Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Ooperilaulmise saladused

Ooperilaulmise saladused

Ooperilaulmise saladused

„ÄRGAKE!” ITAALIA-KORRESPONDENDILT

LAULJA seisab sirgelt, pea püsti, rind ees, laup, suu ja huuled pingevabad. Pärast orkestri lühikest eelmängu alustab tenor oodatud aariat. Näib, nagu ei nõuaks laulmine temalt mingisuguseid jõupingutusi, ja seepärast tundub, et hääl tuleks justkui kuskilt mujalt. Aaria lõppedes puhkeb saalis tormiline aplaus.

Ooper on muusikaline lavateos, kus lauljad esitavad oma rolli orkestri saatel. Kas sulle meeldib ooper? Kas oled kunagi ooperit vaatamas käinud? Mis on sinu arvates ooperilaulja kauni hääle peamiseks teguriks?

Hääl kui muusikainstrument

Hääl on imeline and Jumalalt ning seda on sobivalt nimetatud muusikainstrumendiks. Kuigi vaid vähestel inimestel on selline hääl nagu ooperilauljatel, on laulmine paljude jaoks osa elust ning see on neile sama loomulik kui söömine ja magamine. Ükskõik millised ka sinu lauluoskused oleksid, pakub sulle ehk veidi huvi, kuidas see „instrument” töötab.

Inimese hääletekke elund on kõri. Kõri on kõhreline õõneselund, kus asuvad kaks tillukest lihast – häälepaelad. Kuidas hääl tekib? Tavalise hingamise ajal on häälepaelad lõdvestunud ning moodustavad kõris kolmnurkse avause ehk häälepilu. Lauldes surutakse õhk läbi kitsenenud häälepilu, mis paneb häälepaelad võnkuma ja nii tekibki hääl. Mida rohkem on häälepaelad pingul, seda enam need vibreerivad ning seda kõrgem on hääl. Kui aga õhu surve väheneb ja häälepaelad lõdvestuvad, laieneb häälepilu ning häälepaelad vibreerivad vähem ja hääl muutub madalamaks.

Laulmistehnika ja füüsis

Enrico Carusol oli noore mehena kaunis hääl, kuid see polnud eriti jõuline. Harjutamine tegi aga tema hääle tugevaks. Ilus hääl on küll loomupärane and, kuid et olla ooperilaulja, tuleb õppida ka laulmistehnikat. Laulja peab õppima õigesti hingama, et tal oleks piisav õhutugi, ning hingamist kontrollima. On räägitud, et 18. sajandi kuulus laulja Carlo Broschi, kes on tuntud Farinelli nime all, suutis tänu heale hingamistehnikale laulda ühe hingetõmbega 150 nooti.

Ooperilauljad peavad õppima ka häält võimendama, kasutades kõlakastina oma keha. Mõningate ekspertide sõnul täidab madalamate nootide võimendamiseks seda funktsiooni rindkere, kõrgemate nootide laulmisel on aga resonaatoriks näokolju õõned.

Paljud arvavad, et laulmine on seotud üksnes kõriga. Ometi, nagu on öeldud, laulab terve inimese keha, sest rakendatakse kogu keha jõudu. Lauljal aitab tasakaalu säilitada kogu keha lihaspinge koordineerimine. Ooperilaulmine nõuab seega suurt füüsilist pingutust ja energiat ning see ehk selgitabki, miks mõned ooperilauljad on tugeva kehaehitusega. Seepärast arvavad mõned, et just äärmusliku dieedipidamisega kaasnenud kaalukaotus mõjus halvasti ühe 20. sajandi kuulsaima ooperilaulja Maria Callase häälele.

Ooperilaulu areng

Aja jooksul on ooperilaulmine muutunud nii stiili kui ka tehnika poolest. Paar näidet selle kohta. Kui oopereid hakati korraldama palvekodade ja teiste väiksemate ruumide asemel ooperiteatrites, asendus õrn, pehme ja loomulik laulmine jõulise, keha resonaatoreid kaasava laulmisega. Niisugusele muutusele andis tõuget ka see, et Mozarti ajal olnud väikesed orkestrid asendati Verdi ja Wagneri ajal palju suurematega. 17. ja 18. sajandil ning 19. sajandi esimesel poolel pandi ooperis suurt rõhku virtuoossusele ja laulja tehnilistele vokaalvõimetele. 19. sajandi teist poolt ja 20. sajandi algupoolt iseloomustas aga sootuks teistsugune stiil. Kuigi laulmisel oli sellel perioodil endiselt tähtis koht, sai sellest vaid üks ooperi põhikomponente.

