Imeline mais

HARLIN, kes elab USA-s, kasvatas varem New Yorgi osariigis Finger Lakes’is maisi ning seetõttu meeldib talle rääkida oma sõpradele ja teistele külalistele, kui imeline taim see on. Niisiis palus „Ärgake!” toimetus Harlinil ka selle ajakirja lugejatele oma teadmisi jagada. Lisaks teeme juttu sellest, kust see taim on pärit, kuidas see levis mujale maailma ning milliseid kasutusviise maisile on leitud. Kõigepealt saame aga teada, mida Harlin maisist jutustab.

Kuidas mais inimesega „räägib”

„Mina näen maisis nii kunstiteost kui ka geniaalset matemaatikat. Alates maisi lehtedest kuni teradeni valitseb korrapära, mida on silmale ilus vaadata. Ja mis veel: kui taim kasvab, „räägib” ta sinuga. Ta ütleb sulle, kui ta tahab vett või kui tal on puudus toitainetest. Kui laps midagi vajab, hakkab ta nutma. Mais nagu ka paljud teised taimed annab oma vajadustest teada visuaalsete signaalidega, näiteks muutes oma lehtede värvust või kuju. Vaja on lihtsalt mõista selle keelt.

 Näiteks punakasvioletsed laigud lehtedel võivad osutada fosfaadi puudusele, muud sümptomid aga magneesiumi, lämmastiku või kaaliumkarbonaadi vähesusele. Taime silmitsedes võib farmer öelda ka seda, kas maisitaim on mõne haigusega nakatunud või kemikaalidest kahjustatud.

Nagu teised maisikasvatajad, külvasin ka mina seemet kevadel, kui pinnas oli juba piisavalt soe, et seemned saaksid idanema hakata. Kui saak sai nelja kuni kuue kuu pärast koristusküpseks, olid taimed kahe meetri kõrgused.

Maisitaimed kasvavad sõlmevahede kaupa, mida võib määrata lehtede arvu järgi. Etapis, kus taimele on kasvanud viis lehte, on hästi näha, kuidas see „valdab” keemiat ja matemaatikat. Esiteks teevad maisi juured mullas põhjalikku keemilist analüüsi. Saadud info järgi „otsustab” taim optimaalse tõlvikute ümbermõõdu: kui palju teraderidu sinna mahub. Kui taim on endale kasvatanud 12 kuni 17 lehte, aitab edasine mullaanalüüs otsustada optimaalse teradearvu. Ehk lihtsamalt öeldes arvestab iga taim mingit moodi välja, kuidas saada konkreetses pinnases parimaid võimalikke tulemusi. Maisi hämmastava kavandatuse kohta on tõendiks ka selle paljunemise keerukus.

Paljunemine

Igal maisitaimel on nii isas- kui ka emasorganid. Pikk ja peenike õisik taimeladvas on isasorgan. Isasõisikus on umbes 6000 tolmukapead, millest vabaneb miljoneid tolmuteri. Tuulega kanduvad tolmuterad lähedalasuvate taimede lehekaenlas asuvatele emasõisikutele ning viljastavad kattelehtede all peidus olevad munarakud.

Kuidas aga tolmuterad munarakkudeni jõuavad, kui õisikut varjavad kattelehed? Tänu valgetele siidjatele niitidele, mis ripuvad välja kattelehtedega ümbritsetud tõlviku tipust. Igal emasõisikul on sadu selliseid niite, mis on ühenduses munarakke sisaldava sigimikuga. Iga munaraku jaoks on üks siidjas niit. Igast munarakust areneb aga üks maisitera.

Tuules õõtsuvate niitide otstel on peenikesed karvad ehk emakasuudmed, mis püüavad kinni õhus hõljuvaid tolmuteri. Niipea kui tolmutera on kinni püütud, hakkab see idanema ning sellest areneb tolmutoru, mis kasvab sigimikuni ja viljastab munaraku.

Puudu olevad terad näitavad, et mõned niidid jäid tolmeldamata; võib-olla ei kasvanud need piisavalt kiiresti, kuna pinnas oli kuiv. Kui aga farmer tunneb sümptomeid, saab ta üldjuhul probleemi lahendamiseks midagi ette võtta, et saaki suurendada; ja kui see ei õnnestu käesoleval aastal, siis ehk tuleb vähemalt järgmine saak parem. Mina parandasin oma saaki sellega, et külvasin ühel aastal maisi, teisel sojauba. Sojaoad on kaunviljad, mis rikastavad mulda lämmastikuga ning mida paljude kultuuride kahjur varreleedik ei söö. *

Iga kord, kui ma näen, kuidas tühjad põllud järk-järgult rohelisemaks ja lõpuks koristusküpseks muutuvad, läheb mul süda soojaks. Kõik see toimub vaikselt ja kaunilt, ilma jäätmeid tekitamata. Ma olen veendunud, et mais nagu muudki taimed on imeliselt loodud. Ja  see, mida mina teada olen saanud, on vaid tühine murdosa.”

