Merede opaal paua

ESITA

Merede opaal paua

Merede opaal paua

„ÄRGAKE!” UUS-MEREMAA KORRESPONDENDILT

Rannikuäärses ookeanipõhjas liigub aeglaselt mööda kive hiigelsuur tigu ning sööb vees õõtsuvaid vetikaid. Teo koda on väljastpoolt küll tuhm ning kaetud paksu lubjakihi ja tillukeste mereolenditega, kuid selle sisepind on kaunilt küütlev, täis külmsiniseid, mererohelisi, tumelillasid, kollaseid ja roosasid laike, mille vahel helgib isegi kuldseid ja hõbedasi toone.

SEE omapärane olend on Uus-Meremaal elav merikõrv, keda kohalikud nimetavad paua’ks. Nii paua’de kui ka selle mujal vetes elavate suguvendade koduks on kivised rannikuäärsed. Uus-Meremaa merikõrvasid hinnatakse eelkõige nende koja sisepinna sädelevate värvide pärast, tänu millele saab neist kauneid ehteid valmistada. Ent paljud peavad väga lugu ka nende hõrgust lihast. Lisaks muule saab neis kasvatada läikivaid pärle.

Paua on vaid üks ligikaudu sajast merikõrvaliigist. Viimaseid leidub pea kõikjal maailmas, näiteks Lõuna-Aafrikas, USA-s Californias, Jaapanis, Austraalias ning La Manche’i väinas. Kuid nii värvikirevat merikõrva nagu Uus-Meremaa paua (Haliotis iris) leidub üksnes Vaikse ookeani lõunapoolsetes külmades vetes.

Looduse ime

Uus-Meremaa merikõrva kojas murravad valgu ja kaltsiumi kihid valguskiiri üsna samamoodi kui opaalid. Ja nii ongi nende tigude kodasid hakatud kutsuma merede opaaliks. Kui merevee temperatuur langeb, jäävad merikõrvad talveunne. Sel perioodil kasvavad nende koja kihid aeglasemalt. Üks paua’de ekspert arvab, et nende limuste kodade värvuste mitmekesisus võib sõltuda vees sisalduvatest toitainetest ning neile söögiks olevate vetikate värvusest.

Oma toidu suhtes on paua’d kapriissed, kuid veel valivamad on nad naabrite suhtes. Näiteks ei ela nad kõrvuti okkaliste merisiilikutega, kes on nende toidukonkurendid. Merikõrvad ei salli enda kõrval ka meritähti, kes on nende ohtlikud vaenlased. Vaid mõni üksik meritäht võib teha lõpu tervele merikõrvade kolooniale. Osaval meritähel on kombeks katta oma kiirega merikõrva hingamisavad, nii et tema ohver lämbuma hakkab. Pärast seda kui merikõrv kivist lahti laseb, on ta meritähele kergeks saagiks.

Paua’de kasutusviise

Kuigi paua’de koja tume väliskiht pole just eriti ligitõmbav, on Uus-Meremaa põliselanikud maoorid juba sajandeid neid merikõrvu toiduks tarvitanud. Merikõrva söödavaks osaks on jalg, millega see loomake mööda oma kivist elupaika ringi liigub. Samuti on maoorid teokodadest valmistanud kalapüügisöötasid ja igasugu kaunistusi ning teinud neist oma nikerdistele silmasid.

Nüüd on aga paua’d populaarsemad kui kunagi varem. Näiteks tunnevad paljud turistid, et reis Uus-Meremaale on läinud täie ette üksnes siis, kui nad on saanud osta kaasa merikõrvakodadest ehteid.

Tänapäeval koguvad ilma akvalangita sukeldujad merepõhjast paua’sid nii suurel hulgal, et nende müügist on saanud miljonitesse dollaritesse ulatuv eksportkaubandus. Kuid selleks et paua’d Uus-Meremaa vetest välja ei sureks, on neile seatud püügikvoot. Suurem osa nende lihast konserveeritakse ja viiakse Aasia turule. Osa lihast aga külmutatakse ning see läheb Singapuri ja Hongkongi, kus paua’sid peetakse delikatessiks. Tihtipeale pakutakse seda toorelt ja viilutatuna sushi stiilis. Kuigi Uus-Meremaa vetes on paua’sid külluses, pole paljud kohalikud nende liha kunagi ise maitsnud, sest suurem osa sellest transporditakse välisriikidesse.

