, autor Dr Stanton E. Samenow)

ÜKSKÕIK, kus maailma paigas me ka elame, paistab iga uus päev toovat kaasa järjekordseid õõvatekitavaid kuritegusid. Seega on igati alust küsida: kas praegustest vastumeetmetest – rangetest karistustest, vangistusest ja nii edasi – on ikka kasu? Kas vangla kasvatab kurjategijaid ümber? Mis veelgi olulisem,  kas ühiskond tegeleb kuritegevuse peapõhjusega?

Seoses praeguste vastumeetmetega kirjutab dr Stanton Samenow: „Pärast vanglaelu maitsmist võib [kurjategija] olla nutikam ja ettevaatlikum, ent ta jätkab siiski oma parasiitlikku eluviisi ja sooritab kuritegusid. Retsidivismi statistika näitab vaid seda, kas ta on olnud sedavõrd hooletu, et on [jälle] kinni sattunud.” Seega on tihtilugu saanud vanglatest tahtmatult kurjategijate ülikoolid, kus nende ühiskonnavastased oskused lihvi saavad.” (Vt kasti „Kas „kurjategijate ülikoolid”?”, lk 7.)

Pealegi pääsevad paljud kuriteod karistusest, mistõttu kurikaelad jõuavad järeldusele, et kuritegevus tasub end ära. Selline veendumus võib anda neile oma tegevuses suuremat kartmatust ja otsustavust. Kord kirjutas üks tark valitseja: „Kui otsust kuriteo kohta kiiresti ei tehta, siis kasvab inimlaste julgus kurja teha!” (Koguja 8:11.)

Kas kurjategijad sunnitult või omal valikul?

Kas kuritegevus on mõnel inimesel ainus valik äraelamiseks? „Varem nägin ma kuritegevuses päris normaalset, kui mitte vabandatavat reaktsiooni rusuvale vaesusele, kindlusetusele ja lootusetusele, mis täitis [kurjategija] elu,” möönab Samenow. Ent pärast põhjalikke uuringuid muutis ta meelt. „Kurjategijad teevad ise otsuse kuritegusid sooritada,” jõudis ta järeldusele. „Kuritegevus ... on põhjustatud inimese mõtteviisist, aga mitte elukeskkonnast.” Samenow lisab: „Üldiselt on käitumine mõtlemise tulemus. Kõigele, mida me teeme, eelneb, liitub ja järgneb mõtlemine.” Niisiis tegi ta järelduse, et kurjategijaid ei saa mitte pidada kannatajaiks, vaid hoopis „kannatajate produtseerijaiks, oma eluviisi vabal tahtel valijaiks”. *

Võtmesõna on „valima”. Ühest Briti ajalehest võis hiljuti lugeda pealkirja „Kuritegevus on midagi paremat ihkavate noorte linnameeste valitud karjäär”. Inimestel on ka rasketes oludes tahtevabadus ning nad võivad valida endale meelepärase tee. Ei saa ju eitada seda, et miljonid inimesed kannatavad päevast päeva sotsiaalse ebaõigluse ja vaesuse all või siis elavad hälvikperedes, ent ometi ei saa neist kurjategijaid. „Kuritegusid põhjustavad kurjategijad,” ütleb Samenow, „aga mitte halb ümbruskond, viletsad vanemad ... või töötus. Kriminaalsus pesitseb inimese mõistuses ega ole põhjustatud sotsiaalsetest tingimustest.”

Kuritegelikkus lähtub inimesest endast

Piibel seab fookusesse inimese seesmise isiksuse, mitte tema elutingimused. Kirjakohas Jakoobuse 1:14, 15 öeldakse: „Igaüht kiusatakse, kui tema enese himu teda veab ning ahvatleb; pärast, kui himu on rasestunud, toob  ta patu ilmale” (meie kursiiv). Kurje mõtteid mõlgutades toidab inimene väärasid himusid. Need omakorda võivad viia halbade tegudeni. Näiteks võib juhuslik huvi pornograafia vastu areneda seksisõltuvuseks, mis tõukab inimest tagant oma fantaasiaid lõpuks võib-olla et kriminaalsel moel ellu viima.

