Kui ma esmakordselt Jehoova nime kuulsin

Jutustab Pavol Kovár

Meil õnnestus ränga pommitamise ajal vaevu pääseda ajutisse varjendisse. Kui meie varjend pommituse ägenedes rappuma hakkas, palvetas üks kaasvang valjusti: „Oo Jehoova, päästa meid! Päästa meid oma püha nime pärast!”

JUHTUS see 1945. aasta 8. jaanuaril, mil olin sõjavang Austria linnas Linzis. Meid oli varjendis umbes kaks ja pool sada ning kõik me elasime selle pommituse üle. Kui me varjendist välja tulime, võisime näha kõikjal hävitustööd. See südamepõhjast esitatud palve puudutas mind sügavalt, ehkki selle lausuja jäi mulle tundmatuks. Kuid enne, kui ma räägin sellest, kuidas ma lõpuks Jehoovat tundma õppisin, tahaksin veidi tutvustada oma varasemat elukäiku.

Olen sündinud 1921. aasta 28. septembril tookord Tšehhoslovakkiale kuulunud Lääne-Slovakkias Krajné külas. Mu vanemad olid tõsised protestandid. Isal oli tavaks pühapäevahommikuti perekonnapiiblit lugeda, mida meie – ema ja neli last – hoolega kuulasime. Siiski ei meenu mulle, et isa kunagi Jehoova nime oleks kasutanud. Elu meie kandis oli kehv, kuid olime rahul selle vähesega, mis meil oli.

Kui aastal 1939 puhkes Teine maailmasõda, olid inimesed hirmunud. Paljudel olid veel hästi meeles Esimese maailmasõja kannatused paar aastakümmet tagasi. Aastal 1942 kutsuti mind slovaki armeesse väeteenistusse. Ehkki ametlikult oli Slovakkia Saksamaa poolel, üritati 1944. aasta augustis taastada demokraatiat. Kui see läbi kukkus, sattusin ka mina nende tuhandete vangistatud slovaki sõdurite hulka, kes viidi üle sakslaste kontrollitavatele aladele. Jõudsin lõpuks kurikuulsa Mauthauseni koonduslaagri all-laagrisse Linzi lähistel Gusenis.

 Sõjavang

Meid määrati tööle lennukitehasesse Sankt Georgeni külas Guseni lähistel. Töötasin seal saeveskis. Toidust oli nappus, kuid alates 1945. aasta jaanuarist, mil natsiväed said kaotuste osaliseks kõigil rinnetel, jäid meie toiduportsud veelgi kasinamaks. Ainukeseks soojaks toiduks oli kehv supiports. Igal hommikul saabusid töölised Mauthauseni pealaagrist. Tihtilugu peksid valvurid surnuks vange, kes olid liiga nõrgad, et jaksata tööd teha. Hiljem vinnasid kaasvangid surnukehad vagunisse, millega need krematooriumisse veeti.

Armetule olukorrale vaatamata oli meil lootusi, et sõda peagi läbi saab. 1945. aasta 5. mail, neli kuud pärast algul kirjeldatud pommitamist, ärkasin suure lärmi peale ja tormasin hoovi. Valvurid olid läinud, püssid vedelesid hunnikus maas ja väravad seisid pärani lahti. Võisime näha teist laagrit teispool luhta. Vabanenud vangid jooksid sealt välja otsekui mesilased põlevast tarust. Ühes vabanemisega algas ka julm kättemaks. Aset leidnud veresaun on mul seniajani selgelt meeles.

Kättemaksuks peksid vangid surnuks kaposid, vangivalvuritega koostööd teinud kaasvange. Kapod olid tihtilugu olnud natsivalvuritest julmemadki. Nägin pealt, kuidas üks vang kapo nuiaga surnuks peksis, ise röökides: „Tema tappis mu isa. Olime siin kõik üle elanud – ja kõigest kaks päeva tagasi ta tappis mu isa!” Õhtuks katsid luhta sajad kapode ja teiste kaasvangide laibad. Hiljem enne lahkumist tegime laagrile tiiru peale ja nägime hukkamisseadmeid – peamiselt gaasikambreid – ja krematooriume.

Õpin tundma tõelist Jumalat

1945. aasta maikuu lõpus jõudsin koju. Vahepeal olid mu vanemad lisaks sellele, et nad olid tutvunud Jumala nimega – nimega, mida olin varjendis kuulnud –, saanud ka Jehoova tunnistajaiks. Peagi pärast kojusaabumist kohtusin Oľgaga, hea vaimse meelsusega neiuga, ning aasta pärast me abiellusime. Tema innukus Piibli tõe suhtes ergutas mindki Jehoovat paremini tundma õppima. Ühel viimastest kokkutulekutest, enne kui kommunistlik režiim aastal 1949 meie kuulutustöö keelustas, olime ka meie Oľgaga koos nende viiekümnega, kes Piešťanys Váhi jões ristiti. Hiljem sündisid meile kaks tütart, Oľga ja Vlasta.

