Kaugetes paikades head sõnumit kuulutamas

Jutustab Helen Jones

Olin 1970. aastate algul Indias Bangalore’is parajasti kõndimas läbi rahvarohke turu, kui üks vesipühvel mu ootamatult sarvede otsa võttis ja maha paiskas. Loom oleks mu äärepealt surnuks muljunud, kui üks kohalik naine poleks mulle appi tõtanud. Mis mind Indiasse oli toonud?

OLEN sündinud aastal 1931 ning kasvanud üles ilusas Kanada linnas Vancouveris. Mu vanemad olid korralikud inimesed, ent ei soovinud kirikus käia. Mina aga tundsin noorena suurt usulist nälga, mistõttu käisin pühapäevakoolis ja suvistel piiblikursustel.

Aastal 1950 abiellusin 19-aastasena Frank Schilleriga, kel oli eelmisest abielust neli last. Kaks aastat hiljem saime poja. Soovisime kuuluda mõnesse uskkonda, ent kuna Frankil oli seljataga lahutus, ei nõustunud meid vastu võtma ükski kirik, kuhu me pöördusime. Frank oli pettunud ega tahtnud usust enam sõnakestki kuulda.

Õpime tundma Piibli tõdesid

1954. aastal rääkis mu vend mulle õhinal sellest, mida talle oli Piiblist näidanud töökaaslane, kes oli Jehoova tunnistaja. Olgugi et mul tekkis palju küsimusi ning ma teadsin, kus Jehoova tunnistajad oma koosolekuid peavad, ei läinud ma sinna Franki suhtumise pärast religiooni. Mõni aeg hiljem külastasid meid kaks tunnistajat. Soovisin kuulda, mida nende religioon abielulahutuse kohta õpetab, ning nad näitasidki mulle Piiblist, mis annab alust lahutamiseks (Matteuse 19:3–9). Nad kinnitasid mulle, et võin korrapärase piibliuurimise käigus saada oma piiblilistele küsimustele vastused.

Frank oli maruvihane ega tahtnud tunnistajatega mingit tegemist teha. Aastal 1955 viibisin Kristuse surma mälestusõhtul ning kõnelesin koju saabudes talle vaimustusega, mida olin Piiblist teada saanud. „See ei ole tõsi!” karjus ta. „Kui suudad seda mulle Piibli põhjal tõestada, siis võib-olla ma isegi tulen teie tobedale koosolekule!”

Ulatasin talle Piibli, mille ta ilmse lugupidamisega õrnalt kätte võttis. Vaatasime läbi kirjakohad, mis mul olid üles märgitud, ning ma ei öelnud suurt midagi, vaid lasin Piiblil enda eest kõnelda. Frank ei vaielnud vastu ning paistis olevat kogu ülejäänud õhtu mõttesse vajunud.

Mõne aja pärast tuletasin talle meelde ta lubadust koosolekule tulla. Vastumeelselt sõnas ta: „Hea küll, tulen vaid korra, et näha, mis seal toimub.” Piiblilises kõnes käsitleti abielunaiste allumist oma meestele (Efeslastele 5:22, 23, 33). Räägitu avaldas talle sügavat muljet. Umbes samal ajal viibis Frank ka „Vahitorni” artikli „Tunne tööst rahulolu” uurimisel. Frangile kui usinale töömehele meeldis käsitletav aines väga. Edaspidi ei puudunud ta koosolekutelt kunagi. Peagi  osales Frank innukalt kuulutustegevuses ning minul oli piibliuurimisi inimestega, kes edenesid ristimiseni. Meid Frankiga ning mu ema ja mu vend ristiti Jumalale pühendumise sümbolina selsamal aastal.

Soov rohkem ära teha

1957. aasta piirkonnakonvendil USA-s Washingtonis Seattle’is peeti kõne, mis käsitles teenimist seal, kus on suurem vajadus kuningriigikuulutajate järele. „Oo, Jehoova, ka mina tahan minna,” palvetasin. „Aita meil minna kuhugi, kus meid vajatakse.” Kuid Frank muretses enda kohustuse pärast toita ja katta meie peret (1. Timoteosele 5:8).

Järgmisel aastal viibisime koos perega New Yorgis konvendil, mida peeti samal ajal Yankee staadionil ja Polo Grounds’is. Tähtsal kohal oli avalik kõne, mida oli kuulamas enam kui 253 000 inimest! Franki puudutas nähtu ja kuuldu sügavalt. Niisiis valisime pärast kojusaabumist oma uueks koduks Kenya Aafrikas, sest seal kõneldi inglise keelt ning ka laste kooliskäimise võimalused olid soodsad.

1959. aastal müüsime oma maja maha, laadisime asjad autole ning sõitsime Montreali. Sealt reisisime laevaga Inglismaale Londonisse, edasi aga teise laevaga Vahemere ja Punase mere kaudu India ookeanile. Lõpuks saabusime Aafrika idarannikul asuvasse Mombasasse Kenyas. Järgmisel päeval sõitsime rongiga riigi pealinna Nairobisse.

