Midagi enamat kui lihtsalt lelud

EGIPTLASED valmistasid neid lapikutest puutükkidest, jaapanlased volditud paberist, sakslased portselanist ja eskimod hülgenahast. Täiskasvanud kollektsioneerivad neid. Lapsed peavad väga armsaks. Millest on jutt? Eks ikka nukkudest.

„The World Book Encyclopedia” tõdeb: „Enamik nukusarnaseid kujukesi olid vanasti maagilised või religioossed objektid, mitte aga lelud. Muistsed egiptlased maalisid väikeste mõlakujuliste puutükkide peale rõivad ja kaunistasid nukud savihelmestest juustega. Nad panid selliseid lapiknukke surnutele hauda kaasa, uskudes, et nukud teenivad oma peremehi teispoolses maailmas. Lääne-Indias pistsid kättemaksuhimulised inimesed voodoo-nukkudesse nõelu lootuses põhjustada oma vaenlastele halba.

Paljudes kultuurides kasutati nukke viljakusriitustel. Näiteks viisid muistses Kreekas neiud vahetult enne abiellumist oma nukud viljakusjumalanna Artemise templi altarile. Tänapäeval kannavad Aafrikas Ghanas ašanti suguharru kuuluvad naised vöö küljes nukku, uskudes, et nii sünnivad neil kaunid lapsed. Mõned Süüria tüdrukud riputavad oma nukud akna külge, teavitamaks teisi, et nad on naitumisealised. Eestis uskusid setud, et puust kultusenukk Peko kindlustab omanikule viljakusõnne.

Iga aasta 3. märtsil pannakse Jaapanis Hina Matsuri’l ehk nukufestivalil välja nukud. „Japan–An Illustrated Encyclopedia” annab teada, et seda pidustust tuntakse ka tüdrukute festivali nime all, mis „pärineb mitmest kombest”. „Üks neist on hiinlaste puhastusriitus, mida peeti kuukalendri järgi kolmanda kuu hakul jõe ääres. Heiani ajajärgul (794–1185) kutsusid hoovkondlased kolmanda kuu kolmandal päeval kokku ennustajad, et vabaneda oma ebapuhtusest ning kanda see üle paberkujudele, ... mis visati seejärel jõkke või ookeani.”

 Nukud kui mänguasjad

Jaapanis valmistati Edo ajastul (1603–1867) spetsiaalselt lastele nukke. Neid tehti konkreetsete inimeste järgi ning riietati erisugustesse rõivastesse. Valmistati ka iseliikuvaid nukke, mille puhul kasutati trosse, nööre, vedrusid ja puust hammasrattaid. Üks nukk suutis isegi külalisele tassi teed tuua ja tühja tassi ära viia!

Ühe entsüklopeedia järgi ei tuntud läänemaailmas enne 18. sajandit tegelikult „lapsepõlve sellisel kujul nagu tänapäeval”. „Lapsi peeti väikesteks täiskasvanuteks ning neilt oodati ka sellele vastavat käitumist.” Algselt olid nukud mõeldud nii täiskasvanutele kui lastele. 19. sajandil mõisteti aga üha enam, et lapsed vajavad oma arenguks ka mänguaega. Selle tulemusel lõi Euroopas õitsele nukutööstus.

Juba 1824. aastal leiutasid saksa nukuvalmistajad seadeldise, tänu millele sai nukk öelda „mama” ja „papa”. Hiljem samal sajandil valmistasid nad ka kõndivaid nukke. Ameerika leiutaja Thomas Edison valmistas isegi imepisikesi plaadimängijaid, mis panid nukud näiliselt rääkima. Umbes samal ajal tulid prantslased välja nukuga Bébé Gourmand, kes oskas süüa. Prantslased sai tuntuks selle poolest, et nad valmistasid moenukke, mis kandsid uhkeid riideid. Nuku omanik sai lisaks nukule osta aksessuaare, nagu kamme, karusnahast kraesid, lehvikuid ja mööbliesemeid.

20. sajandil sai aga alguse tõeline nukutootmisbuum. Plastmassi kasutuselevõtuga 1940. aastatel oli nukutootjatel võimalik valmistada odavaid, ent samas oskuslikult vormitud nukke. Plastmassnukk Barbie on alates selle tootmise alustamisest aastal 1959 olnud enim ostetud nukk. Barbiet on müüdud enam kui üks miljard eksemplari ja ainuüksi 1997. aastal teenis Barbie-nukkude tootja 1,2 miljardit eurot kasumit.

Nukud kui õpetajad

USA edelaosas elavad pueblo indiaanlased kasutasid kachina nukkusid, mille ülesandeks oli aidata lastel õppida tundma keerulist hõimujumalate maailma. Need nukud olid tehtud kaktusejuurtest või männipuidust. Vastava tseremoonia ajal keegi suguharuliikmetest rõivastus ning käitus otsekui üks neist jumalaist. Pärast andsid vanemad oma lastele selle jumala sarnase nuku, millega nad võisid mängida, et jumal neile tuttavaks saaks.

