Läbielamised suurte muutuste ajal Koreas

Jutustab Park Chong-il

„Argpüks! Sa kardad rindel surra. Ja selleks, et mitte sõtta minna, tood sa ettekäändeks oma usu.” Niisuguse süüdistuse esitas mulle sõjaväeluure kapten, kui seisin 55 aastat tagasi, 1953. aasta juunis tema ees.

SEE juhtus Korea sõja ajal. Kapten tõmbas välja revolvri ja pani lauale. „Kui sa ei taha rindel surra, siis sured siin,” ütles ta. „Tahad sa ümber mõelda?”

„Ei,” vastasin ma kindlalt. Seejärel andis ta ühele ohvitserile käsu teha ettevalmistusi minu hukkamiseks.

Sattusin niisugusesse olukorda sellepärast, et olin keeldunud väeteenistusest. Samal ajal, kui me ootasime, ütlesin kaptenile, et olen juba pühendanud oma elu Jumalale, seega oleks vale ohverdada seda millelegi muule kui Jumala teenimisele. Möödusid minutid, ilma et me oleks sõnagi lausunud. Peagi teatas ohvitser, et kõik on minu hukkamiseks valmis.

Enamik inimesi ei teadnud tol ajal Lõuna-Koreas Jehoova tunnistajatest suurt midagi, rääkimata siis veel süümelistel kaalutlustel sõjategevusest keeldumisest. Aga enne, kui räägin, mis edasi sai, tahan jutustada sellest, kuidas ma üldse niisuguse otsuse langetasin, millest kaptenile teada andsin.

Lapsepõlv

Olen sündinud 1930. aasta oktoobris meie pere esimese poisslapsena ühes linnas Korea pealinna Souli lähedal. Minu vanaisa oli tulihingeline konfutsianist ja Konfutsiuse filosoofiat õpetas ta ka minule. Kuna vanaisa ei tahtnud, et saaksin ilmalikku haridust, läksin kooli alles kümneselt, kui ta suri. Peagi pärast seda, 1941. aastal, astusid Jaapan ja Ameerika Ühendriigid vastaspooltel Teise maailmasõtta.

Kuna Korea oli Jaapani võimu all, tuli meil õpilastel igal hommikul osaleda Jaapani keisri austamise tseremoonias. Minu tädi ja tema mees olid saanud Jehoova tunnistajateks ning nad vangistati Koreas Teise maailmasõja ajal, sest nad ei osalenud oma usuliste tõekspidamiste pärast mitte mingisuguses sõjategevuses. Jaapanlased kohtlesid Jehoova tunnistajaid nii julmalt, et mõned neist surid, kaasa arvatud minu tädimees. Hiljem tuli tädi meie juurde elama.

Korea vabanes Jaapani võimu alt 1945. aastal. Oma tädi ja teiste vangistuse üle elanud tunnistajate abiga hakkasin tõsiselt  Piiblit uurima ning mind ristiti 1947. aastal Jehoova tunnistajaks. 1949. aasta augustis saabusid Souli esimesed Koreasse määratud Vahitorni ühingu Gileadi piiblikooli lõpetanud misjonärid Don ja Earlene Steele. Mõne aja pärast järgnes neile veel misjonäre.

1950. aastal 1. jaanuaril alustasin ma koos kolme korea tunnistajaga pioneeritööd, nagu Jehoova tunnistajad täisajalist teenistust nimetavad. Olime Koreas esimesed, kes pärast Teist maailmasõda pioneeriks hakkasid.

Elu Korea sõja ajal

Peagi, 1950. aasta 25. juunil, pühapäeval algas Põhja- ja Lõuna-Korea vahel sõda. Tol ajal oli kogu Korea poolsaarel vaid üks Jehoova tunnistajate kogudus, mis asus Soulis ja kuhu kuulus 61 liiget. USA saatkond palus kõikidel misjonäridel nende endi turvalisuse pärast riigist lahkuda. Ka enamik kohalikke tunnistajaid lahkus Soulist ja nad hajusid üle riigi lõunaosa.

