Komandörist „Kristuse sõduriks”

Jutustab Mark Lewis

„Tere hommikust, Teie Majesteet!”, „Tere päevast, Teie Kõrgeausus!”, „Tere õhtust, härra peaminister!”. Need olid vaid mõned tervitused, mida laususin Austraalia kuninglike õhujõudude VIP-eskaadri komandöri ja piloodina. Sõidutasin riigipäid ning kõrgeid valitsusliikmeid lennukiga kõikjale Austraalias ja mujal maailmas. Praegu aga tegelen ma palju rahuldustpakkuvama tööga. Kohe jutustan lähemalt.

OLEN sündinud 1951. aastal Perthis Lääne-Austraalias ja kasvanud üles sõjaväelase peres. 15-aastaselt astusin lennuklubisse. Sealt sai alguse minu kogu elu kestnud armastus lendamise vastu.

Peagi pärast seda mu vanemad lahutasid ja meie perekond lagunes. Kui käisin keskkoolis, kutsus hävituslennukite eskaadri komandör mind lahkelt enda pere juurde elama. Komandöri innustusel alustasin õpinguid Austraalia Kuninglikus Lennuväeakadeemias.

Kannan piloodi ametimärki

Kuus aastat hiljem lõpetasin akadeemia ning sain lennuväeohvitseri bakalaureusekraadi ja piloodipaberid. Alguses lendasin õhujõudude transportlennukiga kõikjale Austraalias, Vaikse ookeani lõunaosas ning Kagu-Aasias. Sõitsime tihti üle kõrgete mäekurude ja maandusime sügavates orgudes, kus maandumisplatsiks oli rohuväli. See oli ohtlik töö. Noil aastail jäi meie eeskaader ilma nii mitmestki lennukist ja tublist piloodist. Samas aitasime neid ülesandeid täites inimesi, kes elasid raskesti ligipääsetavates paikades. Transportisime materjali sildade ehitamiseks, väikseid buldoosereid, mida kasutati teede ehitamisel, ja erakorralist toiduabi ning viisime kohale arste ja õdesid. Samuti sooritasime kiirabilende.

1978. aastal sai minust lennuinstruktor ning ma asusin tööle õhujõudude akadeemiasse. Siin uuendasin oma tutvust noorelt leseks jäänud Diane’iga, kellel oli kolmeaastane tütar. Diane’i abikaasa oli akadeemias minu kursusekaaslane, kuid hukkus hiljem lennuõnnetuses. Kui tegin Diane’ile abieluettepaneku, palus ta aega järelemõtlemiseks. Ta polnud kindel, kas soovib jälle piloodiga abielluda.

Võtsin sel ajal vastu aastaringse töö Austraalia kindralkuberneri adjutandina. Elades pealinnas Canberras valitsushoones, sain väga lähedalt seirata poliitilist elu ning puutuda oma töös lähedalt kokku tsiviil-, militaar- ning religioonijuhtidega. Kui mu ametiaeg läbi sai,  jätkasin tööd lennuinstruktorina. Peagi pärast seda, 1980. aastal, abiellusin Diane’iga.

1982. aastal võtsin vastu kaheaastase vahetusülesande USA õhujõudude lennuohutusametnikuna ning lennuõnnetuste uurijana. Töö viis mind paljudesse kohtadesse Ühendriikides ning ka Põhja-Iirimaal. Uurisin lennuõnnetusi ning analüüsisin lennukite konstruktsioone ja lennuoperatsioone eesmärgiga tõsta lennuohutust.

Tagasi Austraaliasse

Kui ma Austraaliasse naasin, sündis meile tütar Kerry, nii et nüüd oli meie peres neli liiget. Kuna ma töötasin suure koormusega, pidi Diane olema meie tütardele nii ema kui isa eest ning meie pereelu kannatas selle all. Kolm aastat hiljem määrati mind õhujõudude VIP-eskaadri komandöriks, mida alguses mainisin. Kui 1991. aastal algas Pärsia lahe sõda, osales minu eskaader sealsetes ÜRO operatsioonides ja hiljem veel Pakistanis, Afganistanis, Aafrikas ja Iisraelis.

1992. aastal asusin tööle kaitsejõudude ülema abina. Töötades Austraalia kõrgeima sõjaväelase alluvuses, nägin selgelt, millised tihedad suhted valitsevad sõjaväelaste, poliitikute ja ÜRO vahel. Leidsin, et ÜRO tegevus on paljuski puudulik. Samas näis, et see on ainus viis, kuidas maailma paremaks muuta. Kodus toimuvad asjad panid mind aga oma ellusuhtumist ümber hindama.

