Miks on kalavõrgud tühjad

„Olen näinud nii häid kui ka halbu kalastusaastaid, aga midagi niisugust, mis on praegu, mitte kunagi,” ütleb 65-aastane George, kalur Inglismaa kirderannikult. „Kõik on otsakorral – lõhed, siiad, tursad, homaarid.”

SEDA ei kurda üksnes George, sama räägivad kalurid ka igal pool mujal. Agustín, kes on Peruus 350-tonnise kalalaeva kapten, ütleb: „Sardiini hakkas väheseks jääma umbes 12 aastat tagasi.” Ta lisab: „Varem oli Peruus aasta ringi kala küll ja küll, kuid nüüd on meil vahel mitu kuud järjest võrgud tühjad. Enne ei pidanud me kala püüdmiseks rannikust 25 kilomeetrist kaugemale sõitma, nüüd tuleb meil aga kuni 300 kilomeetri kaugusele sõita.”

Antonio, kes elab Galicias Hispaanias, kurdab: „Olen püüdnud kala üle 20 aasta. Näen, kuidas mereannid hakkavad vähehaaval otsa saama. Me tühjendame meresid kiiremini, kui sealne elustik taastuda suudab.”

Kaladest tühjaks püütud ookeanidest ei saa küll teha nii südantlõhestavaid pilte kui buldooseriga tasandatud vihmametsadest, kuid laastamistöö on samaväärne. Hiljuti ütles ÜRO Toitlus- ja Põllumajandusorganisatsioon ülekalastamise kohta järgmist: „Olukord on väga tõsine ja ohtlik, sest ligikaudu 75 protsenti maailma kalavarudest on juba täiesti kurnatud, üleekspluateeritud või hävitatud.”

Kuna kala on peamiseks loomse valgu allikaks viiendikule maakera elanikkonnast, on ohus üks meie tähtsamaid toite. Kalavarud ei ole meredes ühtlaselt jaotunud. Mis puutub mereelustikku, siis suurem osa avaookeanist  on nagu kõrb. Kõige saagirohkemad kalapüügipiirkonnad on üldjuhul rannikuäärsed veed ja piirkonnad, kus esineb toitainerikkaid tõusuhoovusi. Neid toitaineid omastab fütoplankton, mis on ookeani toiduahela aluseks. Kuidas laastavad kalurid neidsamu kalapüügipiirkondi, millest sõltub nende endi elatis? Osaliselt annab vastuse ühe kalapüügipiirkonna ajalugu.

Grand Banksil algab hävitustöö

Pärast seda, kui Itaalias sündinud meresõitja ja maadeavastaja Giovanni Caboto * sõitis Inglismaalt üle Atlandi ookeani ja avastas Kanada ranniku lähedalt madalatest vetest Grand Banksi kalapüügipiirkonna, leidis aset midagi sarnast kullapalavikuga. Oli möödunud vaid viis aastat Christoph Kolumbuse ajaloolisest merereisist aastal 1492. Peagi sõitsid sajad vaprad kalurid Atlandile Grand Banksi kala püüdma. Sellist tursarohkust polnud veel ükski eurooplane näinud.

Turska peeti sama väärtuslikuks kui kulda. Tursk, mida hinnati selle valge, rasvavaese liha poolest, on maailmaturul veelgi väga hinnas. Atlandi tursk kaalub tavaliselt 1,4 kuni 9 kilogrammi, kuid mõned Grand Banksi tursad olid lausa inimese suurused. Järgnevatel sajanditel, mil kalurid õppisid kasutama traalpüüniseid ja tuhandete konksudega õngejadasid, püüti välja aina rohkem kala.

Tööndusliku kalapüügi mõju

19. sajandil hakkasid mõned eurooplased valjult kurtma oma muret kalavarude, eriti heeringavarude vähenemise pärast. Ent Briti Kuningliku Ühingu president professor Thomas Huxley teatas 1883. aastal rahvusvahelisel kalandusnäitusel Londonis: „See kogus kala, mida meie meredest püüame, on köömes võrreldes sellega, kui palju on meredes kalavarusid ... Ma arvan, et selle tursapüügipiirkonna ... ja tõenäoliselt ka teiste suurte kalapüügipiirkondade varud on ammendamatud.”

Suurem osa inimesi ei kahelnud Huxley sõnades isegi pärast seda, kui Grand Banksil algas aerulaevadega töönduslik kalapüük. Nõudlus tursa järele kasvas eriti pärast 1925. aastat, mil Clarence Birdseye USA-st Massachusettsist leiutas kala kiirkülmutamise meetodi. Nüüd hakkasid kalurid diiselmootoriga traaleritega veel rohkem kala püüdma. Kuid see polnud veel kõik.

1951. aastal saabus Suurbritanniast Grand Banksi veidra välimusega laev. See 85 meetrit pikk 2600-registertonnise mahutavusega laev oli maailma esimene külmutus- ja tehaslaev. Laeva ahtris oli ramp, millele sai vintside abil hiigelsuure võrgu haalata, madalamatel tekkidel aga paiknesid ridamisi automaatsed fileerimismasinad ja külmutid. Abiks radarid, kajaloodid ja kajalokaatorid, oli laevaga võimalik otsida kalaparvi nädalate viisi nii öösel kui ka päeval.

