Ikka veel kutsuvad Suurbritannia kanalid

„ÄRGAKE!” SUURBRITANNIA-KORRESPONDENDILT

19. sajandi alguseks läbis Inglismaad, Šotimaad ja Walesi risti-põiki ühtekokku 6000 kilomeetrit kanaleid. Miks need ehitati ning kes kasutavad neid 21. sajandil?

SUURBRITANNIAS toimus 18. sajandil tööstusrevolutsioon ning seetõttu oli tooraine ja valmistoodangu transpordiks vaja leida odav ja kiire viis. Enne seda kasutati koormate kandmiseks ja vankrite vedamiseks hobuseid. Ent talvel tekkisid teedesse sügavad rööpad ja teed olid nii mudased, et ei olnud sõidetavad. Teisest küljest võis aga vaid üks hobune vedada sujuvalt ja kiiresti kanalilaeva, mille laadung kaalus 30 tonni.

Aastal 1761 lasi Bridgewateri hertsog ehitada kanali, et transportida oma söekaevandustest sütt ostjatele Manchesteri, mis asus 16 km kaugusel. See tõi tulu hertsogile ning vähendas samas ka poole võrra söe hinda. Aastal 1790 tuldi välja palju ambitsioonikama plaaniga, milleks oli Grand Crossi kanalisüsteem, mis ühendas lõpuks omavahel nelja tähtsat jõge ning Inglismaa tööstuskeskust meresadamatega. Alanud oli Suurbritannia kanalite ajastu.

Ehitus ja kasutus

Vilunud insenerid, nende seas ka iseõppinud James Brindley, kes ei kasutanud kunagi kirjalikke arvutusi ega jooniseid, töötasid välja leidlikud ehitusmeetodid, et suunata vett paljude kilomeetrite ulatuses mööda erinevat maastikku. Kanalitööliste ehitatud akvedukte, tunneleid, lüüse ja sildu peetakse siiani tähelepanuväärseks saavutuseks.

Selleks et vedada neil kanalitel kivisütt,  lupja, lubjakivi, portselanisavi, rauamaaki, telliseid ja jahu, ehitati lahtised puust laevad, mis olid 20 meetrit pikad ja 2 meetrit laiad. Neid vedasid hobused, kes liikusid mööda kaldaäärset pukseerimisrada. Need nn lendavad laevad vedasid sellist kaupa, mida oli vaja kiiresti kohale toimetada või mis riknes kergesti, ning need sõitsid peatusteta, laevameeskond töötamas kogu öö.

Mõnedel kanalitel vedasid hobused, keda teatud aja tagant välja vahetati, sihvakaid laevu, kuhu mahtus 120 reisijat ning mis liikusid kiirusega 15 kilomeetrit tunnis. Nagu „lendavatel laevadel”, oli ka neil kanaliliikluses eesõigus, ning Bridgewateri kanalil oli neil laevaninasse paigaldatud suur tera, et lõigata läbi ettejäävate laevade pukseerimisköied. Tänu kanalitele avanes lihtinimestel esimest korda võimalus reisida pikki vahemaid odavalt ja mugavalt.

Elu kanalilaeval

Elu kanalitel oli raske. Töö oli vaevaline ning tihtipeale isegi ohtlik. Kuna laevarahvas oli pidevalt liikvel, polnud neil võimalik saada palju haridust ning pisitasa nad võõrandusid inimestest.

Laevarahva seas kujunes välja omapärane kunst. Nad maalisid oma laevadele erksavärvilisi maastikupilte, lillemotiive ja geomeetrilisi mustreid, mis katsid laeva väljast ning ulatusid ka ahtris olevasse kajutisse. Kajuti suurus oli kuus ruutmeetrit ning seal elas laevamees oma naise ja lastega. Kuna ruumi oli vähe, sisustati kajut nutikalt: voodeid sai kappi lükata ning panipaigad täitsid ka toolide ja laua aset. Riiuleid ääristasid heegeldatud pitsid, ning kenad portselannõud ja läikivast messingust kaunistused pliidi ümber peegeldasid valgust. Kõigest sellest õhkus hubasust ja soojust. Töökad naised suutsid paljudest kohustustest ja nii sageli veetavast mustast lastist hoolimata hoida pere ning laeva puhtana. Isegi rooli käepidet kaunistav nöör küüriti uhkelt säravvalgeks.

