Puerto Rico – rikkused päikese all

NOVEMBRIKUU 19. kuupäeval aastal 1493 saabus Christoph Kolumbus Hispaania laevastikuga ühe rohelusse uppuva Kariibi mere saare lahte. Ta andis saarele nime San Juan Bautista (püha Ristija Johannes). Täiendanud seal kärmelt varusid, seilas ta edasi, jätkates oma teist avastusretke.

Kuldsed, palmidega ääristatud rannad ja lopsakas troopiline taimestik polnud selle maadeavastaja huviobjektiks. Kolumbuse pilk oli suunatud suurematele saartele ja rikkustele.

Hispaanlane Ponce de León, kes arvatavalt saatis Kolumbust sel merereisil, otsustas aga tagasi minna sellele saarele, mida pärismaalased kutsusid nimega Boringuén. Ta oli kuulnud, et põliselanikel on kuldehteid, ning uskus seepärast, et saare mägedest võib leida kulda. Viisteist aastat hiljem pöörduski ta tagasi, et oma arvamusele kinnitust leida. Aastal 1521 rajasid hispaanlased saare põhjarannikule oma peamise asunduse. Ponce de León nimetas selle uue linna Puerto Ricoks, mis tähendab „rikas sadam”, sest lootis leida saarelt palju kulda. *

Ponce de Leóni optimism osutus aga alusetuks. Puerto Rico vähesed kullavarud ammutati kiiresti ning poliitilised probleemid mitmekordistusid. Lõpuks lahkus Ponce de León saarelt ning suundus paika, mida tänapäeval tuntakse USA Florida osariigina.

Kuigi saarel oli vähe maavarasid, mõistsid hispaanlased peagi, et Puerto Rico peamine sadam on neile väga väärtuslik. 16. sajandil muutsid nad saare pealinna turvasadamaks, et kaitsta Ameerikast Hispaaniasse minevaid kullalastidega galeoone. Peagi sai San Juanist Hispaania tugipunkt Ameerikas.

Tugevad, 13 meetri kõrgused ja kuni 6 meetri paksused müürid ning kaks massiivset kindlust annavad tunnistust sellest, milliseid erakordseid pingutusi tegid San Juani elanikud oma linna kaitsmiseks. Tänapäeval on San Juan ikka veel üks Kariibi mere populaarsemaid sadamaid. Turistid võivad piki linnamüüre jalutades ja vanu ehitisi uurides kujutada ette, missugune oli elu koloniaalaegadel.

San Juani vanalinn

Linnamüüridevaheline ala, mis on tuntud kui San Juani vanalinn, moodustab terava kontrasti seda ümbritseva modernse saginat täis metropoliga. San Juani vanalinn on nagu ookeanil triiviv laev. Põlglikult merd trotsides tungib selle merest piiratud neemeosa kui vöör otse Atlandi ookeani. Selle strateegilise paiga kiilul asub El Morro, hispaanlaste kindlus, mis kaitses sadamasse pääsu. El Morro müüritisega kaitsevallid ääristavad kujult laevanina meenutava kitsa neeme mõlemaid külgi. Umbes miili kaugusel ida pool seisab teine hiiglaslik kindlus San Cristóbal, mis kaitses neeme „ahtriosa” kõikvõimalike maa poolt tulevate rünnakute eest. Nende kahe kindluse vahel paiknev San Juani vanalinn kanti aastal 1983 UNESCO maailmapärandi nimistusse.

Vanalinna on hoolsasti renoveeritud. Majad on värvitud silma rõõmustavate pastellvärvidega,  metallvõrestikega rõdusid kaunistavad värvikirevad lilled ja siseõuesid troopilised taimed. Linna kitsad tänavad on sillutatud sinakashallide munakividega, mis on pärit Hispaania rauamaagikaevandustest. Sealt saadud kiviräbu vormiti munakivide kujuliseks ja kasutati Hispaaniast Puerto Ricosse seilavatel laevadel ballastina.

San Cristóbali kaitsevallidel valvavad vanad Hispaania suurtükid siiani sadamat. Kullalastidega Hispaania galeoonide asemel sõidavad nüüd aga sadamasse hiiglaslikud turiste täis kruiisilaevad. Siinne mõnus õhkkond ja saareelanike sõbralikkus teevad linna üheks turistide meelispaigaks. Vanalinnas on jalakäijatel siiani sõidukite suhtes eelisõigus, nii et rahulikud autojuhid ootavad sageli kannatlikult, kui turistid tänaval oma puhkusest ülesvõtteid teevad.

Neli hinnalist ökosüsteemi, mis väärivad kaitset

Kuigi kolmandik saare elanikest elab San Juanis, on palju vaatamisväärset kogu Puerto Ricos. Saar ise on küll suhteliselt väike, kuid tänu selle mitmepalgelisele kliimale ja pinnamoele  on seal vaheldusrikas taimestik ja loomastik. Tutvustame nüüd nelja ainulaadset ökosüsteemi, mida Puerto Rico võimud püüavad kaitsta.

