Kes peaks määrama, mis on õige usund?

JEESUS näitas selgelt, et mõningad jumalakummardamise vormid pole Jumalale meelepärased. Ta kõneles „valeprohvetitest” ning võrdles neid halba vilja kandva puuga, mis „raiutakse maha ja visatakse tulle”. Samuti ütles ta: „Mitte igaüks, kes minule ütleb: Issand, Issand, ei saa taevariiki” (Matteuse 7:15–22).

Mõningate kohta, kes väitsid end teda järgivat, ütles Jeesus: „Ma ei ole elades teid tundnud, taganege minust, te ülekohtutegijad!” (Matteuse 7:23). Lisaks kasutas Jeesus oma aja usujuhtidega kõneldes nende kohta Jumala sõnu ärataganenud Iisraelile: „Ilmaaegu nad teenivad mind, õpetades õpetusi, mis on inimeste käskimised” (Markuse 7:6, 7).

Ilmselgelt pole mitte igasugune jumalakummardamine Jumalale või tema Pojale meelepärane. Mitte igasugune jumalakummardamine pole õige. Kas see tähendab, et vaid üks usund õpetab tõde? Kas mitte ei tegutse Jumal paljude usundite kaudu ning hülgab vaid mõningad neist? Või kas kiidab Jumal heaks või lükkab kõrvale üksikisikuid, keda leidub eri usundites, õpetagu need usundid mida tahes?

Apostel Paulus kirjutas Jumala vaimu juhatusel: „Ma manitsen teid, vennad, meie Issanda Jeesuse Kristuse nime läbi, et te  kõik ühtviisi räägiksite ja et ei oleks lõhesid teie seas, vaid et oleksite kokku liidetud samas meeles ja samas mõttes” (1. Korintlastele 1:10). Samuti ergutab Piibel kristlasi ’mõtlema sama ja pidama ühesugust armastust, olles üksmeelsed ja ühemõttelised’ (Filiplastele 2:2).

Seal, kus valitseb selline ühtsus, ongi tegemist ühe usuga. Sellele vastavalt ütleb Piibel, et on olemas „üks Issand, üks usk, üks ristimine” (Efeslastele 4:4, 5).

Mida näitab Piibel

Seda, et selline järeldus põhineb kindlalt Piiblil, on sellesse pühasse raamatusse kirjapandust selgelt näha. Piiblisse süüvides selgub, et Jumal tegutses oma rahvaga vaid ühe kummardusvormi kaudu. Inimajaloo hakul kasutas Jumal oma esindajatena patriarhe ehk sugukonna päid. Väljapaistvamad nende seast olid Noa, Aabram (Aabraham), Iisak ja Jaakob (1. Moosese 8:18–20; 12:1–3; 26:1–4; 28:10–15).

Jaakobist põlvnev rahvas sattus Egiptuse orjusse. Seal rõhuti neid rängalt, kuid siiski kasvas nende arv miljonitesse. Jumal vabastas nad orjapõlvest, tuues nad ime abil Punasest merest läbi. Seejärel tegi ta neist oma rahva ning andis neile vahemehe Moosese kaudu käsud. Neist sai muistne Iisraeli rahvas, Jumala rahvas (2. Moosese 14:21–28; 19:1–6; 20:1–17).

On tähelepanuväärne, et Jumal ei kiitnud heaks Iisraeli ümbritsenud rahvaste jumalakummardamisvorme. Kui ta rahvas tema seadustest kõrvale kaldus ja sellised jumalakummardamisvormid omaks võttis, siis ta karistas teda (3. Moosese 18:21–30; 5. Moosese 18:9–12).

Kuidas oli lugu üksikisikutega teiste rahvaste seast, kes tahtsid teenida tõelist Jumalat? Kõigepealt pidid nad endise ebajumalakummardamise hülgama ning seejärel hakkama koos Iisraeli rahvaga Jehoova Jumalat kummardama. Paljud neist pälvisid Jumala heakskiidu ja said tema ustavateks teenijateks. Nende seas oli naisi, nagu kaananlanna Raahab ja moablanna Rutt; mehi, nagu hetiit Uurija ja etiooplane Ebed-Melek; ning rahvusrühmi, nagu gibeonlased. Kõigi eest, kes just nagu nemad koos Jumala rahvaga õiget Jumalat kummardama hakkasid, esitas Iisraeli kuningas Saalomon südamest tuleva palve (2. Ajaraamat 6:32, 33). *

Pärast seda kui Jeesus maa peale tuli

Kui hiljem Jeesus maa peale läkitati, hakkas õige jumalakummardamine rajanema tema õpetustel ning Jumala eesmärkidele heideti silmapaistval moel tõevalgust. Aja jooksul hakati õigeid jumalakummardajaid nimetama kristlasteks (Apostlite teod 11:26). Nõnda siis tuli juutidel, kes soovisid pälvida Jumala heakskiitu, jätta maha endine jumalakummardamise viis. Neil polnud võimalik valida kahe kummardamisviisi vahel ega teenida Jumalat üksikindiviidina. Nagu võisime Jumala Sõnast näha, ühendab õigeid jumalakummardajaid „üks usk” (Efeslastele 4:4, 5).

Idee, et Jumal tegeleb inimestega vaid ühe usundi kaudu, võib tänapäeval tunduda mõningatele äärmusliku ja vastuvõetamatuna. Ent Piibel juhib meid just sellise järelduseni. Minevikus tuli selle fakti ees seista paljudel üksikisikutel, kes olid Jumalat omal kombel teeninud. Nad liitusid Jehoova tõeliste kummardajatega ning algsed kahtlused andsid maad rikkalikele õnnistustele ja suurele rõõmule. Näiteks räägib Piibel sellest, et kui üks etiooplane kristluse vastu oli võtnud ja end ristida lasknud, siis „ta läks oma teed rõõmuga” (Apostlite teod 8:39).

Kõik, kes tänapäeval võtavad vastu õige usu ja selle järgi elavad, kogevad samasuguseid õnnistusi. Kuid mil moel saab seda üht õiget usundit kindlaks teha, kui neid usundeid nii palju on?

[Allmärkus]

[Pilt lk 5]

Mis saab osaks usundile, kes kannab halba vilja?