 Osatähtsuse vähenemine ning tänapäev

Aastal 1825, kui kanalite võrgustik hakkas valmis saama, avas George Stephenson Stocktoni-Darlingtoni raudtee, mis oli üks esimesi avalikke raudteeliine, kus hakati kasutama auruvedureid. 20 aasta jooksul võttis raudtee kanalite töö üle, mistõttu kanaleid ei kasutatud enam nii palju ning neid ei hoitud enam korras. Et vähendada konkurentsi, ostsid raudteefirmad mõned neist isegi ära. Pärast esimest maailmasõda vähenes kanalite osatähtsus veelgi, kuna ehitati uusi ja paremaid teid. Isegi optimistid arvasid, et kanalid kaovad kasutusest.

Kuid tänu üksikisikute ja rühmade tööle viimase 50 aasta jooksul pole see nii läinud. Ehkki mõned kanalitel sõitvad laevad veavad veelgi kaupa, on teised tehtud ümber elupaikadeks või siis lõbusõidulaevadeks. Nüüd on võimalik reisida rohkem kui 3000 kilomeetri ulatuses kanalitel, mis läbivad mõningaid Suurbritannia kauneimaid ja rikkumatuima loodusega piirkondi. Kanalilaevade entusiastid on ellu toonud vanu traditsioone ning korrapärased veepidustused tutvustavad neid lõbusõidulaevu laiemale avalikkusele. Kuna need värvikirevad alused on nii populaarseks saanud, sõidab kanalitel praegu rohkem laevu kui nende õitseajal ning kanaleid tehakse korda samas tempos kui neid 200 aastat tagasi rajati.

Siiski suurem osa neist, kellele tänapäeval kanalid meeldivad, pole laevareisijad. Miks? Kuna tänu kanalite kordategemisele on rajatud nende äärde pargid. Nüüd on endistest pukseerimisradadest nii linnakestes kui ka maapiirkondades saanud puhkealad, kus võib kohata jalutajaid, jalgrattureid ja kalamehi. Et säilitada kanalites teatud veetaset, on rajatud veehoidlad, millest on saanud tähtis elupaik loomadele, lindudele ning taimedele. Ka kanalid ise on looduselustiku poolest rikkad.

Kanalite rajamisega algas Suurbritannias muutuste ajastu, millel olid hoopis teistsugused tagajärjed, kui oli arvatud. Needsamad kanalid on nüüdisajal pelgupaigaks kiire elutempo eest, mille tekkimisele need omal ajal kaasa aitasid.

[Kast/pilt lk 14]

KANALITUNNELITE LÄBIMINE

Väga vähestes tunnelites on pukseerimisrada. Niisiis enne, kui leiutati omal jõul liikuvad laevad, kasutati laeva juhtimiseks läbi tunneli väga ohtlikku meetodit. Laeva vööri kinnitati kaks lauda. Laevamehed lamasid neil selili ja hoidsid neist kinni ning tõukasid jalgadega vastu tunneli seinu ja lükkasid laeva sellest läbi. Pimedas tunnelis, mida valgustas vaid üksik küünal, võis kergesti juhtuda, et laevamees kaotas toetuspinna ning sulpsatas vette. Mõnikord kukkus ta aga laevakere ja tunneliseina vahele ning sai surma. Ühel ajal oli kanalitevõrgustikus ühtekokku 68 kilomeetrit tunneleid ning pikemate tunnelite läbimiseks palgati professionaalid. Kõige pikem tunnel, mis on taas avatud, on 5 kilomeetrit pikk ja asub Yorkshire’is Standedge’s.

