Kust leida vastuseid?

ÜKS religiooni eesmärke on õpetada seda, mis on elu mõte. Paljud aga tunnevad, et nende religioon pole rahuldanud nende vaimseid vajadusi, nende spirituaalsust. Katoliiklasena üles kasvanud Denise meenutab: „Baltimore’i katekismuses on küsimus „Miks Jumal meid lõi?” ning vastus „Jumal lõi meid selleks, et näidata oma headust ja jagada meiega igavest õnne taevas”.”

„See ei andnud mulle selget pilti selle kohta, miks ma siin maa peal eksisteerin,” jätkab Denise. „Kui ma ootan vaid taevasse minekut, siis mida peaksin niikaua siin maa peal tegema?” Denise’i tunnetes pole midagi ebaharilikku. Ühe uurimuse kohaselt arvas kaks kolmandikku intervjueeritavatest, et enamik kirikuid ja sünagooge ei suuda aidata inimestel elu mõtet leida.

See ajendab paljusid otsima vastuseid mujalt – teadusest või eri filosoofiatest, mistõttu nad pöörduvad näiteks humanismi, nihilismi või eksistentsialismi poole. Miks jätkavad inimesed neid otsinguid, kuigi tundub, et vaid vähesed leiavad rahuldavad vastused?

Loomuomane vajadus

Dr Kevin S. Seybold ütleb, et „inimestel on üldiselt kalduvus kedagi kummardada”. Viimastel aastatel on mitmed teadlased jõudnud järeldusele, et inimesele on õigupoolest loomuomane otsida elu sügavamat mõtet. Mõned usuvad lausa, et inimese geneetika ja füsioloogia viitavad tema sünnipärasele vajadusele olla ühenduses mingi kõrgema jõuga.

Samas kui akadeemilistes ringkondades  diskuteeritakse selle üle, kas inimesel ikka on sisemine vajadus kedagi kummardada, ei vaja enamik inimesi teaduslikke tõendeid, uskumaks, et meil on lisaks füüsilistele vajadustele ka vaimsed vajadused. See sisemine vajadus, meie spirituaalsus, ärgitab meid esitama arvatavalt kõige tähtsamaid küsimusi: miks me oleme olemas? Kuidas oma elu elada? Kas me oleme vastutavad kõikväelise Looja ees?

Kui võtta aega meid ümbritseva loodu põhjalikumaks uurimiseks, siis leiame mõningad vastused nendele küsimustele. Mõelgem näiteks sellele, kui hämmastavalt keerukas on loodu, alates ainuraksetest organismidest kuni miljonite valgusaastate kaugusel olevate galaktikaparvedeni. Kas ei räägi need meile sellest, et on olemas intelligentne Kavandaja, Looja? Piibel ütleb: „Sest tema [Jumala] nähtamatut olu, nii tema igavest väge kui jumalikku olemist, nähakse, kui neid pannakse tähele, tema tegudes maailma loomisest alates, nii et nad ei saa vabanduda” (Roomlastele 1:20).

Rahulda oma spirituaalsust

Selle kohta, millisteks Jumal inimesed lõi, ütleb Piibel: „Ta on nende südamesse pannud ka igaviku” (Koguja 3:11). Meil on kaasasündinud soov elada, mitte surra. Meil on loomupärane püüd saada teada, mis on elu mõte, leida vastused oma küsimustele.

Vastuste otsimine on seega osa inimeseks olemisest. Ajakirja „The Wall Street Journal” toimetaja kirjutas pärast viitamist inimese teadusalastele ja tehnoloogilistele saavutustele: „Me seisame ikka veel küsimuste ees, kes me oleme, miks me oleme olemas ja mis meist saab.” Teeme targasti, kui otsime vastuseid parimast allikast, ning Piibel ütleb sellele Allikale viidates: „Jumal ... on meid loonud, ja mitte me ise” (Laul 100:3, UT 1989).

Kas pole mõistlik otsida vastuseid nendele küsimustele temalt, kes on loonud kõik imepärase meie ümber? Jeesus Kristus soovitas meil just seda teha. Ta tunnistas, et vaid Eluallikas, Looja, saab rahuldada meie sisemist vajadust spirituaalsust (Laul 36:6, 10; Matteuse 5:3, 6).

Kindel on see, et usaldusväärne vastus küsimusele „Miks me oleme olemas?” on spirituaalsuse rahuldamiseks olulise tähtsusega. Otsigem selles küsimuses vastust meie Looja käest.