Teismeliste kasvatamine. Tarkuse roll

„Me püüame väga oma pojale ja tütrele juhatust anda, aga meile tundub, et me kogu aeg noomime neid millegi eest. Vahel mõtleme, kas me ikka tugevdame või hoopis lammutame nende enesekindlust. On tõesti keeruline nende distsiplineerimisel tasakaalu leida.” (George ja Lauren, Austraalia)

TEISMELISE kasvatamine ei ole kerge ülesanne. Lisaks sellele et lapse käitumine loob uusi väljakutseid, võib vanemaid vallata rahutukstegev aimdus selle tõttu, et nende poeg või tütar on saamas täiskasvanuks. „Pelgalt teadmine, et lapsed ühel päeval kodunt lahkuvad, teeb meele nukraks,” möönab Frank Austraaliast. „Pole kerge leppida tõsiasjaga, et meie nende elu enam suunata ei saa.”

Selles artiklisarjas varem tsiteeritud Lia on sama meelt. „Mul on raske kohelda oma poega nagu noort täiskasvanut, sest minu silmis on ta ikka veel mu väike poja,” lausub ta. „Alles see oli, kui ta esimest päeva kooli läks!”

Kuigi sellega võib olla raske leppida, ei ole teismelised enam väiksed lapsed. Nad on eluetapis, milles valmistutakse täiskasvanueluks, ning vanemate ja õpetajate ülesanne on neid toetada. Ent nagu ülal tsiteeritud George ja Lauren täheldasid, on vanemate võimuses lapse enesekindlust nii tugevdada kui ka lammutada. Kuidas võivad vanemad leida õige tasakaalu? Piibli nõuanded võivad neid aidata (Jesaja 48:17, 18). Vaadelgem mõningaid näiteid.

Hea suhtlemine on ülimalt tähtis

Piibel käsib kristlastel olla ’nobedad kuulma’ ja ’pikalised rääkima’ (Jakoobuse 1:19). See on hea nõuanne igas vanuses lastega tegelemisel, kuid eriti tähtis on kuulamine siis, kui tegu on teismelisega. Ja see võib nõuda suurt pingutust.

„Kui mu pojad jõudsid teismeliseikka, tuli mul oma suhtlemisoskust kõvasti arendada,” lausub Peter Suurbritanniast. „Kui poisid olid väiksemad, siis me abikaasaga lihtsalt ütlesime neile, mida nad peavad tegema, ja nad kuulasid sõna. Nüüd, kus nad on suuremad, tuleb meil neid arukusele veenda, asjadest põhjalikult rääkida ja lasta neil oma mõistust kasutades lahendus leida. Ühesõnaga, meil tuleb nende südameni jõuda.” (2. Timoteosele 3:14.)

Kuulamine on iseäranis tähtis siis, kui on tekkinud mingi konflikt (Õpetussõnad 17:27). Danielle Suurbritanniast tõdes seda. Ta jutustab: „Mul tekkis ühe tütrega tüli tema maneeri pärast, kuidas tal mulle vastas, kui tal midagi teha palusin. Tema aga ütles, et ma alati karjun ta peale ja kamandan teda. Lahendasime konflikti nii, et istusime maha ja tõesti kuulasime, mis kummalgi meist öelda oli. Tütar selgitas, kuidas mina temaga räägin ja kuidas see talle mõjub, ning mina rääkisin, mis mulje mul tema käitumisest jääb ja mida ma tunnen.”

Tänu sellele, et Danielle oli „nobe kuulma”, hakkas ta oma tütart paremini mõistma. „Nüüd püüan temaga kannatlik olla,” lausub ta, „ja ma püüan teda kõnetada vaid siis, kui ma pole ärritunud.” Ta lisab: „Meie suhted lähevad aina paremaks.”

Õpetussõnad 18:13 öeldakse: „Kui keegi vastab enne ära kuulamist, siis on see tema rumalus ja häbi!” Greg Austraaliast võib nende sõnade paikapidavust kinnitada. „Mõnikord tekib meil oma lastega konflikte siis, kui  hakkame neile kohe sõnu peale lugema, selle asemel et neid kõigepealt ära kuulata ja nende tundeid aktsepteerida,” lausub ta. „Nüüd teame, et isegi kui me pole nende hoiakuga üldse rahul, on siiski väga tähtis lasta neil väljendada oma tundeid, enne kui hakkame neid parandama või nõu andma.”

Kui palju vabadust lastele anda?

