Pilk organismi sisemusse lõikust tegemata

TÄNU arvutitehnoloogia, matemaatika ja loodusteaduste arengule on skalpell andmas teatud haiguste diagnoosimisel teed mittekirurgilistele vahenditele. Lisaks nüüd juba enam kui sada aastat vanale röntgenipildistusele rakendatakse uurimismeetodina ka kompuutertomograafiat (lüh. KT), positronemissioontomograafiat (lüh. PET), magnetresonantstomograafiat (lüh. MRT) ning ultraheliuuringut ehk sonograafiat. * Mis on nende meetodite tööpõhimõtted? Millised on nendega kaasnevad terviseriskid ja eelised?

Röntgenipildistus

Mis on selle tööpõhimõte? Röntgenikiirtel on väiksem lainepikkus kui nähtaval valgusel ning need suudavad läbistada organismi kudesid. Kui kiiritada röntgenikiirtega organismi teatud piirkonda, siis kõvad koed, näiteks luud, neelavad neid kiiri, nii et ilmutatud filmil, mida kutsutakse röntgenipildiks, võib neid näha heledate aladena. Pehmeid kudesid võib näha hallikate varjudena. Röntgenipildistust kasutatakse tavaliselt hammaste, luude, rindade ja rindkere probleemide või haiguste diagnoosimiseks. Eristamaks omavahel külgnevaid pehmekudesid, millel on ühesugune tihedus, võidakse nende selgemaks eristamiseks süstida patsiendi vereringesse kontrastainet. Tänapäeval röntgeniülesvõtted üldjuhul digitaliseeritakse ja neid võib näha arvutiekraanilt.

Riskid. On võimalik, et rakud ja koed saavad kergelt kahjustada, ent võrreldes saadava kasuga on risk tavaliselt üliväike. * Naised, kes võivad olla rasedad, peaksid enne röntgeniläbivaatust arsti sellest informeerima. Kontrastained, näiteks jood, võivad põhjustada allergilisi reaktsioone. Niisiis tuleks arsti või radioloogi teavitada allergiast joodi või seda elementi sisaldavate mereandide suhtes.

Kasu. Röntgenipildistus on kiire, tavaliselt valutu, suhteliselt odav ja üpris lihtne uurimismeetod. Seepärast on sellest eeskätt kasu sellistes valdkondades nagu mammograafia ja erakorraline diagnoosimine. Röntgenikiirtega kiiritamisest ei jää organismi kiirgust ning üldjuhul kõrvalmõjud puuduvad. *

 Kompuutertomograafia

Mis on selle tööpõhimõte? Kompuutertomograafias rakendatakse keerukamat ja intensiivsemat röntgenkiiritust koos spetsiaalsete sensoritega. Patsient lamab laual, mis liigub sujuvalt seadeldise tunnelisse. Ülesvõtted saadakse arvukate kitsaste kiirguskimpude ning patsiendi ümber 360 kraadi ulatuses pöörlevate detektorite abil. Protsessi võiks võrrelda üliõhukesteks viiludeks lõigatud leivapätsi uurimisega. Arvuti paneb „viilud” uuesti kokku, andes organismi sisemusest detailse läbilõikepildi. Moodsaimad seadmed skaneerivad organismi spiraalikujuliselt, mistõttu protsess on kiirem. Kuna kompuutertomograaf annab väga detailseid ülesvõtteid, rakendatakse seda sageli rindkere, kõhukoopa ja luustiku uurimisel, samuti mitmesuguste vähivormide ja muude tervisehädade diagnoosimisel.

Riskid. Tavapäraselt on kompuutertomograafia puhul tegemist suuremate kiirgusdoosidega kui tavalise röntgenipildistuse puhul. Täiendava kiiritusega kaasneb väike, kuid siiski oluliselt suurem vähioht, ning seda tõsiasja tuleks saadava kasu kõrval hoolega kaaluda. Mõningatel patsientidel tekib allergiline reaktsioon kontrastainete suhtes, mis tavaliselt sisaldavad joodi. Lisaks võib mõningaid patsiente varitseda neerukahjustuse oht. Last imetavad emad peavad kontrastaine kasutamise järel vähemalt 24 tunniks rinnaga toitmisest loobuma.

Kasu. Valutu ja mitteinvasiivne kompuutertomograafia võimaldab saada ülidetailseid andmeid, mida saab digitaalselt töödelda kolmemõõtmelisteks kujutisteks. Ülesvõtteid saab teha suhteliselt kiiresti ja lihtsalt ning need võivad organismisiseseid kahjustusi paljastades päästa elusid. Kompuutertomograaf ei kahjusta koe sisse istutatud meditsiinilisi abivahendeid.