Ka teised riigid tahtsid oma noosi saada ja nii traalisid peagi merd sajad samasugused laevad, püüdes kuni 200 tonni kala tunnis. Mõnede laevade mahutavus oli 8000 registertonni ning nende võrgud nii suured, et neisse oleks mahtunud koguni hiidlennuk.

 Viimane hoop

„Veel 1970. aastate lõpuski oli enamikul inimestel ettekujutus, et ookeanide kalavarud on lõputud,” ütleb raamat „Ocean’s End”. Niisiis kammis 1980. aastatel Grand Banksil vett järjest rohkem hiigeltraalereid. Teadlased küll hoiatasid, et tursapopulatsioonid on väljasuremise äärel, kuid sellest kalapüügipiirkonnast sõltus nüüd juba kümnete tuhandete inimeste elatis ning poliitikud kartsid langetada ebapopulaarset otsust. Lõpuks, aastal 1992, tõestasid teadlased, et tursapopulatsioon on 30 aasta jooksul vähenenud lausa 98,9 protsendi võrra. Tursapüük Grand Banksil keelustati. Kuid oli juba liiga hilja. 500 aastat pärast Grand Banksi avastamist oli see üks maailma kalarikkamaid püügipiirkondi tühjaks ammutatud.

Kalurid lootsid, et peagi on tursad neis vetes tagasi. Kuid tursa eluiga on üle 20 aasta ning ta kasvab aeglaselt. Ja nii on need veed vastupidi lootustele 1992. aastast saadik veelgi tursast tühjad.

Ülemaailmne kalanduskriis

See, mis juhtus Grand Banksil, on hoiatav näide sellest, mis toimub ülemaailmses kalatööstuses. Aastal 2002 ütles Suurbritannia keskkonnaminister, et „60 protsendile maakera kalavarudest tehakse nüüd ülepüügiga lõpp”. Tuun, mõõkkala, hai ja meriahven on vaid mõned paljudest väljasuremise äärel olevatest liikidest.

Paljud rikkad riigid, kes on oma kalapüügipiirkonnad juba tühjaks püüdnud, otsivad kaugemaid kalastuspaiku. Näiteks on Aafrika rannikuäärsed veed ühed maailma rikkaimad kalapüügialad. Paljud Aafrika riigipead ei suuda keelduda kalapüügilubade väljastamisest, kuna need toovad riigikassasse suurel hulgal välisvaluutat. Pole siis ime, et kohalikud elanikud on oma kalavarude liigse kurnamise tõttu vihased.

Miks jätkub ülepüük?

Väljaspool seisjale võib lahendus tunduda lihtsana – ülepüük tuleks lihtsalt lõpetada. See pole aga nii lihtne. Tööndusliku kalapüügi varustuse tarbeks on investeeritud kolossaalseid summasid. Seepärast loodab iga kalur, et teised lõpetaksid püügi ja tema saaks jätkata. Ja nii ei lõpeta kalapüüki keegi. Lisaks sellele on tihtipeale suurimad kalatööstusesse investeerijad valitsused ja seega on nemadki selle probleemiga seotud. Ajakiri „Issues in Science and Technology” ütleb: „Riigid peavad kalapüügipiirkondade kaitseks seatud [ÜRO] eesmärke sageli moraalikoodeksiks, mida tuleks täita teistel riikidel, kuid mitte neil endil.”

Vastutus lasub ka harrastuskaluritel. Ajakiri „New Scientist” annab teada Ameerika Ühendriikides tehtud uuringust: „Ametlikel andmetel langeb Mehhiko lahes 64 protsenti ülepüütud kalaliikide saagist harrastuskalurite arvele.” Kuna nii harrastus- kui ka töönduspüügiga tegelevatel kaluritel on suur mõjuvõim, kipuvad poliitikud langetama niisuguseid otsuseid, millega nad saavad püüda hääli, mitte aga selliseid, mis aitaks kaitsta kalavarusid.

Kas siis maailma kalavarusid polegi võimalik kaitsta? Boyce Thorne-Miller ütleb oma raamatus „The Living Ocean”: „Ookeani liikide päästmiseks pole võimalik teha suurt midagi seni, kuni inimeste suhtumine pole kardinaalselt muutunud.” Õnneks on aga Looja Jehoova Jumal rajanud Kuningriigi, mis tagab kogu maakerale ohutu tuleviku (Taaniel 2:44; Matteuse 6:10).

[Allmärkus]

[Väljavõte lk 21]

Just nagu buldooseriga tasandatud vihmametsad, on ka ülekalastatud mered laastatud

[Väljavõte lk 22]

„Ligikaudu 75 protsenti maailma kalavarudest on juba täiesti kurnatud, üleekspluateeritud või hävitatud.” (ÜRO Toitlus- ja Põllumajandusorganisatsioon)

 [Väljavõte lk 23]

Kala on peamiseks loomse valgu allikaks viiendikule maakera elanikkonnast

[Pilt lk 23]

Kambodža

[Pilt lk 23]

Töönduslik kalapüük Alaskal

[Pilt lk 23]

Kongo Demokraatlik Vabariik

[Pildi allikaviide lk 20]

Janis Miglavs/DanitaDelimont.com

[Piltide allikaviited lk 22]

Üleval: © Mikkel Ostergaard/Panos Pictures; keskel: © Steven Kazlowski/SeaPics.com; all: © Tim Dirven/Panos Pictures