Kuid Lõuna-Korea valitsus keelas sõduriealisi poisse nagu mina Soulist lahkumast. Järsku marssisid Souli sisse kommunistide väed ning meie linn sattus kommunistide militaarvõimu alla. Ent isegi sel ajal, mil varjasin end kolm kuud ühes väikeses toas, õnnestus mul teistele Jumala Kuningriigist rääkida. Näiteks kohtusin ma ühe kooliõpetajaga, kes peitis end samuti kommunistide eest. Hakkasime elama samas toas ning uurisime temaga iga päev koos Piiblit. Mõne aja pärast sai ka temast ristitud Jehoova tunnistaja.

Lõpuks õnnestus Põhja-Korea kommunistidel meid sellest peiduurkast siiski üles leida. Andsime neile teada, et oleme Piibli uurijad, ning rääkisime neile Jumala Kuningriigist. Olime üllatunud, et nad ei arreteerinudki meid ning tundsid Piibli sõnumi vastu koguni huvi. Mõned neist tulid paaril korral isegi meie juurde tagasi, et Jumala Kuningriigi kohta rohkem teada saada. See läbielamus kinnitas meie usku Jehoova kaitsesse.

Pärast seda, kui ÜRO väed taas Souli üle kontrolli saavutasid, sain eriloa sõita 1951. aasta märtsis Taegu linna. Seal õnnestus mul käia mitu kuud koos usukaaslastega kuulutamas. Siis, 1951. aasta novembris, enne sõja lõppu pöördus Don Steele Koreasse tagasi.

Aitasin tal uuesti kuulutustööd organiseerima hakata. Nii „Vahitorni” kui ka „Teatajat”, mis andis meile juhiseid kuulutustöö tegemiseks, tuli tõlkida korea keelde, trükkida ja paljundada. See materjal saadeti kogudustesse, mida oli nüüd juba mitmes linnas. Aeg-ajalt külastasime koos Doniga kogudusi, et usukaaslasi julgustada.

1953. aasta jaanuaris sain ma kutse New Yorki Gileadi kooli misjoniväljaõppele, mille üle olin väga õnnelik. Pärast seda, kui olin endale ärasõiduks lennupileti broneerinud, sain aga valitsuselt teate, et mind oodatakse sõjaväeteenistusse.

Mu elu ripub juuksekarva otsas

Värbamiskomisjonis selgitasin, et olen poliitiliselt neutraalne ning keeldun sõjaväeteenistusest. Seejärel anti mind üle sõjaväeluurele, et teada saada, kas olen kommunist. Just siis kerkiski olukord, kus minu elu  rippus juuksekarva otsas. Kuid selle asemel, et mind maha lasta, tõusis kapten järsku püsti, andis ohvitserile kaika ja käskis mind peksma hakata. Kuigi valu oli hirmus, kannatasin selle välja.

Sõjaväeluure saatis mind tagasi värbamiskomisjoni. Sealsed ametnikud aga mu põhimõtetega ei arvestanud, vaid andsid mulle sõjaväelase isikunumbri ning viisid mu mandri lähedal asuva Cheju saare sõjaväeossa. Järgmisel hommikul pidid nekrutid andma sõdurivande. Keeldusin seda tegemast. Nii läksin sõjakohtu alla ning mind saadeti kolmeks aastaks vangi.

Tuhanded jäävad laitmatuks

Päeval, mil oleksin pidanud lendama Ühendriikidesse misjoniväljaõpet saama, nägin lennukit üle taeva lendamas. Just selle lennukiga oli mul olnud plaan minna. Kuid selle asemel et murduda, tundsin sügavat rahulolu, et suutsin jääda Jehoova ees laitmatuks. Ja pealegi pole ma ainus Korea Jehoova tunnistaja, kes on sõjaväeteenistusest keeldunud. Tegelikult on aastate jooksul üle 13 000 korealase sama seisukoha võtnud ning on ühtekokku rohkem kui 26 000 aastat vangis olnud.

Pärast seda, kui olin oma kolmeaastasest karistusest kaks ära istunud, vabastati mind 1955. aastal kui eeskujulik vang. Jätkasin täisajalist teenistust ning hiljem, 1956. aasta oktoobris, hakkasin teenima Lõuna-Korea Jehoova tunnistajate büroos. 1958. aastal kutsuti mind taas Gileadi. Pärast misjonikooli lõpetamist määrati mind tagasi Lõuna-Koreasse.