Positronemissioontomograafia

Mis on selle tööpõhimõte? Positronemissioontomograafia puhul lisatakse kehaomasele ainele, kõige sagedamini glükoosile, radioaktiivset ainet ning viiakse see organismi. Kujutise annab positiivselt laetud osakeste positronide emissioon kudedest. Positronemissioontomograafia rajaneb põhimõttel, et vähirakud tarvitavad normaalsetest rakkudest rohkem glükoosi, mistõttu need tõmbavad ligi suuremal hulgal radioaktiivset ainet. Sellest tulenevalt eraldavad haiged koed suuremal hulgal positrone, mis lõppkujutises kajastuvad värvimuutuste või erisuguste heledusastmetena.

Kui kompuuter- ja magnetresonantstomograafia toob esile elundite ja kudede kuju ning struktuuri, siis positronemissioontomograafia näitab nende funktsioneerimist, paljastades seega muutusi varasemas staadiumis. Positronemissioontomograafiat võidakse ühendada kompuutertomograafiaga, nii et kattuv kujutis tooks esile rohkem detaile. Ent positronemissioontomograafia võib anda valesid tulemusi, kui patsient pole enne skaneerimist söömisest hoidunud või kui ta veresuhkru tase kaldub näiteks diabeedist tingituna lubatud normist kõrvale. Samuti on oluline ajastus, sest radioaktiivsus kaob üpris kiiresti.

Riskid. Kuna kasutatava radioaktiivse aine kogus on väga väike ning selle radioaktiivsus lühiajaline, on saadava kiirguse doos väike. Sellegipoolest võib see loote arengule ohtlik olla.  Seega peaks naine, kes võib olla rase, sellest oma arstile ja radioloogile rääkima. Lapsekandmiseas naisel võidakse paluda teha raseduse tuvastamiseks vere- või uriiniproov. Juhul kui positronemissioontomograafiat kasutatakse koos kompuutertomograafiaga, tuleb arvestada ka viimasega seotud riskidega.

Kasu. Kuna positronemissioontomograafia näitab lisaks elundite ja kudede seisundile ka nende talitlust, võivad saadavad ülesvõtted tuua probleemid päevavalgele juba enne, kui koestruktuuri muutused kompuuter- ja magnetresonantstomograafia abil nähtavaks saavad.

Magnetresonantstomograafia

Mis on selle tööpõhimõte? Magnetresonantstomograafia kasutab võimsat magnetvälja koos raadiolainetega (mitte röntgenikiirtega) ning arvutit, et saada praktiliselt kõigist organismi sisestruktuuridest viilude kaupa ülimalt detailseid pilte. Tulemused võimaldavad arstidel organismi osasid kõigist muudest meetoditest paremini äärmiselt detailselt uurida ning haigusi kindlaks teha. Näiteks on magnetresonantstomograaf piltdiagnostika seadmetest üks väheseid, mis näeb ka luust läbi, mistõttu see sobib suurepäraselt aju ja muude pehmete kudede uurimiseks.

Patsient peab uuringu ajal olema liikumatu. Kuna skaneerimine leiab aset ajal, mil patsient lihkub läbi seadmes paikneva üsna ahta tunneli, võib mõnda inimest tabada klaustrofoobia. Kuid viimasel ajal on hakatud valmistama kartlikke või tüsedaid patsiente silmas pidades ka avatud magnetresonantstomograafe. Loomulikult pole lubatud võtta uurimisruumi kaasa selliseid metallasju nagu pastapliiatsid, kellad, ehted, juukselõksud ja metall-lukud, samuti krediitkaardid ning muud magnetväljale tundlikud esemed.

Riskid. Juhul kui kasutatakse kontrastainet, on väike allergilise reaktsiooni tekkimise oht. Ent see on tühisem ohust, mis seondub joodi sisaldavate ainetega, mida tavapäraselt kasutatakse röntgenipildistusel ja kompuutertomograafias. Pole andmeid, et magnetresonantstomograafiaga kaasneks muid riske. Ent tingituna tugevast magnetväljast tulenevatest mõjudest võib juhtuda, et magnetresonantstomograafiat ei saa rakendada patsientide puhul, kel on teatud kirurgilised implantaadid või kel  on haavatasaamise tagajärjel jäänud organismi metallikilde. Niisiis, kui arst soovitab magnetresonantstomograafiat, tuleks teda või radioloogi kindlasti neist asjust teavitada.

Kasu. Magnetresonantstomograafiaga ei kaasne võimalikke kiirguskahjustusi ning selle abil saab eriti hästi avastada luudesisest või -tagust kahjustunud kudet.

Ultraheliuuring

Mis on selle tööpõhimõte? Selle ka sonograafiaks kutsutava uurimismeetodiga kaasneb inimkõrvale kuuldamatuid helisid registreeriva sonari kasutamine. Kui ultrahelilained jõuavad näiteks mingi elundi koe piirpinnani, kus selle tiheduses esineb muutusi, tekib kaja. Arvuti analüüsib kaja ning annab elundist selle sügavust, suurust, kuju ja konsistentsi näidates kahe- või kolmemõõtmelisi kujutisi. Madalsagedusega helilained annavad pildi organismi sügavamatest osadest, kõrgemad ultrahelisagedused võimaldavad uurida pindmisi elundeid, näiteks silmi ja naha eri kihte, mistõttu sellest meetodist võib olla abi nahavähi diagnoosimisel.