Diane leiab vastused oma küsimustele

Pärast esimese abikaasa surma otsis Diane harda katoliiklasena tulutult vastuseid oma küsimustele. Olukord võttis aga veelgi tõsisema pöörde, kui meie vanemat tütart Reneed hakkas huvitama okultism. Diane märkas oma sõbranna juures ajakirja „Ärgake!”, mille järgmises numbris pidi ilmuma artikkel satanismi kohta. * Ta polnud seda ajakirja kunagi varem näinud. Koduteel painas teda mõte, kuidas võiks ta küll endale selle ajakirja saada.

Kolm päeva hiljem külastasid meid Jehoova tunnistajad ning Diane saigi selle ajakirja. Hiljem hakkas ta Piiblit uurima ja käima kristlikel koosolekutel. Mul oli hea meel, et ta uurib Piiblit, ning vahel läksin temaga isegi koosolekutele kaasa, kuid ma ei arvanud, et peaksin ise Piiblit uurima. Ma ei pidanud end usklikuks. Uskusin küll Jumalat, kuid olin näinud liiga palju silmakirjalikkust, et religiooni tõsiselt võtta. Ma ei mõistnud näiteks seda, kuidas saavad kaplanid, kes kuulutavad armastust ja rahu, toetada sõda.

Diane jättis diskreetselt mulle lugemiseks lauale ajakirju „Vahitorn” ja „Ärgake!”. Lugesingi mõnda neist, kuid asetasin need siis täpselt samasse kohta tagasi. Ma ei tahtnud talle jätta muljet, et olen asjast huvitatud. Piiblist rohkem teadmisi saades märkasin seal kahte kirjakohta, mis mind häirisid. Üks neist oli Ilmutuse 19:17, 18 (UM), kus räägitakse, et linnud söövad „sõjaväe pealikute” liha. Teine kirjakoht oli Ilmutuse 17:3, kus mainitakse „helkjaspunast metsalist”. Tunnistajad peavad metsalist ÜRO sümboliks, see aga oli mõte, mis ei ühtinud minu arusaamaga sellest rahvusvahelisest organisatsioonist. * Ent ma üritasin nendele asjadele mitte mõelda.

1993. aastal kutsus Diane mind oma ristimist vaatama. Tema kutse üllatas mind. Küsisin temalt: „Kui sa peaksid valima, siis kas sa valiksid Jehoova või minu?” Ta vastas: „Jehoova. Kuid ma loodan, et ma ei pea seda valikut  tegema. Ma tahan, et te mõlemad oleksite osa minu elust.” Mõistsin, et peaksin seda teist Isikut Diane’i elus rohkem tundma õppima. Kohalik kristlik kogudusevanem pakkus mulle võimalust Piiblit uurida ja ma olin sellega päri.

Mind paelusid Piibli prohvetiennustused, eriti need, mis käisid sõja- ja poliitilise ajaloo kohta. Näiteks olin akadeemia aegadel lugenud muistsete kreeklaste sõjalistest saavutustest. Nüüd sain aga teada, et suur osa sellest ajaloost oli juba sajandeid varem kirjas Taanieli raamatu 8. peatükis. See ja mitmed teised prohvetiennustused veensid mind järjest enam, et Piibel on Jumala inspireeritud.

Vaatasin ka uue pilguga ÜRO tegevuse peale. Teadsin, et sõjavägi ei suuda eales lahendada inimkonna probleeme, et tõelist rahu pole võimalik saavutada sõjaga ähvardades ning et ÜRO pole võimeline lahendama poliitilisi, religioosseid ega etnilisi probleeme, mis põhjustavad sõdu. Hakkasin nägema, et üksnes Jumal suudab lahendada inimkonna probleemid. Paistis, et ta juba teebki seda Jehoova tunnistajate ülemaailmses vennaskonnas (Laul 133:1; Jesaja 2:2–4). Vaagisin omaette, kas peaksin loobuma sõjaväelase karjäärist ning hakkama teenima Jumalat.

Otsustan viia oma elu kooskõlla Piibli tõega

Käisin 1994. aastal Sydneys Jehoova tunnistajate piirkonnakonvendil, kus mulle sai selgeks, et pean langetama otsuse. Seal esitati muu hulgas piibliaineline näidend, mis tõstis esile muistse Iisraeli rahva ees seisnud valikut: kas teenida Jehoovat või Kaanani Jumalat Baali. Jehoova prohvet Eelija esitas iisraellastele väljakutse: „Kui kaua te lonkate kahe karguga? Kui Jehoova on Jumal, siis käige tema järel; aga kui Baal on see, siis käige tema järel!” (1. Kuningate 18:21.) Need sõnad puudutasid mind väga. Nii nagu iisraellased, olin seni veel kahevahel. Ent mul tuli langetada otsus, kas teenida Jehoovat või jätkata sõjaväelase karjääri.