Meie sagedane külaline ja minu lähedane kuulutustöökaaslane oli Ján Sebín, tunnistaja, kes oli aidanud pärast Teist maailmasõda kuulutustööd ümber korraldada. Jätkasime kuulutustööd hoolimata sellest, et kommunistid meid üha enam taga kiusasid. Rääkisime inimestele ettevaatust ilmutades Piibli tõdedest ja varsti oli meil palju piibliuurimisi. Kui Ján meie kandist lahkus, pidasime naisega neid uurimisi edasi. Nende armsate inimestega ning nende laste ja lastelastega kohtusime hiljem alatihti meie kokkutulekutel. Küll see valmistas meile palju rõõmu!

Eriteenistus

1953. aastal vangistati paljud kuulutustööd organiseerinud tunnistajad. Seetõttu paluti mul olla kuulutustööl abiks piirkonnas, mis asus meie kodust 150 kilomeetri  kaugusel. Iga teise nädala laupäeval pärast tööd sõitsin linnast nimega Nové Mesto nad Váhom rongiga Slovakkia kesk-põhjaossa Martinisse. Seal jagasin inimestele piiblilist õpetust kuni hilisõhtuni ja ka terve pühapäeva jooksul. Pühapäeva õhtul sõitsin rongiga tagasi Nové Mestosse. Tavaliselt jõudsin sinna keskööks ning kasutasin ühe eaka abielupaari külalislahkust, kes lubasid mul hommikuni nende juurde jääda. Sealt läksin otse tööle, nii et pere juurde Krajné külla jõudsin ma esmaspäeva õhtuks. Neil nädalalõppudel, mil mind kodus polnud, hoolitses tütarde eest Oľga.

1956. aastal tehti mulle ettepanek asuda teenima ringkonnaülevaatajana, mis tähendas ümbruskonna koguduste külastamist, et neid vaimselt tugevdada. Kuna paljud endised ringkonnaülevaatajad olid vangis, pidasin vajalikuks see kohustus vastu võtta. Olime naisega kindlad, et Jehoova on mulle ja meie perele toeks.

Vastavalt kommunistlikule seadusele olid kõik kodanikud kohustatud tööl käima. Valitsus pidas neid, kes tööl ei käinud, parasiitideks, ning pani nad vangi. Seepärast käisin tööl edasi. Kaks nädalalõppu kuus olin pere juures, osaledes vaimsetes ja muudes ettevõtmistes. Ülejäänud kahel nädalalõpul külastasin üht kuuest oma ringkonna naaberkogudusest.

Kirjanduse valmistamine keeluajal

Ringkonnaülevaataja kohustuseks oli hoolitseda selle eest, et kõigil ringkonna kogudustel oleks piiblilist kirjandust. Algul kirjutati ajakirju peamiselt käsitsi või kirjutusmasinal ümber. Hiljem õnnestus meil hankida „Vahitorni” filminegatiivid ja saata need kogudustesse. Seejärel paljundati ajakirjad fotopaberile. Kuna suurel hulgal fotopaberi ostmine oleks võinud tekitada kahtlusi, tuli paberi ostjatel ilmutada vaprust ja ettevaatust.

Štefan Hučko oli selles ettevõtmises innukas ja väga osav. Toon ilmeka näite selle kohta: kord astus Štefan järjekordselt ühe kodulinnast kaugel asuva linnakese fotopoodi sisse, et osta fotopaberit, ent kuna paberit polnud, asutas ta end minema. Siis aga nägi ta sõbralikku müüjatari, kes oli varem lubanud tema jaoks paberit tellida. Štefan oli just tema poole pöördumas, kui nägi politseinikku poodi sisenevat. Samal hetkel märkas müüjatar Štefanit ning hõikas rõõmsalt: „Härra, teil vedas! Saabus just teile vajalik fotopaber!”

Kiire taibuga Štefan kostis: „Vabandust, proua, te ajate mind vist kellegagi segi. Ma tahan vaid üht negatiivfilmi.”

Läinud oma auto juurde tagasi, ei raatsinud Štefan siiski lahkuda ilma väärtusliku fotopaberivaruta, mille järele ta oli tulnud. Niisiis, võtnud seljast mantli ja peast mütsi ning üritanud oma välimuses veel üht-teist muuta, astus ta veidi aja pärast taas poodi sisse ja kõndis otse müüjatari juurde. „Käisin siin nädal aega tagasi,” seletas Štefan, „ja te lubasite mulle fotopaberit tellida. Kas see on teil käes?”