Enamasti kasutab uuringu läbiviija käsiandurit. Määrinud nahka läbipaistva geeliga, liigutab ta uuritava ala pinnal andurit. Sel teel saadavat kujutist võib vahetult näha arvutiekraanil. Vajaduse korral saab pisikese anduri kinnitada sondi külge ja viia see organismi mingisse avausse, tegemaks teatud siseuuringuid.

Doppleri ultraheliks kutsutava, liikumist registreeriva meetodi abil mõõdetakse vere voolukiirust. See omakorda võimaldab diagnoosida kasvajaid ja muid haigusi elundites, kus võib olla ebatavaliselt suurel hulgal veresooni.

Ultraheliuuringud võimaldavad arstidel diagnoosida tervet rida haigusseisundeid alates südameklapi riketest kuni tihenditeni rinnas ning selgitada välja sümptomite põhjusi, samuti jälgida sündimata beebi tervislikku seisundit. Kuna aga ultrahelilained ei läbi gaase, on sel meetodil kõhuõõne teatud piirkondade uurimisel piiranguid. Lisaks ei pruugi salvestatud pilt olla nii selge kui teiste meetodite, näiteks röntgenipildistuse puhul.

Riskid. Ehkki ultraheliuuring on nõuetekohasel rakendamisel üldjuhul ohutu, on siiski tegemist energia ühe vormiga, mis võib füüsiliselt mõjutada kõiki, ka sündimata lapse kudesid. Seega ei saa sünnieelset ultraheliuuringut pidada riskivabaks.

Kasu. Meetod on laialdaselt saadaval, väljaspool organismi teostatav ja suhteliselt odav. Lisaks on võimalik kujutist vahetult näha.

Tulevikumeetodid

Praegu on uuringud keskendunud eeskätt juba olemasoleva tehnoloogia täiustamisele. Näiteks töötavad teadlased välja magnetresonantstomograafi, mille magnetväli on tunduvalt nõrgem kui praegu kasutatavatel seadmetel, mistõttu see meetod on tunduvalt vähem kulukas. Töötatakse välja ka uut meetodit nimetusega molekulaartomograafia. Kuna see uurimismeetod on mõeldud organismisiseste muutuste avastamiseks molekulaarsel tasandil, tõotab see luua võimalusi haiguste kindlakstegemiseks ja ravimiseks juba väga varases staadiumis.

Piltdiagnostika on kahandanud vajadust paljude valulike, riskantsete ja isegi kasutute diagnostiliste operatsioonide järele. Ja kuna piltdiagnostika võimaldab haigusi varakult diagnoosida ja ravida, võib saada tunduvalt paremaid tulemusi. Paraku on seadmestik kallis – mõningad aparaadid võivad maksta tublisti üle miljoni euro.

Muidugi mõista oleks parem haigusi ära hoida kui neid avastada ja ravida. Niisiis, püüdkem hoida tervist õige toitumise, regulaarse füüsilise koormuse, küllaldase puhkuse ja positiivse meelelaadi abil. „Rõõmus süda toob head tervenemist,” ütleb Õpetussõnad 17:22 (P 1997).

[Allmärkused]

[Kast lk 13]

KUI PALJU KIIRGUST?

Meie igapäevaelu lahutamatuks osaks on foonkiirgus, mille allikas on kas maailmaruumist tulev kosmiline kiirgus või looduses esinevad radioaktiivsed ained, näiteks radoongaas. Järgnev võrdlus võiks olla abiks mõningate meditsiiniliste uuringutega kaasnevate riskide hindamisel. Antud on keskmised suurused millisiivertites (mSv).

Viietunnine sõit reisilennukis: 0,03 mSv

Kümme päeva foonkiirgust: 0,1 mSv

Hammaste röntgenipildistus: 0,04–0,15 mSv

Tavapärane rindkere röntgenipildistus: 0,1 mSv

Mammogramm: 0,7 mSv

Rindkere läbivalgustus kompuutertomograafiga: 8,0 mSv

Kui vajad uuringut, siis ära kõhkle küsimast arstilt või radioloogilt konkreetset teavet saadava kiirgusdoosi või mingi muu sind huvitava seiga kohta.

[Pilt lk 11]

Röntgenipildistus

[Pilt lk 12]

KT

[Allikaviide]

© Philips

[Pilt lk 12]

PET

[Allikaviide]

Courtesy Alzheimer’s Disease Education and Referral Center, a service of the National Institute on Aging

[Pilt lk 13]

MRT

[Pilt lk 14]

Ultraheli