Aafrikas kogetud õnnistused

Tol ajal oli Kenyas Jehoova tunnistajate tegevus keelustatud, seetõttu kuulutasime ettevaatlikult. Kenyas elas ka mitu teistest riikidest pärit peret ning meile, välismaalastele, anti luba riiki jääda. Koosolekul viibijaid ei tohtinud olla üle kümne, mis tähendas seda, et meil kõigil, kaasa arvatud lastel, tuli aktiivselt osaleda.

Peagi pärast Kenyasse jõudmist leidsime elupaiga ning Frank sai tööd. Esimene naine, keda ma majast majja kuulutustööl kohtasin, nõustus hakkama Piiblit uurima ning hiljem sai temast pioneer, nagu Jehoova tunnistajate täisajalisi kuulutajaid kutsutakse. Mul oli piibliuurimine ka teismeeas sikhi tütarlapsega, keda kutsusime Goodyks. Ta jäi kindlaks, hoolimata oma pere ja sikhi kogukonna survest. Kui Goody Lull kodunt välja aeti, asus ta elama ühte tunnistajate peresse, hakkas pioneeriks ning lõpetas hiljem Gileadi misjonikooli.

Meie peret tabasid mõningad katsumused. Vanim poeg haigestus reumaatilisse palavikku ning Frank sai üht autot remontides tõsiseid põletusi, mistõttu ta kaotas töö. Mõne aja pärast leidis ta tööd tuhande kilomeetri kauguselt Tanganjika (nüüd Tansaania) pealinnast Dar es Salaamist. Niisiis laadisime kompsud auto peale ja asusime pikale teekonnale. Tol ajal oli seal linnas väike kogudus, kes meid rõõmuga vastu võttis.

Ehkki siis oli Tansaanias meie kuulutustöö keelatud, ei rakendatud keeldu kuigi jäigalt. Aastal 1963 külastas meid USA-s asuva Jehoova tunnistajate peakorteri esindaja Milton Henschel. Kui ta Karimjee hallis, riigi kõige uhkemas saalis, oli kõnet pidamas, võttis minu kõrval istet kehvades rõivastes eakas mees. Tervitasin teda ning jagasin temaga oma Piiblit ja lauluraamatut. Programmi lõppedes kutsusin teda jälle tagasi. Kui ta lahkunud oli, tormasid mu juurde kohalikud tunnistajad.

„Kas sa ka teadsid, kes see on?” küsisid nad. „See on Dar es Salaami linnapea!” Ta oli varem ähvardanud, et saadab meie kokkutuleku laiali. Ilmselt kavatses ta kasutada selleks ettekäändena minu oletatavat suhtumist temasse. Ent temale osaks saanud lahkus ja huvi avaldas talle sedavõrd sügavat muljet, et ta ei teinud kokkutuleku jätkumisele mingeid takistusi. Kohalviibijaid oli 274, ristiti 16 inimest.

Meie Tansaanias olles sai riik iseseisvaks.  Pärast seda eelistati töölevõtmisel võõramaalastele kohalikke. Enamik välismaalasi oli sunnitud maalt lahkuma, ent Franki visad tööotsingud kandsid lõpuks vilja. Ta sai teada, et vajatakse vilunud mehaanikut diiselvedurite hooldamiseks. See võimaldas meil veel neljaks aastaks riiki jääda. Franki lepingu lõppedes pöördusime tagasi Kanadasse, kuhu jäime seniks, kuni viimanegi meie lastest suureks sirgus ja abiellus. Tundsime end ikka veel noorena ja ihkasime midagi enamat ära teha.

Läheme Indiasse

Jehoova tunnistajate Bombay (praegu Mumbai) harubüroo soovitusel kolisime aastal 1970 Bangalore’i, kus tol ajal elas umbes 1,6 miljonit inimest. See oligi koht, kus ma vesipühvli sarvede eest üle noatera eluga pääsesin. Tol ajal oli seal 40-liikmeline ingliskeelne kogudus ja tamilikeelne eraldi grupp. Frank uuris Piiblit mitme mehega, kes teadmistes edenesid ja kellest hiljem said kristlikud kogudusevanemad. Ka mina uurisin peredega, kellest said Jehoova teenijad.

Üks naine nimega Gloria elas väga vaeses linnaosas. Kui ma teda esimest korda külastasin, kutsus ta mu sisse. Kuna mööblit polnud, istusime põrandal. Jätsin talle „Vahitorni”, kust ta lõikas välja piiblitsitaadi kirjakohast Ilmutuse 4:11 (UM) ja kleepis selle seinale, et seda iga päev näha võiks. Sellel olid sõnad „Sina, Jehoova, ... oled väärt”. Tema meelest oli see nii kaunis fraas. Aasta hiljem ta ristiti.

Frank kutsuti aastaks tööle Bombay harubüroosse juhatama India esimese Jehoova tunnistajate kokkutulekusaali ehitamist. Kokkutulekusaal saadi, kui olemasolevale harubüroo hoonele lihtsalt üks korrus juurde ehitati. Tollal oli Indias kõigest veidi üle 3000 tunnistaja, harubüroos töötas neid napilt kümmekond. Kui meil 1975. aastal raha otsa sai, tuli väga armsaks saanud sõpradest kahjuks lahkuda.