Vahest kõige sagedamini tekib vanema-nooruki suhetes konflikte iseseisvuse küsimuse pärast. Kui palju vabadust tuleks teismelisele anda? „Oma tütre puhul on mul vahel tunne, et annad talle sõrme – ja ta võtab terve käe,” lausub üks isa.

On selge, et noortele piiramatu vabaduse andmine toob halbu tagajärgi. Piibel hoiatab, et „omapead jäetud poiss teeb häbi oma emale” (Õpetussõnad 29:15, P 1997). Noored vajavad kindlaid juhtnööre igas vanuses ning vanemad peaksid peres kehtestatud reegleid armastavalt, kuid järjekindlalt maksma panema (Efeslastele 6:4). Samal ajal vajavad noored ka teatud määral iseseisvust, et nad oleksid paremini ette valmistatud tarkade otsuste tegemiseks tulevikus.

Mõelgem võrdluseks sellele, kuidas laps õpib kõndima. Kui ta on veel imik, tuleb teda kanda. Mingi aja pärast hakkab ta roomama ja seejärel kõndima. Teadagi võib ringi liikumine väiksele lapsele ohtlik olla. Seepärast hoiavad vanemad tal hoolega silma peal ja panevad võib-olla isegi takistused sinna, kuhu lapsel oleks ohtlik  minna, näiteks trepi ette. Siiski lubavad vanemad lapsel omal jõul ringi tatsata, nii et ta aja möödudes, pärast arvukaid paratamatuid kukkumisi, õpib vabalt kõndima.

Laste iseseisvumine toimub umbes samamoodi. Alguses vanemad nii-öelda kannavad oma väikseid lapsi, langetades otsuseid nende eest. Hiljem, kui lapsed on veidi suuremaks saanud, lubavad vanemad neil piltlikult öeldes roomata ehk teha mõned valikud ise. Samal ajal on kindlalt paigas piirangud, mis takistavad noori endale kahju tegemast. Kui lapsed saavad veelgi küpsemaks, lubavad vanemad neil iseseisvalt „kõndida”. Nii on nad täisikka jõudes täiesti valmis ’oma koormat kandma’ (Galaatlastele 6:5).

Õppigem Piibli eeskujust

Paistab, et 12-aastase Jeesuse vanemad andsid talle mingil määral iseseisvust, ning Jeesus ei kuritarvitanud nende usaldust. Vastupidi, ta „oli neile allaheitlik” ning „edenes tarkuses ja pikkuses ja armus Jumala ja inimeste juures” (Luuka 2:51, 52).

Lapsevanemana võid sa sellest näitest õppida ja anda lastele rohkem vabadust, kui on näha, et nad oskavad seda kasutada. Pane tähele, mida mõned lapsevanemad on seoses selle teemaga oma kogemustest rääkinud.

„Mul oli kombeks oma laste tegemistesse liiga palju sekkuda. Hiljem õpetasin neile põhimõtteid ja lubasin neil endil vastavalt õpitule otsuseid teha. Märkasin, et pärast seda hakkasid nad oma otsuseid hoolikamalt läbi mõtlema.” (Soo Hyun, Korea)

„Kuigi meil abikaasaga on alati väike kartus hinges, oleme püüdnud mitte takistada oma lastel kasutada vastutustundlikult seda vabadust, mille nad on õigusega ära teeninud.” (Daria, Brasiilia)

„Olen leidnud, et on tähtis kiita oma teismelist poega selle eest, kui hästi ta kasutab talle antud iseseisvust. Lisaks käitun ma ka ise nii, nagu ma temalt ootan. Näiteks ütlen talle, kuhu ma lähen ja mida ma teen. Kui jään kojutulekuga hiljemaks, annan seda talle teada.” (Anna, Itaalia)

„Me rõhutame kodus seda, et iseseisvus pole midagi sellist, millele meie poegadel on automaatselt õigus, vaid miski, mille saamiseks nad peavad tõestama, et neid võib usaldada.” (Peter, Suurbritannia)

Tagajärgede kogemine

Piibel ütleb: „Hea on mehele, kui ta kannab iket oma nooruses!” (Nutulaulud 3:27). Üks parimaid viise, kuidas noor saab vastutuseiket kanda, on kogeda omal nahal järgmise ütluse tõesust: „Mis inimene külvab, seda ta ka lõikab!” (Galaatlastele 6:7).