„Jah, on küll,” vastas müüjatar, „aga kas teate, härra, et vaid mõni minut tagasi oli siin mees, kes nägi välja täpselt nagu teie. Uskumatu, aga ta oli justkui teie kaksikvend!” Štefan maksis kopsaka paberisaadetise eest kähku ära ja tegi minekut, ise Jehoovat tänades.

1980. aastatel võtsime kasutusele mimeograafid ja väiksed ofsetpressid, et valmistada kirjandust keldrites ja muudes peidupaikades. Aja jooksul hakkasid ilmuma kõik ajakirjanumbrid, samuti palju raamatuid ja  brošüüre – ja seda koguni tiraažis, mis ületas tunnistajate arvu.

Soovimatud külastused

Ühel päeval 1960. aastatel kästi mul töökohas ilmuda ettevõtte sõjaväeosakonda. Mind küsitles kolm tsiviilrõivastes meest: „Kui kaua te olete olnud kontaktis Jehoova tunnistajatega? Kellega te olete kohtunud?” Saamata minu käest midagi konkreetset teada, ütlesid nad, et võtavad minuga hiljem ühendust. See oli minu esimene kokkupuude riikliku julgeoleku ehk salapolitseiga.

Õige pea viidi mind otse töö juurest politseijaoskonda. Mu ette asetati puhas paberileht ning mul kästi panna sinna kirja teiste tunnistajate nimed. Kui sama mees umbes tunni aja pärast tagasi tuli, oli paberileht tühi ning ma selgitasin, et ei saa ühtki nime üles anda. Järgmisel nädalal toimus sama asi. Seekord aga peksti mind ning kui olin piki koridori lahkumas, jagati mulle üha hoope.

Pärast seda jäeti mind aastaks rahule. Siis läkitas politsei minu juurde ühe mehe. Ta oli natsi koonduslaagris ühes minuga kinni istunud. Mees rääkis mulle: „Meil tuleb hakata teie rahvaga teistmoodi ümber käima. Kui paneme vangi ühe tunnistaja, tuleb neid sealt välja viis.” Valitsus tahtis saavutada seda, et ta vähemalt mingil määral meie tööd kontrolliks. Mina aga olin kindlalt otsustanud mitte anda vähimalgi määral infot, mis neid selles aitaks.

Olin hulk aastaid nende seas, kellele ikka ja jälle selliseid kohtumisi salapolitseiga korraldati. Mõnikord kohtlesid nad meid kui sõpru, mõnikord aga panid mõne meist vangi. Mind õnneks kunagi vangi ei pandud, kuid need soovimatud kohtumised politseiga kestsid kuni aastani 1989, mil kommunism Tšehhoslovakkias kokku kukkus.

Mõni nädal pärast seda kokkuvarisemist tuli mulle Bratislavast külla riikliku julgeoleku kõrgel ametipostil töötaja. Ta palus vabandust: „Kui see oleks olnud minu teha, poleks me teid eales tülitanud.” Seejärel vinnas ta oma autost välja kaks puuviljakonserve täis kotti, et need mulle kinkida.

Jehoova, tugev torn

Olgugi et minu esimesed 40 aastat Jehoova tunnistajana möödusid keelu all teenides, olen saanud elada õnnelikku ja sisukat elu. Neil aastatel kogetu lähendas meid ustavate usukaaslastega väga palju. Me hindasime seda sõprust väga kõrgelt ning lootsime kindlalt üksteise usaldusväärsusele.

2003. aasta märtsis tabas mind ränk kaotus – suri mu armas naine Oľga. Kogu meie abielu jooksul oli ta minu truu kaaslane. Kõik need aastad osalesime üheskoos usinalt kristlikus teenistuses. Mina teenin kristliku kogudusevanemana meie koguduses edasi ning otsin jätkuvalt väärilisi, kellega Piibli tõdesid jagada. Jehoova nimi, mida ma esimest korda kuulsin Teise maailmasõja ajal varjendis, on mulle ikka tugevaks torniks (Õpetussõnad 18:10). *

[Allmärkus]

[Pilt lk 12]

Aastal 1942, mil olin slovaki armees

[Pilt lk 12]

Vangla Guseni lähistel (näha taamal), kus mind hiljem kinni peeti

[Allikaviide]

© ČTK

[Pilt lk 12]

Isa luges meile pühapäevahommikuti Piiblit ette

[Pilt lk 13]

Meie pulmapäeval aastal 1946

[Pilt lk 15]

Koos Oľgaga veidi enne tema surma