Veel üks arvestatav tegur on selle maailma keskendatus omaenda minale, rahale, naudingutele ja oma soovide kohesele rahuldamisele. Meie aja kohta ennustab Piibel, et viimseil päevil on inimesed „enesearmastajad, rahaahned, ... toored, hea põlgajad, ... rohkem lõbuarmastajad kui jumalaarmastajad” (2. Timoteosele 3:1–5). Kahjuks propageerib see maailm filmide, videomängude, kirjanduse ja halbade rollimudelite vahendusel omadusi, mis vaid õhutavad kuritegevusele. * Ent inimesel ei tarvitse neile mõjudele alluda. Fakt on see, et on neid, kes kord sellistele mõjudele allusid, nüüd aga on nad oma suhtumist ellu ja enda eluviisi täielikult muutnud.

Inimesed saavad muutuda!

Kui inimene on kurjategija, ei tähenda see veel, et ta kurjategijaks peab jäämagi. Raamatus „Inside the Criminal Mind” märgitakse, et nõnda nagu inimene võib valida kuritegeliku elu, võib ta ka „valida uue elusuuna ja õppida tegutsema vastutustundeliselt”.

Kogemused näitavad, et muutuda võivad igasuguse taustaga inimesed. * See eeldab valmisolekut muuta oma hoiakuid, motiive ja mõttemalle, nii et need ühtivad Looja püsikindlate mõõdupuudega, aga mitte inimeste muutlike väärtushinnangutega. Kes tunnekski meid paremini kui tema? Pealegi, kas mitte pole Jumalal õigus otsustada, mis on inimperele hea ja mis halb? Sel eesmärgil jagas ta umbes 40 jumalakartlikule mehele oma vaimu, et nad paneksid kirja selle, mida me teame kui Püha Piiblit, – oivalise raamatu, mida võib õigusega nimetada õnneliku ja täisväärtusliku elu käsiraamatuks (2. Timoteosele 3:16, 17).

Teha vajalikke muudatusi, et olla Jumalale meelepärane, ei pruugi olla üldsegi mitte kerge, sest meil tuleb raputada endalt patuste kalduvuste taak. Üks piiblikirjutaja iseloomustas oma seesmist konflikti sõjaolukorraga! (Roomlastele 7:21–25.) Tema tuli sellest heitlusest välja võitjana, sest ta ei lootnud mitte enese jõule, vaid jõule, mis lähtub Jumalalt, kelle vaimu vahendusel talletatud Sõna on „elav ja vägev” (Heebrealastele 4:12).

Tervisliku toidu vägi

Selleks, et organism võiks olla terve, vajab see head toitu. Lisaks on seda toitu tarvis korralikult mäluda ja seedida, mis kõik nõuab aega ja tööd. Samamoodi on meil selleks, et olla vaimselt terve, tarvis „mäluda läbi” Jumala sõnad, nii et meie mõistus ja süda saaksid neid omastada (Matteuse 4:4). Piibel ütleb: „Kõik, mis on tõsine, mis aus, mis õige, mis kasin, mis armas, mis on hea kuulda kui vooruslik komme ja kiituse väärt, sellele mõelge! ... Ja rahu Jumal on siis teiega” (Filiplastele 4:8, 9, meie kursiiv).

Pangem tähele, et meil tuleb mõelda Jumala mõtetele, kui tahame, et vanad loomujooned asenduksid uutega. Vaja läheb kannatlikkust, sest vaimne kasv ei toimu üleöö (Koloslastele 1:9, 10; 3:8–10).