El Yunque (riiklik kaitseala) on reservaat, mis on mõeldud troopilise vihmametsa kaitsmiseks, mis on üks vähestest Kariibi piirkonnas säilinutest. Selle nõlvu kaunistavad kosed. Oranžid bromeeliaõied lisavad värvi pilvemetsa rohelisele taimestikule, samas kui hiiglaslikud sõnajalgpuud võistlevad liaanide ja palmidega ruumi pärast. Sellel looduskaitsealal elutseb ka ohustatud puertoriiko amatsoonpapagoi ning metsahääli ilmestab oma tungiva rütmilise hüüuga Puerto Rico rahvusloom, pisike ronikärnkonn coquí.

Kaugusest vaadatuna paistavad El Yunque nõlvad otsekui hõbelooriga kaetud. See on tingitud yagrumo-puu lehtede värvusest. Pärast aastatetagust orkaan Hugo laastamistööd on hakanud need puud taas jõudsalt kasvama. Taimestiku uus kasv on hea märk. „Mets suudab loodusõnnetusest ilma suurema abita taastuda,” selgitas pargi bioloog. „Tõeliseks ohuks on aga inimtegevus.” Pargis kasvab umbes 225 liiki puid, 100 liiki sõnajalgtaimi ja 50 liiki orhideesid. Oma rikkaliku taimestiku poolest on see nimetatud ÜRO biosfäärikaitsealaks.

Guánica biosfäärikaitseala. Arvatakse et vaid 1 protsent maailma kuivadest troopilistest metsadest on veel säilinud. Üks olulisemaid sellekohaseid näiteid on aga vaid mõne sõidutunni kaugusel El Yunquest. Seal pesitseb enamik Puerto Rico endeemseid linnuliike ning kasvab 750 taimeliiki, millest 7 protsenti on ohustatud. Haruldased lilled meelitavad  ligi koolibreid ja hulgaliselt liblikaid. Selle metsa piiriks on rikkumatu rannikuäär, kuhu munevad oma munad rohe- ja nahkkilpkonnad.

Mangroovid ja korallrifid. Guánica kaitseala alla kuulub ka rannikujoont pidi kulgev mangroovimetsariba. „Kaitseala aitab hoida mangroovitihnikute tervist, sest siin pole ei tööstuslikku ega põllumajanduslikku tegevust,” selgitab pargivaht. „Lisaks on mangroovid ideaalseks kudemiskohaks paljudele korallriffides elavatele kaladele.” Rikkumatutest mangroovidest sõltuvateks ainulaadseteks turistide vaatamisväärsusteks on ka helenduvad rannad, millest paljud asuvad Puerto Ricos. (Vaata  allolevat kasti.)

Rannaäärseid korallriffe kaitstakse ülekalastamise eest ning mitmed rifid on rahvuspargid. Need veealused aiad pakuvad imetabast vaatepilti sukeldujatele, kes võivad silmast silma kohtuda kilpkonnade ja lamantiinidega ning väga eripalgeliste värvikirevate kaladega.

Kuigi Puerto Rico ei suutnud Kolumbust köita ning valmistas pettumust rikkusi jahtivatele konkistadooridele, pakub see rõõmu paljudele turistidele tänapäeval. Nende jaoks on Puerto Rico külluslik loodusvaramu.

[Allmärkus]

[Kast/pilt lk 16]

ERAKORDNE OBSERVATOORIUM

Kindlasti tasub külastada Arecibo observatooriumi, mis paikneb San Juanist umbes 80 kilomeetrit lääne pool. See võib uhkust tunda maailma suurima raadioteleskoobi üle, mille nõguskumera reflektori läbimõõt on 305 meetrit. Teleskoobi suurus võimaldab astronoomidel vaadelda objekte, mis pole nähtavad ühegi teise teleskoobiga.

[Allikaviide]

Courtesy Arecibo Observatory/David Parker/Science Photo Library

[Kast/pilt lk 17]

 UJUDES TÄHEMERES

Puerto Rico ranniku lähedal Viequese saarel on väike merekäär, mida kutsutakse Helendavaks laheks. See sai nime tänu sealsele väidetavalt maailma suurimale fosforselt helenduvate veeorganismide kogumile. Kui neid tillukesi oleseid vaguviburilisi häirida, hakkavad nad rohekassiniselt helenduma. See on üks looduse erakordsemaid vaatemänge.

Need, kes tulevad öösel laguunile, märkavad kõigepealt helendust, kui ehmunud kalad nende paatidest eemale sööstavad. Kalade ujumisrajad helenduvad pimedas vees nagu rohekad meteoorid. Vette ujuma minnes on iga liigutus pimeduses näha. Kui tõsta käed veest välja, näivad langevad veepiisad kui siravad tähed. „Jääb mulje, nagu ujuksime tähemeres,” ütles üks vaimustunud turist.

[Pilt lk 15]

El Morro

[Pilt lk 15]

Vaade vanalinnale San Cristóbalilt

[Pilt lk 15]

San Juani vanalinn

[Pilt lk 16]

Sõnajalgpuu El Yunque vihmametsas

[Pilt lk 16, 17]

Guánica rannajoon

[Allikaviide]

© Heeb Christian/age fotostock

[Pilt lk 17]

Puertoriiko amatsoonpapagoid

[Pilt lk 17]

Korallriff

[Pildi allikaviide lk 14]

Passport Stock/age fotostock

[Piltide allikaviide lk 15]

Kõik fotod: Passport Stock/age fotostock

[Piltide allikaviited lk 17]

Papagoid: U.S. Geological Survey/Photo by James W. Wiley; riff: © Stuart Westmorland 2005; ujuja: Steve Simonsen