Mõned küllap vist heade kavatsustega vanemad ei taha lasta teismelistel kogeda oma  ebatarkade tegude tagajärgi. Oletame näiteks, et poiss kulutab mõtlematult raha ja satub võlgadesse. Mida kasulikku ta õpiks, kui isa-ema selle tema eest lihtsalt ära maksavad? Teisalt mõtle, mida poiss õpiks siis, kui vanemad aitaksid tal koostada plaani, kuidas ta saab ise oma võla ära maksta?

Vanemad ei aita lapsi, kui nad ei lase neil oma vastutustundetu käitumise tagajärgi tunda. Selle asemel et lapsi täiskasvanueluks ette valmistada, õpetab see neile üksnes seda, et alati leidub keegi, kes nad plindrist päästab, nende käitumise halvad tagajärjed likvideerib ja nende vead kinni mätsib. Hoopis parem on anda teismelistele võimalus lõigata, mida nad on külvanud, ja õppida oma probleemidele lahendusi leidma. See on tähtis selleks, et nende ’meeled harjuksid vahet tegema hea ja kurja vahel’ (Heebrealastele 5:14).

„Muutuv, arenev isiksus”

Pole kahtlustki, et teismeliseeas laste vanemate ees seisab keeruline ülesanne. Püüdes kasvatada lapsi „juhatamise ja manitsemisega Issanda tahte järgi”, tuleb neil vahel küllap ka nördimuspisaraid valada (Efeslastele 6:4, P 1997).

Lõppkokkuvõttes ei tähenda tulemuslik lapsekasvatamine mitte kontrollimist, vaid õigete väärtushinnangute õpetamist ja kinnistamist (5. Moosese 6:6–9). Kas seda on kergem öelda kui teha? Päris kindlasti. „Meil on tegemist muutuva, areneva isiksusega,” lausub eespool tsiteeritud Greg. „See tähendab, et me peame seda uut isiksust püsivalt tundma õppima ja enda käitumist vastavalt sellele reguleerima.”

Püüa rakendada selles artiklis toodud Piibli põhimõtteid. Ole mõistlik selles, mida sa oma lastelt ootad. Ära mitte kunagi tagane enda kui tähtsaima rollimudeli kohast nende elus. Piibel ütleb: „Õpeta poisile teed, mida ta peab käima, siis ta ei lahku sellelt ka mitte vanas eas!” (Õpetussõnad 22:6).

[Väljavõte lk 7]

Iseseisvumine nagu käimaõppiminegi toimub järk-järgult

[Väljavõte lk 8]

12-aastasele Jeesusele anti mingil määral iseseisvust

[Kast lk 7]

„Aeg, mil oma autoriteeti tugevdada”

See, et piirangud võivad su teismeliseeas last ärritada, ei tähenda, et sa peaksid oma autoriteedist lahti ütlema. Pea meeles, et teismelistel on vähe elukogemusi ja nad vajavad ikka veel juhatust (Õpetussõnad 22:15).

Raamatus „New Parent Power!” kirjutab John Rosemond: „Laste tundeelu pöördelised muutused võivad vanemaid kergesti heidutada, nii et nad vastuolude vältimiseks lubavad lastele rohkem vastutust, kui need kanda suudavad. Tegelikult on vaja teha vastupidist. See on aeg, mil oma autoriteeti tugevdada, mitte aga lubada lastel seda lammutada. Kuigi nad reageerivad sellele kahtlemata pahameelega, on see ka aeg, mil nad vajavad teadmist, et keegi teine on valmis nende asemel tüüri haarama.”

[Kast lk 9]

Millal piire laiendada

Sageli tahavad teismelised rohkem vabadust, kui nad peaksid saama. Samas leidub ka vanemaid, kes seavad lastele liiga kitsad piirid. Kuskil nende äärmuste vahepeal on kuldne kesktee. Kuidas seda leida? Alustuseks võiksid mõelda järgmiste punktide üle. Millistes valdkondades käitub su poeg/tütar vastutustundlikult?

□ Sõpradevalik

□ Riietevalik

□ Rahakulutamine

□ Õigeks ajaks koju tulek

□ Tööde lõpuni tegemine

□ Kooliülesannete tegemine

□ Andekspalumine

□ Muu ․․․․․․․․․․․․․․․․․․․․․․․․․․․․․․․․․․․․․․․․․

Kui su teismeliseeas laps näitab üles küpsust mitmes ülalmainitud valdkonnas, miks mitte mõelda sellele, kuidas talle veelgi enam otsustusvabadust anda?

[Pilt lk 7]

Lase lastel väljendada oma tundeid, enne kui hakkad neid parandama või nõu andma

[Pilt lk 8, 9]

Vanemad peavad õpetama oma lapsi olema vastutustundlikud