 Vaadelgem näidet naisest, keda lapsena seksuaalselt ahistati. Ta hakkas tarvitama uimasteid, alkoholi ja tubakat. Nüüd kannab ta eluaegset vanglakaristust terve rea kuritegude eest. Vangis olles hakkas ta koos Jehoova tunnistajatega Piiblit uurima ja õpitud tõdesid ellu rakendama. Tulemus? Tasapisi hakkas tema vana isiksus andma maad uuele Kristuse-sarnasele isiksusele. Nüüd ei ahista teda enam ennasthävitav mõtteviis ja pahelisus. Tema lemmikpiiblitekste on kirjakoht 2. Korintlastele 3:17, kus öeldakse: „Issand on Vaim, ja seal, kus on Issanda Vaim, on vabadus.” Jah, ehkki ta istub vangis, tunneb ta rõõmu vabadusest, mida ta eales varem pole tajunud.

Jumal on halastav

Jehoova Jumal ei pea mitte kedagi automaatselt lootusetuks. * Jumala Poeg Jeesus Kristus ütles: „Ma ei ole tulnud õigeid kutsuma meeleparandusele, vaid patuseid” (Luuka 5:32). Tõsi küll, kohandada oma elu Piibli normide järgi võib olla üsna raske. Ent edu saadab neid, kes on püsivad ja võtavad vastu Jumala antava abi, kaasa arvatud toetuse vaimselt meelestatud kristlastelt (Luuka 11:9–13; Galaatlastele 5:22, 23). Sel eesmärgil külastavad Jehoova tunnistajad kõikjal maailmas regulaarselt vanglaid, et korraldada piibliuurimisi mitmesuguseid kuritegusid sooritanud meeste ja naistega, kel on siiras meel. * Paljudes vanglates korraldavad tunnistajad regulaarselt kristlikke koosolekuid (Heebrealastele 10:24, 25).

Olgugi et mõningad endised kurjategijad on oma teguviisid hüljanud ja tõsikristlasteks saanud, räägib Piibel väga otsekoheselt, et „ülekohus võtab võimust” (Matteuse 24:12). Nagu järgnevast artiklist võime näha, on see ennustus osa ulatuslikumast prohvetikuulutusest, kust võib leida ka väga häid sõnumeid.

[Allmärkused]

[Väljavõte lk 5]

On miljoneid vaesuses elavaid inimesi, kes ei astu kuritegelikule teele

[Kast/pilt lk 6, 7]

„KAHE AASTA JOOKSUL VANGLAS TAGASI”

Sellise pealkirja all teatas Londoni ajaleht „The Times”, et enam kui 70 protsenti murdvarguste ja muude varguste eest kinnimõistetuid pannakse Suurbritannias kahe aasta jooksul taas vangi. Hulgaliselt kuritegusid sooritavad narkosõltlased, kes meeleheitlikult püüavad hankida raha, et oma kulukas ja ennasthävitav sõltuvus kinni maksta.

[Kast lk 7]

KAS „KURJATEGIJATE ÜLIKOOLID”?

„Vanglad on kurjategijate ülikoolid,” kirjutab professor John Braithwaite väljaandes „UCLA Law Review”. Dr Stanton Samenow ütleb oma raamatus „Inside the Criminal Mind”, et „suurem osa kurjategijaist võtab kogemustest õppust”, ent sugugi mitte selles mõttes, mida ootab neilt ühiskond. Ta kirjutab: „Vanglas on inimesel küllaldaselt aega ja võimalusi õppida seda, kuidas saada edukamaks kurjategijaks. ... Tõsiasi on see, et mõningatest saavad veelgi osavamad kurikaelad, kelle elulaad kujuneb palju kriminaalsemaks, kuid kes on piisavalt kavalad, et mitte vahele jääda.”

Hiljem tõdeb Samenow: „Vangisistumine ei muuda kurjategija põhiolemust. Viibigu ta tänaval või vanglas, sõlmib ta kontakte, õpib uusi „ametioskusi” ning jagab ka ise teistele näpunäiteid.” Üks noor kurjategija sõnas: „Vangistus on teinud minust kuritegevuse diplomeeritud õpetaja.”