Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Euroopa piisoni püsimajäämise lugu

Euroopa piisoni püsimajäämise lugu

Euroopa piisoni püsimajäämise lugu

„ÄRGAKE!” POOLA-KORRESPONDENDILT

Salakütid olid elevil, märgates jälgi, mida nad olid otsinud. Nad rühkisid edasi ja silmasid viimaks oma jahiobjekti – tumepruuni kasuka, mustja habeme ja teravalt sissepoole kaardus sarvedega looma. Selle looma liha ja nahk oli suures hinnas ning tähendas küttidele kopsakat rahasummat.

Esimene lask haavas looma. Ta jooksis küll metsa pakku, kuid asjata. Teine lask oli surmav ja pooletonnine elukas prantsatas maha. Salaküttidel polnud aimugi, et see aprillikuu päev aastal 1919 läks ajalukku: nad olid äsja tapnud Poola viimase vabalt elava euroopa piisoni. Õnneks elas tol ajal euroopa piisoneid siiski veel loomaaedades ja eravalduses loomaparkides.

EUROOPA PIISON ehk pürg (Bison bonasus) oli kord arvukas liik ja asustas suuremat osa Euroopast. Täiskasvanud pull kaalub kuni 900 kilo ja tema õlakõrgus küünib ligi 2 meetrini. Neid kogukaid imetajaid on nimetatud põlismetsa keisriteks.

Euroopa piisoni kere esiveerandik näib tagakehaga võrreldes ebaproportsionaalselt suur. Loomal on pika sasise lakaga lai ja raske turi, silmatorkav küür ning habe. Tagakeha on esiveerandikuga võrreldes suhteliselt väike ja lühikese karvkattega.

Väljasuremise äärel

Arvestuste kohaselt on tänapäeval alles napilt mõni tuhat euroopa piisonit. Põldude rajamine ja metsade maharaiumine jättis nad nende looduslikust elukeskkonnast ilma, lisaks jahtisid neid halastamatult salakütid. Kaheksandaks sajandiks oli euroopa piison Galliast (praegune Prantsusmaa ja Belgia) hävinud.

16. sajandil võtsid Poola kuningad ette seda liiki kaitsta. Esimesi neist oli Zygmunt II August, kes kehtestas euroopa piisoni tapmise eest surmanuhtluse. Miks? „Eesmärk oli säilitada neid loomi selleks, et neist võiksid saada valitsejate ja õukondlaste jahitrofeed,” ütleb Białowieza rahvuspargi veterinaariadoktor Zbigniew Krasiński. Karmist karistusest hoolimata ei suutnud seadus looduslikult elavaid euroopa piisoneid kaitsta ning 18. sajandi lõpuks leidus neid veel ainult Poola idaosas asuvas Białowieza põlismetsas ja Kaukaasias.

19. sajandil hakkas olukord viimaks paremuse poole liikuma. Pärast seda kui Białowieza põlismets läks Vene impeeriumi valdusse, andis tsaar Aleksander I välja orderi, et euroopa piisoneid kaitsta. Tulemused ei lasknud ennast kaua oodata. Piisonite arvukus tõusis ning 1857. aastal elas valitsuse kaitse all ligi 1900 euroopa piisonit. Hiljem seati talviti üles toidukohad, samuti planeeriti hoolega jootmiskohti ja puhastati maad, et soodustada piisonite toiduks olevate taimede kasvu.

Kahjuks ei kestnud piisonite hea põli kuigi kaua. Kuuekümne aastaga kahanes nende arv poole võrra. Poola ulukpiisonitele andis lõpliku hoobi Esimese maailmasõja puhkemine. Hoolimata sakslaste määrusest „säilitada euroopa piison järeltulevatele põlvedele kui ainulaadne loodusmälestis”, kahandasid karja taanduvad saksa sõjaväed, vene vastupanuvõitlejad ja visad salakütid. Nagu selle artikli alguses öeldud, tapeti 1919. aastal viimane Poolas vabalt elav euroopa piison.

Põrmust tõus

Aastal 1923 loodi rahvusvaheline euroopa piisoni säilitamise selts. Selle esimene eesmärk oli lugeda kokku vangistuses elavate täisverd piisonite arv. * Selgus, et puhtatõulisi euroopa pürgasid oli säilinud kogu maailma loomaaedades ja tarandikes veel 54 isendit. Sugugi kõik neist ei sobinud liigi paljundamiseks. Mõned olid liiga vanad, teised põdesid mõnda haigust. Lõpuks valiti välja 12 isendit pürja arvukuse tõstmiseks. On teada, et praegu kõik madalmaal elavad euroopa pürjad on pärit vaid viiest isendist.

1929. aasta sügisel naasid kaks euroopa pürga edukalt tagasi metsikusse loodusesse. Nad lasti vabadusse spetsiaalselt ettevalmistatud kaitsealal Białowieza põlismetsas. Kümne aastaga suurenes nende arvukus 16-ni.

Väljasuremisest päästetud?

21. sajandi alguses oli kogu maailmas ligikaudu 2900 euroopa piisonit. Umbes 700 neist oli Poolas. Aastate jooksul on taastatud nende karju Leedus, Valgevenes, Ukrainas, Venemaal ja Kõrgõzstanis.

See aga ei tähenda, et euroopa piisonid on väljaspool ohtu. Neid ohustavad endiselt parasiidid, haigused, toidu- ja veenappus ning salakütid. Tõsiseks probleemiks on ka genofondi piiratusest tulenevad geneetilised defektid. Kõige selle tõttu on euroopa piison endiselt Maailma Looduskaitseliidu ohustatud taime- ja loomaliikide nimekirjas.

Tänu inimese otsustavusele seda liiki säilitada on see meie ajani alles. Varem tsiteeritud doktor rõhutab siiski, et „euroopa piisoni käekäik on näide sellest, kuidas üks liik võib väga lühikese ajaga jõuda väljasuremise äärele ning et siis saab üksnes suurte jõupingutustega seda päästa”. Euroopa piisoni nagu paljude teistegi loomaliikide tulevik on endiselt ebakindel. Kuid vähemalt praegu on „põlismetsa keisrid” väljasuremisest päästetud.

[Allmärkus]

^ lõik 13 Euroopa piisonil on kaks alamliiki: madalmaal elav euroopa pürg (B. b. bonansus) ja mägedes elav kaukaasia pürg (B. b. caucasicus). Viimane kaukaasia pürg suri aastal 1927. Enne seda oli aga üks selle alamliigi esindaja andnud euroopa pürjaga hübriidseid järglasi. Hulk segaverelisi kaukaasia pürgasid on tänapäevani alles.

[Pildid lk 10]

Euroopa piison Białowieza rahvuspargis

[Allikaviide]

Kõik fotod: Białowieski Park Narodowy