[Allikaviide]

Courtesy of British Waterways

 [Kast/pildid lk 15]

KANALILÜÜSID JA LEIDLIK LAEVALIFT

Mida tehti aga siis, kui pinnavorm tõusis, kuna vesi ei voola ju ülesmäge? Kanal võib järgida sama tasapinda, mis teeb aga teekonna pikemaks, või siis kulgeda piki tunnelit takistusest läbi. Kolmas võimalus on lüüside abil veeteed tõsta. Lüüsid koosnevad kambrist, mis ühendab kahte veetaset, ning kambri kummaski otsas on värav. Kui laev on juhitud lüüsi, suletakse mõlemad väravad. Seejärel lisatakse lüüsi vett, et tõsta laev järgmisele tasemele, võis siis vähendatakse lüüsis veetaset, et laeva langetada – sõltuvalt vajadusest.

Mida teha aga siis, kui endisi lüüse pole võimalik taastada? Nii juhtus Šotimaal, kus ühendati kaks kaua aega mahajäetud kanalit Glasgow ja Edinburghi vahel. Falkirki linnakeses polnud võimalik taastada 11 järjestikust lüüsi, mis omal ajal ühendasid Unioni kanalit maailma vanima kahte merd ühendava Forthi ja Clyde’i kanaliga. Leidliku lahendusena ehitati ainulaadne Falkirk Wheel, 35 meetrise diameetriga pöörlev laevalift. See võib tõsta 15 minutiga ühelt tasemelt teisele kaheksa laeva, kummalgi vastassuunas liikuval liftil neli.

Londoni ajalehes „The Times” kirjeldati seda kui „hämmastavat insenerisaavutust”. Selle lifti alumisel veetasemel on suur ümmargune bassein, kus on kinnituskohad 20 laevale.

[Allikaviide]

Üleval paremal: Courtesy of British Waterways

[Kast/pildid lk 16, 17]

 MIKS MEILE MEELDIB KANALITEL LAEVATADA

Oleme naisega vanaduspõlve aastatel neil kanalitel laevatades saanud nautida rahulikku puhkust. Miks võib öelda, et see on olnud rahulik? Esiteks seetõttu, et oleme eemal tihedast ja kiirest liiklusest. Kanalilaevaga ei saa liikuda kiiremini kui 5 kilomeetrit tunnis. Miks? Et mitte tekitada kiiluvett, mis võiks kaldaid lõhkuda. Seetõttu on vanadel pukseerimisradadel koertega jalutajad sageli meist kiiremad.

Veel üheks eeliseks on see, et meil on aega nautida loodust ning isegi tervitada möödujaid. Maastik on kohati tõesti võrratu. Tavaliselt üürime laeva South Walesis Monmouthshire’i ja Breconi kanalil. See ulatub Walesi piirilt 50 kilomeetrit Breconi mägedesse, mis on üle 880 meetri kõrged. Alati pakub põnevust see, kui jõuame lüüsideni, kus laeva tõstetakse või lastakse madalamale tasemele. (Vaata kasti lk 15.)

Kanalilaevad on täisvarustusega ning väga mugavad. Mõnes on isegi kaks kahekohalist magamistuba eraldi duširuumi ja tualetiga. Jahedate õhtute puhuks on seal koguni küttesüsteem. Tavaliselt teeme ise süüa, kui aga tahame vaheldust, siis peatume ning sööme maitsva roa mõnes kanaliäärses söögikohas.

Eriti rahulik on hommikuti, mil kanalivesi on sile nagu peegel, mille pinnale on joonistunud puud ja mäed. Kõik on nii vaikne, et võib kergelt eristada eri lindude laulu. Haigrud liiguvad aeglaselt meie ees ja peavad kallastel hääletult vahti. (Kaastöö.)

[Allikaviited]

Courtesy of British Waterways

Üleval paremal: By kind permission of Chris & Stelle on Belle (www.railwaybraking.com/belle)

[Pildi allikaviide lk 13]

Courtesy of British Waterways