Kui päike ei tõuse . . .

„ÄRGAKE!” SOOME-KORRESPONDENDILT

 „PÄIKE tõuseb ja päike loojub ning läheb tagasi oma paika, kust ta jälle tõuseb!” (Koguja 1:5.) Ent põhjapolaaralal ei ole päikesetõus ja -loojang novembri keskpaigast jaanuari lõpuni paljudes paikades sugugi nii silmanähtav. Siinsetel elanikel pole teist valikut kui taluda Arktika talve pikki ja pimedaid öid.

Küllaltki pikad ööd on ka paljudes kohtades polaarjoonest lõuna pool. Näiteks sellistes linnades nagu Peterburi, Helsingi, Stockholm ja Oslo, mis kõik asuvad 800 kilomeetri raadiuses põhjapolaarjoonest allpool, on kesktalvel ainult umbes kuus tundi päevavalgust.

„Arvamus, et Arktika talved on kottpimedad, pole õige,” ütleb Ari, kes on kasvanud üles Kirunas, Lapimaa Rootsi osas. Suurem jagu päevast valitseb hämarik. Lapimaa Soome osas elav kunstnik Paula sõnab: „Lumevaibaga kaetud Lapimaa omandab pastelsed sinised ja lillad värvivarjundid.”

Pimedad talved mõjuvad osale inimestest rusuvalt. „Olen aastaaegade ja ilma muutuste suhtes väga tundlik,” kirjutas kuulus soome helilooja Jean Sibelius. Ta lisas: „Talvel, kui päevad on lühikesed, elan alati üle masendusperioodi.” Sibelius polnud kaugeltki ainus, keda vaevas niinimetatud talvemasendus. Juba kreeka arst Hippokrates (u 460 – u 377 e.m.a) uskus, et aastaajad mõjutavad inimeste meeleolu.

Omaette sündroomina määratleti talvemasendus ehk talvedepressioon alles 1980. aastatel. Uurimused on näidanud, et väikesel protsendil põhjamaalastest on aastaajast sõltuv depressioon, selle kergema vormi all aga kannatab kolm-neli korda rohkem inimesi. Sedasorti meeleoluhäired arvatakse mingil määral vaevavat sadu tuhandeid inimesi.

Andrei, kes elab Peterburis, sõnab: „Mul on kogu aeg tunne, et tahaks magada.” Soomes elav Annika tunneb, kuidas talve lähenedes nukrus maad võtab. Ta lausub: „Kuna pimedusest pole mingit pääsu, tekib mul sellest mõnikord lausa klaustrofoobia.”

Asjatundjad annavad talvedepressiooniga toimetulekuks mitmeid soovitusi. Üks soovitus on päeval võimalikult palju väljas olla. Samuti on leitud, et talvemasendust leevendab see, kui talvel õues kehaliselt aktiivne olla.

Jarmo, kellele on tuttavad nii Põhja- kui ka Lõuna-Soome talved, ütleb: „Kõige pimedamal ajal me põletame rohkem küünlaid ja kasutame ka rohkem elektrivalgustust.” Mõned on saanud kergendust erevalgusravist. Teised lähevad pimedal talveajal lõuna poole puhkama. Seoses sellega on aga hoiatatud, et mõnda inimest võib talvepimedus pärast päikeselist puhkust veelgi enam rõhuda.

Oluline on ka õige toitumine. Kuna päikesevalgus aitab organismil sünteesida D-vitamiini, võib päikesevalguse puudus põhjustada selle vitamiini vaegust. Seetõttu on mõned asjatundjad soovitanud tarbida talvel rohkem D-vitamiini sisaldavaid toiduaineid, näiteks kala, maksa ja piimatooteid.

Samad tegurid, mis toovad talvepimeduse, toovad ka külluslikult valgust. Orbiidil edasi liikudes pöörab Maa vähehaaval oma polaarpiirkonna Päikese poole. Järk-järgult muutuvad päevad pikemaks. Ja lõpuks on käes Arktika suvi – aeg, mil päikesevalgusest võib tunda rõõmu isegi südaööl!

[Väljavõte lk 27]

Suurem jagu päevast valitseb hämarik

[Pilt lk 26]

Keskpäev Arktika talvel

[Allikaviide]

Dr Hinrich Bäsemann/Naturfoto-Online

[Pilt lk 26]

Otsese päikesevalguse puudumine põhjustab paljudele masendust