Samal õhtul koju sõites ütlesin Diane’ile, et lahkun lennuväest ning soovin saada Jehoova tunnistajaks. Minu äkiline otsus tabas teda üllatusena, kuid ta toetas mind igati. Kuna mu otsus oli kindel, andsin mõni päev hiljem sisse lahkumisavalduse.

Töötasin tol ajal Canberras Austraalia sisekaitseakadeemia ohvitser-kadettide komandörina. Minu järelevaatuse all anti väljaõpet 1300 sõja-, mere- ja lennuväe kadetile ning instruktorile. Kooliaasta viimasel päeval ütlesin 400 vanemkadeti ja õppejõu ees olles, et loobun oma karjäärist sõjaväelasena, selleks et hakata inimestele vabatahtliku kristliku jumalateenijana majast majja Piiblit õpetama. Pärast seda teadaannet oli mul nii mõnegagi neist huvitav piibliline arutelu.

Minust saab täisajaline kuulutaja

Käisin esimest korda kuulutamas päev pärast seda, kui minu lahkumisavaldus rahuldati. Kolm kuud hiljem, 1995. aasta aprillis, lasin end ristida. Alustasin esimesel võimalusel üldpioneerteenistust, mis tähendas, et pühendasin suure osa oma ajast kuulutustööle.

Saanud komandörist „Kristuse sõduriks”, pidin läbi tegema mitmeid muudatusi (2. Timoteosele 2:3). Alguses paluti mul kristlikel koosolekutel inimestele mikrofoni ulatada. Mul tuli nüüd käskluste jagamise asemel hakata taotlema endale ülesandeid. Armastav ja teistega arvestav hoiak sai tähtsamaks tõhususest, kuigi ma võitlen siiani sellega, et leida nende omaduste vahel tasakaalu. Väiksema sissetuleku tõttu pidi meie pere ka oma elu lihtsustama.

Mulle on alati meeldinud ja meeldib ka nüüd kuulutustöö. Kord olin kuulutamas meie tol ajal 9-aastase tütre Kerryga ja palusin tal jälgida inimeste reageeringuid, kellele kuulutasime.  Peagi oli ilmne, et enamik inimesi polnud huvitatud, kuid mõned olid sõbralikud ja isegi huvitatud. See oli meile mõlemale julgustav kogemus. Ka meie vanem tütar uuris mõnda aega Piiblit, kuid praegu ei soovi ta Jehoovat teenida.

Innustasime Diane’iga Kerryt seadma endale sihiks täisajalist teenistust. Hiljuti oli mul rõõm võtta koos temaga osa pioneeride teenistuskoolist. Kerry oli seal esimest, mina teist korda. Mul oli siiralt hea meel näha nii teda kui teisi noori vaimselt edenemas ning oma aega kristlikule teenistusele pühendamas (Laul 110:3).

Rikkalikud õnnistused

Kui vaatan ajas tagasi, näen teatud sarnasusi ja erinevusi sõjaväelaseks ning Kristuse sõduriks olemise vahel. Mõlemad ametid nõuavad lojaalsust, sõnakuulelikkust, laitmatust, enesedistsipliini ja ennastohverdavust. Ent kui sõjaväes on paljud valmis surema oma riigi ja sõprade eest, peavad tõelised kristlased armastama isegi vaenlasi (Matteuse 5:43–48). Kui sõjaväelastele antakse medal ühe vapra teo eest, siis tõelised kristlased pälvivad Jumala heakskiidu sellega, et on teenistuses püsivad ja ustavad, mis võib tähendada seda, et peame aastast aastasse olema julged ning taluma tagakiusamist, naeruvääristamist ja teisi katsumusi (Heebrealastele 10:36–39). Kui asi puudutab moraali, põhimõtteid ja isikuomadusi, siis ei tea ma oma kaaskristlastest paremaid inimesi.

Vastandina nendele tervitustele, mida loo alguses mainisin, lausun nüüd: „Tere hommikust, õde!” või „Tere õhtust, vend!” Ma olen tõeliselt õnnelik selle üle, et saan Jumalat teenida koos inimestega, kes siiralt armastavad Jumalat! Muidugi on suurim au teenida Kõigekõrgemat Jehoovat ennast! Ma ei suuda ette kujutada, mis võiks olla veel rahuldustpakkuvam viis oma elu elada.

[Allmärkused]

[Väljavõte lk 14]

Kui sõjaväes on paljud valmis surema oma riigi ja sõprade eest, peavad tõelised kristlased armastama isegi vaenlasi

[Pilt lk 12, 13]

Lendamas õhujõudude VIP-lennukiga üle parlamendihoone Canberras

[Pilt lk 15]

Piibliaineline näidend 1994. aasta piirkonnakonvendil Sydneys Austraalias

[Pilt lk 15]

Kerryga pioneeride teenistuskoolis

[Pilt lk 15]

Diane’i ja Kerryga praegu