Taas Aafrikas

Möödus kümme aastat ja Frank oli jõudnud pensioniikka. Niisiis avaldasime soovi lüüa kaasa rahvusvahelises harubüroode ehitusprogrammis. Saimegi kirja, milles meil paluti tulla tööle Nigeeriasse Igiedumasse, kus ehitus parajasti käimas oli. Igiedumas olles uuris Frank Piiblit ühe mehega lähedalasuvast külast. Mees edenes tublisti ja hiljem sai temast Jehoova tunnistajate Nigeeria harubüroo liige.

Edasi läksime Zairesse harubürood ehitama. Peagi keelustati seal kuulutustöö ja meie passid konfiskeeriti. Frank sai tööd tehes südamerabanduse, kuid keelu ajal õnnestus tal oma tervist taastada. Hiljem olid kõik ehitustöölised sunnitud lahkuma ning meid saadeti lähedalasuvasse Libeeriasse. Seal Monrovia harubüroos paluti Franki generaatorit remontima. 1986. aastal viisade aegudes tuli meil taas Kanadasse naasta.

Lõpuks Ecuadori

Mõnda ega hiljem kuulsime, et meie hea sõber Andy Kidd on kolinud Ecuadori ning naudib sealset kuulutustööd. Andy oli kohalikus koguduses ainuke vanem, mistõttu tal tuli tihtilugu hoolitseda enamiku koosolekuosade eest. Külastasime tema kutsel aastal 1988 Ecuadori harubürood ning seal sooviti väga, et me riiki jääksime.

Leidsime endale mugava kodu, ent meil tuli õppida hispaania keelt, Frank aga oli juba 71-aastane. Isegi oma viletsa hispaania keele oskusega saime järgneva paari aasta jooksul aidata 12 inimesel ristimiseni jõuda. Franki paluti osalema Ecuadori harubüroo ehitamises. Lisaks uuris ta Piiblit ühe esimese Guayaquili tunnistaja abikaasaga. See tõele 46 aastat vastu pannud mees sai meie sõbraks ja vaimseks vennaks.

Ränk kaotus

Asusime elama Vaikse ookeani äärde Ancóni linnakesse, kus saime kaasa lüüa uue  kuningriigisaali ehitamisel. Kurb küll, aga 1998. aasta 4. novembril pärast teenistuskoosoleku lõpukõne esitamist sai Frank südameataki ja suri samal ööl. Vaimsed vennad ja õed olid mulle suureks toeks. Järgmisel päeval maeti Frank kuningriigisaali lähedale teisele poole teed surnuaeda. On raske leida sõnu, kirjeldamaks valu, mida kalli lähedase surm põhjustab.

Taas kord tuli mul naasta Kanadasse, kuid seekord üksi, et hoolitseda pere ja seaduseasjade eest. Kuigi mind vaevas mure, ei unustanud Jehoova mind. Sain Ecuadori harubüroost kirja, milles anti teada, et mind oodatakse tagasi. Läksingi sinna ja sain endale harubüroo lähedale väikese korteri. Aktiivne töö harubüroo juures ning kuulutuspõllul aitas mul taluda kaotusevalu, ent sellegipoolest tundsin end väga üksikuna.

Rühime edasi

Hiljem tutvusin Junior Jonesiga. Ta oli aastal 1997 tulnud USA-st Ecuadori pioneeritööd tegema. Meil olid samad sihid ning meile meeldisid samad asjad. Abiellusime 2000. aasta oktoobris. Junioril oli ehitustöökogemusi, seetõttu kutsuti meid kõrgel Andides asuva Cuenca linna kokkutulekusaali ehitust lõpetama. 2006. aasta 30. aprillil tuli Geoffrey Jackson New Yorgist Jehoova tunnistajate juhtivast kogust pidama pühitsemiskõnet 6554 kohalviibijale.

Kes oleks osanud arvata, et kaugetes paikades – Aafrikas, Indias ja Lõuna-Ameerikas – Kuningriigi kuulutustöö nii suurepäraselt edeneb! Meil Junioriga ei tule praegu mõttessegi tööst tagasi tõmbuda. Rohkem kui 50 aastat Jehoova teenistuses on lennanud nii kiiresti, et tundub, otsekui oleksin alustanud alles eile. Olen kindel, et uue maailma saabudes tundub meie praegune aeg olevat möödunud sama kiiresti (Ilmutuse 21:3–5; 22:20).

[Kaart/pilt lk 15]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

Kohad, kus me teenisime

KANADA → INGLISMAA → KEENIA → TANSAANIA

KANADA → INDIA

KANADA → NIGEERIA → KONGO DEM. VABARIIK (ZAIRE) → LIBEERIA

KANADA → ECUADOR

[Teised kohanimed]

AMEERIKA ÜHENDRIIGID

[Pilt]

Koos Frankiga Indias kokkutulekule minemas

[Pilt lk 15]

Koos praeguse abikaasa Junior Jonesiga