Et täita rahvusvahelist nõudlust Uus-Meremaa merikõrvade järele, ostavad tarnijad neid moodsatest akvakultuuridest. Selline kunstlik kasvatamine on olnud edukas ka teiste merikõrvaliikide puhul Ameerika Ühendriikides, Austraalias ja Jaapanis. Tänu niisugusele uuele meetodile saab paua’sid kasvatada kontrollitava temperatuuriga basseinides kaugel nende looduslikust elukeskkonnast.

Kunstlikes tingimustes kasvatatud merikõrvad on täpselt sama suure isuga kui nende metsikudki liigikaaslased meredes. Nad võivad igal nädalal süüa nii suure koguse toitu, mis on võrdne kuni poolega nende kehakaalust. Sellest hoolimata on need limused siiski üsna atleetlikud. Näiteks kui neid selili keerata, suudavad nad end kiiresti normaalsesse asendisse tagasi pöörata. Kasvandustes on merikõrvadega kerge hakkama saada. Üks asjatundja ütleb naljaga pooleks: „Paua’d on armsad olevused, sest nad on nii kuulekad ja hästi kasvatatavad – ja nad ei hakka kunagi vastu.”

Merikõrva pärlid

Peale selle, et merikõrvakodadest saab valmistada ehteid ning nende liha on maitsev, võivad neis areneda ka läikivad pärlid. Metsikult elavates merikõrvades arenevad pärlid siiski harva. Kuid pärle saab kultiveerida tänu tehnoloogiale, mille töötas esmalt välja Prantsusmaa teadlane Louis Boutan 1890. aastatel. Tulemuseks on poolkerakujuline pärl, millel on sama kaunid värvid kui kojalgi. Kuidas aga pärle kultiveeritakse?

Merikõrva sisestatakse kuulikesed. Tavaliselt istutatakse need kolme kohta: kaks keha küljele ja üks tagaossa. Järk-järgult kattuvad need tuumad pärlmutri kihtidega, mis koosnevad kaltsiumkarbonaadist ja konhioliinist. Umbes 18 kuu pärast on tuum kattunud tuhandete kihtidega ning väike pärl ongi moodustunud. (Vaata allolevat kasti.) Suure pärli moodustumiseks läheb aega kuni kuus aastat. Peaaegu täiuslikke ehk sileda pinna, erksa värvi ja suurepärase läikega pärle areneb aga viiekümnest merikõrvast vaid umbes ühes.

Ümmargust pärli pole paua’dest siiski seniajani õnnestunud saada. Põhjuseks on see, et erinevalt austritest on Uus-Meremaa merikõrvade maos lihas, mis surub välja igasugused kuulikesed, mis selle seedeelunditesse sisestatakse. Kes teab, võib-olla avastab keegi ühel päeval saladuse, kuidas merikõrvades ka ümmargusi pärle kasvatada.

Seni võime aga nautida nii merikõrvade küütlevaid kodasid, millest saab valmistada ehteid, kui ka nende hõrgutavat liha. Kas ei tekita see imepärane kingitus meis tänutunnet Jumala, selle Looja vastu? (Jakoobuse 1:17.)

[Kast/pilt lk 24, 25]

ERITI VASTUPIDAV KODA

Merikõrva koda koosneb peamiselt kaltsiumkarbonaadist. Sellest ainest tehakse näiteks kriidipulkasid. Ent merikõrva koda on vähemalt 30 korda tugevam kui kriidipulk.

Mereveest saadud kaltsiumkarbonaadist ehitab merikõrv üliõhukesi pärlmutterkihte. Tänu nendele kihtidele pole tema koda üksnes tõeliselt tugev, vaid ka värvikirev ja läikiv. Merikõrva koja kihte hoiavad omavahel koos liimjas valk ning konhioliini-nimeline suhkur. See tugev liim tekitab teokojale ka peegelläike.

Teadlased sellist liimi ega teo koja struktuuri järele teha ei oska. Näiteks suudab koda parandada iga prao ning sellel on vähemalt viis erisugust mehhanismi purunemise ärahoidmiseks. Niisiis on merikõrvad tõepoolest tõendiks Jumala meisterlikkusest.

[Allikaviide]

[Piltide allikaviited lk 23]

[Pildi allikaviide lk 25]

Silverdale Marine Hatchery, New Zealand

ÄRGAKE!