Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Meistriteosed kividest

Meistriteosed kividest

Meistriteosed kividest

„ÄRGAKE!” ITAALIA-KORRESPONDENDILT

KÕIKIDEST tehnikatest, mida kunstnikud on kasutanud loodusvaadete loomiseks, on üks suurimat meisterlikkust nõudev tehnika commesso di pietre dure ehk Firenze mosaiik. Selle mosaiigitüübi puhul, mis on omane Itaalia linnale Firenzele, ei kasutata aga korrapärase kujuga kivi- ja klaasitükikesi ega kahhelkive, nagu on tavaline teiste mosaiigitüüpide puhul, vaid eri kujuga õhukesi kiviliistakuid. Need kiviliistakud on tihtipeale lõigatud nii täpselt, et nendevahelisi ühenduskohti pole vaata et märgatagi.

Värvide spekter, mis on mosaiigivalmistajal juba olemas, on hämmastavalt lai. Lasuriit näiteks on valgete laikude ja kuldsete püriidisuletistega taevassinine mineraal. Malahhiit jällegi hele- ja tumerohelise vöödiline. Kauni mustriga marmorit on nii kollakates, pruunides, rohekates kui ka punakates toonides. Erksaid toone ja mustreid pakuvad ka ahhaat, jaspis, oonüks ja teised kivid, mille nüansse ära kasutades saab meisterlikke kunstiteoseid luua. Kunstnikud sobitavad osavalt kivide värvust ja mustrit, et kujutada kaljusid, puid ja põõsaid, lainetavat merd ning isegi pilvetupsudega taevast.

Firenze mosaiik pole sugugi uuema aja leiutis. Tõenäoliselt hakati seda viljelema Lähis-Idas, kust see jõudis 1. sajandil e.m.a Rooma ning sai populaarseks põranda- ja seinakaunistusena. Kuigi seda tehnikat kasutati laialdaselt ka juba keskajal, tõid alates 16. sajandist sellele kuulsuse just Toscana linnas Firenzes valmistatud mosaiigid. Tänase päevani kaunistavad võrratud Firenze mosaiigi tehnikas loodud meistriteosed losse ja muuseume kogu Euroopas.

Kividega „maalimine” on vaevanõudev protsess. Nagu üks allikas märgib, võib selles tehnikas ka ühele kõige lihtsamale tööle kuluv aeg jahmatada moodsa industriaalajastu ülihõivatud inimest. Niisiis on nende mosaiikide hinnad tänapäeval sama soolased nagu minevikus ning taskukohased vaid vähestele.

Kuidas valmib mosaiik?

Uue mosaiigi valmistamine algab kavandi, tavaliselt maali tegemisega. Kavandist tehakse koopia, mis lõigatakse tükkideks, ning iga tükk vastab ühele valmistöö osale. Seejärel valib kunstnik iga osa jaoks hoolega õiget kivi, kusjuures ta ei pruugi oma kavandit täpselt imiteerida, vaid läheneb asjale loominguliselt. Nüüd liimib ta iga väljalõigatud osa valitud kivile.

Järgmisena kinnitab kunstnik iga niisuguse kiviplaadi, mis on vaid mõne millimeetri paksune, kruustangide vahele. Seejärel lõikab ta äärmise täpsusega kivist välja just õige suurusega liistakud, kasutades selleks kastanipuust vibule pingutatud traati (vaata pilti üleval). Vahepeal niisutab ta traati abrasiivainega. Seejärel viilib ta väljalõigatud kiviliistakuid nii hoolikalt, et kui ta need kokku paneb, ei paista nende vahelt kübetki valgust läbi. Kujutle vaid, millist meisterlikkust läheb tarvis, kui mosaiigil tahetakse kujutada näiteks õrnu viinapuuvääte!

Pärast seda, kui mosaiigitükid on kokku seatud ja alusele kinnitatud, tasandatakse ja lihvitakse kivipind, mis annab mosaiigile niisuguse sära, mida pole võimalik edasi anda ühegi fotoga. See, millise oskusega kasutavad kunstnikud üheainsa kivitüki värve, et kujutada näiteks lilleõie kroonlehtedele langevat valgust ja varje, on lausa imetlusväärne. Puuviljad, liblikad, linnud ja maastikud on vaid mõned teemad, mida fantaasiarikkad kunstnikud on suutnud erakordselt kaunilt kujutada.

Üks Firenze mosaiigi valmistamise huvitavaid aspekte on see, et kunstnik ei saa ise värve luua, vaid valib Jumala loomistöö hulgast talle sobiva värvuse ja tekstuuriga kive. Üks kunstiraamat ütleb: „Neid kauneid kive vaadates läheb mõte Jumala erakordsele ja sõnulseletamatule väele, Temale, kes paneb sellistesse väikestesse kividesse kogu maailma ilu, ... ja nii tuletavad need aina meelde Loojat.”

[Piltide allikaviide lk 16]

Kõik fotod lk 16, 17: Su concessione del Ministero per i Beni e le Attività Culturali-Opificio delle Pietre Dure di Firenze, Archivio Fotografico