„The World Book Encyclopedia” ütleb, et lapsed saavad nukkude kaudu „väljendada oma haavatud tundeid, viha ja teisi emotsioone”. „Nukkudega mängides valmistavad lapsed end ette rollideks, mida nad täiskasvanuks saades loodavad täitma hakata.” Üks nukk, mis pannakse Jaapanis maikuus lastepäeva festivalil alati välja, on noor mees, kes kannab traditsioonilisi sõdalase riideid. Nukku kasutatakse kui eeskuju, et innustada noori poisse vastavalt kohalikule kultuurile olema täiskasvanuna ühiskonna mõjukad, lugupeetud liikmed.

Lapse emotsionaalse sideme tõttu nukkudega suhtuvad targad vanemad tõsiselt sellesse, millist mõju võivad nukud nende lastele avaldada. Näiteks on osa inimesi arvamusel, et tüdrukutele võib mõjuda negatiivselt nuku välimus ja rikkalik garderoob. Üks selle pärast  muret tundev kriitik väidab, et nukud õhutavad lapsi olema rohkem huvitatud oma välimusest ja riietusest kui isiksusest.

Kõigile, kes on kunagi näinud pealt last nukuga mängimas, olgu see siis valmistatud riidest, paberist, puidust, plastmassist või mõnest muust materjalist, on selge, et see on lapsele midagi enamat kui lihtsalt lelu. Nukk on talle sõber, mängukaaslane või isegi usaldusalune, kellega jagada oma lapsepõlve.

[Kast lk 27]

Vanad nukud taas huviorbiidis

Nukkude kollektsioneerimisest on kujunenud ülipopulaarne hobi. Uut hoogu sai see 1970-ndatel aastatel, mil sellest kasvas välja rahvusvaheline äri. Kollektsionäärid otsivad odavaid, mõnedollarilisi plastnukke või siis selliseid haruldusi, nagu näiteks Saksamaal 20. sajandi alguses valmistatud Kämmer & Reinhardti nukud. Üks neist nukkudest müüdi oksjonil maha 189 600 euro eest! Suurimaid nukukollektsioone on välja pandud Strongi mänguasjade muuseumis New Yorgis Rochesteris ning see koosneb umbes 12 000 nukust.

[Kast/pilt lk 28]

Nukud. Kas vanematel on põhjust muretseda?

Kuidas saavad vanemad kaitsta oma lapsi kahjuliku mõju eest, mida mõned nukud võivad avaldada? Ajalehes „The Washington Post” kurdeti: „Sarnaselt endisaegse tubakatööstusega ei võta meelelahutus- ja lelutööstus üldjuhul enda kanda mingit vastutust ning vaevalt küll on nad valmis omal initsiatiivil mingeid muudatusi tegema.” On ilmselge, et lapsevanemad peavad vastutuse enda kanda võtma.

Piibel käsib vanematel lastele iga päev head vaimset õpetust anda (5. Moosese 6:6–9; Õpetussõnad 22:6). Kuidas saavad vanemad pakkuda oma lastele juhatust, mis kaitseks neid mõningate nukkude kahjuliku mõju eest? Üks ema sõnab, et ta luges oma tütrele ette kirjakoha 1. Timoteose 2:9, kus kirjeldatakse kombekat riietust, ning arutas siis seda temaga. Nende vestlus nägi välja umbes selline:

Ema: Kuidas sulle tundub, kas need nukud on rohkem lapse või naise välimusega?

Tütar: Naise.

Ema: Miks sa nii arvad?

Tütar: Kuna neil on keha nagu naisel ja nende riided ja jalanõud on sellised nagu naistel.

Ema: Jah, nii see on. Nüüd me lugesime Piiblist koos selle kirjakoha. Mis sa arvad, kas nende nukkude riietus on selline, nagu kristlastel sobib kanda?

Tütar: Ei ole.

Ema: Aga miks ei ole?

Tütar: Kuna nende seelikud on väga lühikesed, ... pluusid liiga lahtise kaelusega ja ... riided on hästi keha ümber.

Vanematel tuleb muidugi vaeva näha, et õpetada oma lapsele jumalikke põhimõtteid nii, et ta jõuaks sarnase järelduseni. Kuid see on kindlasti vaeva väärt! Paljude vanemate meelest on lastele Jumala mõõdupuude õpetamisel palju abi Jehoova tunnistajate välja antud raamatust „Võta kuulda Suurt Õpetajat”.

Võid tellida endalegi selle 256-leheküljelise kaunite piltidega raamatu, kirjutades ajakirja väljaandjatele ning näidates ära, et soovid endale raamatut „Võta kuulda Suurt Õpetajat”.

[Pilt lk 26]

Teed serveeriv jaapani nukk

[Pilt lk 26]

Prantsuse Bru-nukk

[Piltide allikaviited lk 26]

Ülal: © SHOBEI Tamaya IX; keskel: Courtesy, Strong National Museum of Play, Rochester, New York; all: © Christie’s Images Ltd