Mõni aeg pärast Koreasse tagasitulekut kohtusin ustava Jehoova teenija In-hyun Sungiga ning me abiellusime 1962. aasta mais. Tema oli kasvanud üles budistide perekonnas ning kuulnud Jehoova tunnistajatest oma klassiõelt. Oma esimese kolme abieluaasta jooksul külastasime igal nädalal eri Lõuna-Korea kogudusi, et nende usku tugevdada. Alates 1965. aastast oleme aga töötanud umbes 60 kilomeetri kaugusel Soulist asuvas Jehoova tunnistajate harubüroos.

Mõeldes muutustele

Kui vaatan ajas tagasi, hämmastab mind see, kui palju on minu kodumaa muutunud. Pärast Teist maailmasõda ja Korea sõda oli meie maa täiesti laastatud. Linnad olid rusudes ja teed lagunenud ning alatasa oli probleeme elektri ja küttega. Majandus oli täielikus madalseisus. Kuid järgmise 50 aasta jooksul paranes olukord Lõuna-Koreas märgatavalt.

Nüüd on Lõuna-Korea majandusnäitajate poolest üheteistkümnendal kohal maailmas. Meie riik on kuulus oma moodsate linnade, kiirraudteede, elektroonika ja autode tootmise poolest. Lõuna-Korea on koguni viies suurim autotootja maailmas. Minu jaoks on aga tähtis see areng, mis Lõuna-Koreas on toimunud selle kodanike inimõiguste kaitsmise vallas.

Kui ma 1953. aastal sõjakohtu alla läksin, ei mõistnud Lõuna-Korea valitsus, kuidas saab keegi süümelistel kaalutlustel sõjaväeteenistusest keelduda. Mõningaid meist peeti kommunistideks ning mõned peksti surnuks. Paljud, kes noorena sel põhjusel vangi heideti, on näinud, kuidas sedasama on tehtud ka nende laste ja lastelastega.

Viimaste aastate jooksul on meil meedias kajastatud heas valguses juhtumeid, kus Jehoova  tunnistajad on süümelistel kaalutlustel sõjategevuses osalemisest keeldunud. Ja keegi jurist, kes oli varem ühe Jehoova tunnistaja vastu tegutsenud, kirjutas isegi vabanduskirja selle eest, mis ta oli teinud, ning tema kiri avaldati tuntud ajakirjas.

Ma loodan, et süümelistel kaalutlustel sõjaväeteenistusest keeldumist hakatakse Lõuna-Koreas austama nii nagu paljudes teisteski riikides. Palvetan selle eest, et võimud hakkaksid selliseid õigusi tunnustama ega saadaks enam noori mehi sel põhjusel vangi ning et „võiksime vaikset ja rahulikku elu elada” (1. Tim. 2:1, 2).

Kuna oleme Jehoova Jumala teenijad, peame tähtsaks seda, et saame toetada Jehoovat kui meie õiguspärast Valitsejat (Apostlite teod 5:29). Me soovime kogu hingest rõõmustada tema südant sellega, et jääme talle ustavaks (Õpetussõnad 27:11). Olen õnnelik, et kuulun nende miljonite hulka, kes loodavad Jehoova peale kõigest südamest ega toetu omaenese mõistusele (Õpetussõnad 3:5, 6).

[Väljavõte lk 13]

„Olime üllatunud, et nad ei arreteerinudki meid ning tundsid Piibli sõnumi vastu koguni huvi”

[Väljavõte lk 14]

Korea Jehoova tunnistajad on sõjaväeteenistusest keeldumise pärast ühtekokku rohkem kui 26 000 aastat vangis olnud

[Pilt lk 12]

Sõjavanglas, 1953

[Pilt lk 15]

Koos Don Steele’iga 1952. aastal sõja ajal kogudusi külastamas

[Pilt lk 15]

Enne pulmi, 1961

[Pilt lk 15]

Abiks reisivale ülevaatajale tõlgina 1956. aastal

[Pilt lk 15]

Koos In-hyun Sungiga praegu