Ooperi võimaluste rohkus sütitas komponeerima palju oopereid. Sellised heliloojad nagu Paisiello, Cimarosa, Gluck, Mozart, Donizetti, Rossini, Bellini, Wagner, Verdi, Puccini, Bizet, Meyerbeer, Mascagni, kui nimetada vaid mõningaid kuulsamaid, kirjutasid unustamatuid partituure, mis tekitavad inimestes seniajani sügavaid tundeelamusi.

Liialeminek muusika nimel

Ooperilaulmise ajaloos on ka oma varjupooled. Mõtle kas või kastraatidele, kes mängisid enam kui sajandi jagu Itaalia ooperis tähtsat rolli. * Noored poisid kastreeriti enne puberteediea lõppu, et neil säiliks kõrge hääl. Laulja küpsedes arenes hääleulatus ning hääl muutus võimsamaks ja tugevamaks. „See oli kiriku teene, ... kuna kirik ei lubanud naistel kirikus laulda,” ütleb Guido Tartoni.

Kuulsatest ooperilauljatest on saanud lausa staarid ning mõned austajad on neid koguni jumaldama hakanud. Näiteks kujunesid Luciano Pavarotti matused selliseks ülistusparaadiks. Samuti jumaldati Maria Callast, keda kutsuti La Divina’ks (’jumalik’), ning Joan Sutherlandi, keda nimetati La Stupenda’ks (’suurepärane, imeline’). Ooperilaulu laialdane populaarsus näitab, et see suudab tõepoolest publikut köita.

Kui kuulad sopranilaulja esituses mõnd kuulsat aariat, siis mõtle ka sellele, millist harjutamist ja enesedistsipliini niisuguse hääle saavutamine eeldab. Võib-olla nõustud sinagi ühe kirjaniku sõnadega, kes ütles, et ooper võimaldab „ühendada sõnad muusikaga ning anda luulele ... laulutiivad”.

[Allmärkus]

^ lõik 16 Rohkem infot kastraatide kohta leiad ajakirja ”Ärgake!” 1996. aasta 8. veebruari numbrist lk 11–14 (inglise keeles).

[Kast/pilt lk 12]

ERI HÄÄLETÜÜBID

Koloratuursopran: Virtuoosne kõrge naishääl, mis suudab laulda väga kõrgeid noote. Laulja esitab tihtipeale elavat ja teravmeelset rolli.

Lüüriline sopran: Väljendusrikas kõrge naishääl. Laulja esitab sentimentaalset või romantilist rolli.

Dramaatiline sopran: Sügavate toonidega kõrge naishääl. Lauljale antakse üldjuhul dramaatilised rollid.

Metsosopran: Dramaatilisest sopranist madalam ja sügavam hääl. Laulja esitab tihtipeale vanema naise või soprani vastase rolli.

Kontraalt: Haruldane naishääl. Laulja mängib samu karakterrolle kui metsosopran.

Tenor: Kõrge meeshääl, mis jaguneb samamoodi kui soprani hääletüübid – kergeks, lüüriliseks ja dramaatiliseks tenoriks. Laulja kehastab sageli armastajat või kangelast.

Bariton: Tenori ja bassi vahepealne meeshääl. Laulja esitab venna, isa või rivaali rolli.

Bass: Kõige madalam meeshääl, mis jaguneb kolmeks hääletüübiks: basso-buffo (’koomiline bass’), basso cantante (’laulev bass’) ja basso profondo (’sügav bass’). Esimene neist sobib elavasse ja teravmeelsesse rolli, teine sentimentaalsesse ning kolmas tundeküllasesse rolli.

[Pilt lk 10]

Ooperilava

[Pilt lk 10]

Ooperiteater

[Piltide allikaviited lk 10]

Lava: Philip Groshong for The Cincinnati Opera; ooperiteater: Courtesy of Tourism Office of Budapest