Kas Harlini kirjeldus maisist tekitas sinus soovi selle imelise taime kohta veel teadmisi saada? Tutvugem nüüd maisi ajaloo ja kasutusvõimalustega.

Mehhikost mujale maailma

Maisi kultiveerimine algas Ameerikas, tõenäoliselt Mehhikos, kust see edasi levis. Enne inkasid elanud Peruu asukad kummardasid maisijumalat, keda ehtis maisitõlvikutest kiirjas kroon. Looduskirjanik Joseph Kastner ütleb, et Ameerika indiaanlased „kummardasid [maisi] kui midagi, mis oli jumalate loodud ja millest ka inimene ise oli tehtud ... Maisi oli odav kasvatada, üksainus taim andis ühele inimesele päevaks piisava koguse toitu”. Kuna aga mais ei sisalda inimese jaoks kõiki vajalikke aineid, täiendasid põlisrahvad oma menüüd ubadega, nagu Ladina-Ameerikas tänapäevalgi tehakse.

Eurooplased tutvusid maisiga aastal 1492 pärast seda, kui maadeuurija Christoph Kolumbus Kariibi mere saartele jõudis. Kolumbuse poeg Ferdinand kirjutas, et tema isa nägi teravilja, „mida kutsutakse maisiks ning mis maitseb väga hästi nii keedetult, praetult kui ka jahvatatult”. Kolumbus võttis maisiseemneid Euroopasse kaasa ning „16. sajandi keskel kasvatati [maisi] mitte üksnes Hispaanias, vaid ka juba Bulgaarias ja Türgis”, kirjutab Kastner. „Orjakaubitsejad viisid maisi Aafrikasse ... [Portugali päritolu Hispaania maadeuurija] Magalhãesi mehed võtsid need Mehhikost toodud seemned kaasa Filipiinidele ja Aasiasse.” Maisibuum oli alanud.

Meie päevil jääb mais kogusaagilt alla vaid nisule. Kolmandal kohal on riis. Need kolm teravilja toidavad ära suurema osa maakera elanikkonnast, rääkimata kariloomadest.

Nagu teistel teraviljadel, nii on ka maisil palju sorte. Ainuüksi Ameerika Ühendriikides on endale nime saanud enam kui 1000 sorti ja hübriidi. Maisitaimed ulatuvad 60 sentimeetrist koguni 6 meetrini. Ka tõlvikute suurus erineb. Mõned tõlvikud on vaid 5-sentimeetrised, teised jällegi 60 sentimeetri pikkused. „Mõnedel tänapäeval Lõuna-Ameerikas kasvatatavatel maisisortidel on tõlvikud nagu jalgpallid ning nende lamedad terad on ligi kolm sentimeetrit pikad ja peaaegu sama laiad,” öeldakse raamatus „Latin American Cooking”.

Maisitõlvikuid on ka erisuguse värvusega. Lisaks kollasele võivad need olla veel punaste, sinakate, roosade või mustjate teradega. Mõned tõlvikud on ka laigulised või triibulised. On mõistetav, miks sellised värvilised maisitõlvikud kõhutäie asemel pilkupüüdvateks kaunistusteks saavad.

Teravili mitmeks otstarbeks

Paljud maisisordid on jagatud kuude peamisse rühma: hammasmais, kõva mais, tärklismais, suhkrumais, vahamais ja lõhenev mais. Suhkrumais moodustab maisi kogutoodangust vaid väikese osa. Selle magusus tuleneb metaboolsest defektist, mille tõttu muudetakse tärkliseks vähem suhkrut kui teiste sortide puhul. Kogu maailmas läheb üle 60 protsendi maisisaagist loomasöödaks ning vaid alla 20 protsendi inimeste toiduks. Ülejäänud maisi kasutatakse tööstuses või külviseemneks. Muidugi erineb see suhe riigiti.

Maisil on palju kasutusvõimalusi. Seda teravilja või selle osi võib leida alates majoneesist liimideni ja õlust pabermähkmeteni. Maisi kasutatakse isegi kütusetööstuses etanooli tootmiseks, mis on küll palju vaidlusi põhjustanud. Kindel on aga see, et lugu maisist pole sellega veel lõppenud.

[Allmärkus]

[Kast lk 11]

Hübriidmais

Paljudes riikides kasvatatakse hübriidsorte, sest need annavad rohkem saaki. Hübriidmaisi, enamasti hammasmaisi, aretatakse eri sortide ristamisel ning soovitud omadustega taimede sisearetusel. Seetõttu tuleb aga farmeritel osta igaks aastaks seemneid. Miks? Sest eelmisest saagist saadud seemned võivad kvaliteedi poolest erineda ning anda vähem saaki.

[Pildid lk 10]

Maailmas kasvatatakse sadu maisisorte

[Allikaviited]

Courtesy Sam Fentress

Courtesy Jenny Mealing/flickr.com