Niihau tillukesed teokarbid

„ÄRGAKE!” HAWAII-KORRESPONDENDILT

IGAL talvel sööstavad Hawaii saarestiku suletud saare Niihau rannikule tormilained, paisates mõnda randa hunnikute viisi tillukesi tühje teokarpe. Niihau saar, mille pindala on vaid 180 ruutkilomeetrit, on Hawaii seitsmest asustatud saarest väikseim. Kas pole siis huvitav, et just selle vulkaanilise saare randu ehivad imeilusad teokarbid, mis on ühed maailma väikseimad.

Erinevalt oma lähinaabrist Kauai saarest, mis asub 27 kilomeetri kaugusel kirdes, on Niihau saar enamasti lausk ning siin sajab vähe vihma. Miks aga kutsutakse Niihaud suletud saareks? Kuna saar on eraomanduses ning suletud kutsumata külalistele. Niihau saare elanikel, kes tegelevad naturaalmajandusega, pole ei elektrijaama, veevärki, poode ega postimaja. Selleks et oma iidset kultuuri säilitada, suhtlevad saare umbes 230 põliselanikku havai keeles. Kui nad ei pea parasjagu tegelema oma lammaste ja veistega, on nad ametis teokarpidest ehete valmistamisega, mis neile korralikult raha sisse toob. *

Hawaii soojadel talvekuudel on peredel tavaks mööda tolmuseid teid kas jalgsi või rattaga tühja randa ja kaljustele abajatele minna, kus nad siis pikki päevi teokarpe korjavad. Teokarbid kogutud, laotatakse need varjulisse kohta kuivama. Seejärel sorteeritakse karbid suuruse ja kvaliteedi järgi ning neist tehakse peeneid kaelakeesid ehk lei’sid. Teistel Hawaii saartel, kus on rohkem rohelust, valmistatakse enamik lei’sid lilleõitest. Niihaul aga asendavad õisi teokarbid.

„Merepärlid”

Hawaii saartel on juba kaua teokarpidest ehteid valmistatud. 18. sajandi lõpus nägid maadeuurijad, sealhulgas kapten James Cook, siin teokarpidest kaunistusi ning kirjeldasid neid oma logiraamatus. Samuti tõid nad teokarpe endaga reisilt kaasa ning mõned neist võivad olla pärit Niihault. Aja möödudes hakkasid Niihau võluvaid kaelakeesid kandma Hawaii saarte mõjukad naised, nende hulgas tantsijad ja isegi kuningliku suguvõsa liikmed. 20. sajandil leidsid need „pärlid” tänu suveniiripoodidele, turismile ja Teise maailmasõja ajal Hawaiilt läbi reisinud sõduritele niši ka suuremal turul. Kunagi Hawaii kõrgklassi kuulujaid ehtinud kauneid kaelakeesid kantakse nüüd nii lähedal kui ka kaugel.

Teokarpe, mida Niihau lei’de valmistamiseks kõige sagedamini kasutatakse, nimetatakse havai keeles momi’deks, laiki’deks ja kahelelani’deks. Eri värvuse ja mustriga teokarbid on rõõmupakkuvaks leidlikkuse prooviks lei’de  valmistajatele, enamasti naistele, kes peavad tegema tohutut tähelepanu nõudvat tööd, et teokarpidest kauneid ehteid nikerdada. Kaelakeede tegemiseks kasutatakse umbes 20 eri tüüpi pärlmutterläikega ovaalseid momi teokarpe, mille värvus varieerub säravvalgest tumepruunini. Kõrgelt hinnatud Lei Pikake stiilis keedes kasutatakse läikivaid, kõigest 10 millimeetri pikkuseid momi’sid ning neist valmistatud lei’d näevad välja nagu jasmiiniõitest lükitud keed.

Riisiterasid meenutavatest läikivatest laiki teokarpidest valmistatud mitmekordseid keesid kannavad tavaliselt Hawaii pruudid. Need säravad teokarbid varieeruvad puhasvalgest või elevandiluuvärvist kollakasbeežini ning osal neist on ka pruunikad viirud. Kahelelani teokarbid, mis võisid saada oma nime muistse Hawaii pealiku järgi, on kõigest 5 millimeetri pikkused. Neid õrnu turbanikujulisi teokarpe on kõige raskem niidile lükkida ning seetõttu maksavad neist karpidest tehtud keed ka teistest rohkem. Kahelelani teokarbid varieeruvad tumepunasest väga haruldase erkroosani, mis tõstab ehete hinna kolmekordseks.

Lei’de valmistamine Niihaul

Kui lei’de valmistaja on otsustanud, millise kee ta teeb, eemaldab ta teokarpidest kõik liivaterad ning torkab karbid läbi terava naaskliga. Hoolimata oskuslikust ja hoolikast tööst puruneb ikkagi iga kolmas teokarp. Seepärast peab ühe lei valmistamiseks olema varuks suurel hulgal lisateokarpe, ning selle meisterdamine võib aega võtta koguni aastaid. Teokarbid lükitakse nailonniidile, mis jäigastatakse kiiresti kuivava liimi või mesilasvahaga. Üldiselt on kaelakee otstesse tavaks panna nööbikujulised teokarbid ning kee ühenduskoha juurde kummalegi poole üks või kaks kaurikarpi.

Teokarpide kokkulükkimiseks on peaaegu sama palju võimalusi, kui on erisuguseid teokarpe. Ehted võivad olla klassikalised ühele niidile lükitud valgetest momi teokarpidest lei’d, mille pikkus on 150-st kuni 190 sentimeetrini, või sadadest tillukestest kahelelani teokarpidest mitmekordsed keerdudega keed või siis geomeetrilistest kujunditest punutud põimikud, millest mõned on tehtud vaheldumisi tillukestest teokarpidest ja seemnetest. Lei’de valmistamine on hoolsust ja aega nõudev ning silmi väsitav töö. Kuid sellest hoolimata on Niihau loomingulised ja kannatlikud kunstkäsitöölised kaunite ja keerukate kaelakeede valmistamisega aina ametis. Iga lei on ainulaadne ning seega pole ka raske mõista, miks need on hinna poolest samaväärsed kallite pärlite ja antiiksete ehetega, ning mõned neist maksavad koguni tuhandeid dollareid.

Niihau on küll suhteliselt tühi, hajusalt asustatud ja isoleeritud nurgake Hawaiist, kuid tänu saare leidlikele ja osavatele lei’de valmistajatele võivad ka Niihau päikeselisest rannikust kaugel elavad inimesed selle saare tillukestest teokarpidest rõõmu tunda.

[Allmärkus]

[Pilt lk 24, 25]

Kuivad teokarbid sorteeritakse suuruse ja kvaliteedi järgi ning lükitakse kauniteks keedeks

[Allikaviide]

© Robert Holmes

[Pilt lk 25]

Momi teokarpidest ehted

[Pildi allikaviide lk 24]

© drr.net