Miks me oleme olemas?

Mis on elu mõte?

NENDELE sageli esitatud küsimustele lisaksid paljud veel ühe: kas võime oodata midagi enamat kui vaid üürikest, 70–80 aasta pikkust elu, mis lõppeb surmaga? (Laul 90:9, 10.)

Vahest just hetkedel, mil hoomame oma elu tegelikku lühidust, kerkivad need küsimused esile tungivamalt kui mingil muul ajal. Loomulikult ei tähenda see, et peame sattuma eluohtlikku olukorda, et küsida, miks me olemas oleme. Ka pettumustunne võib viia meie mõtted sellistele radadele. Ja mõni hakkab mõtlema oma eksistentsi peale, kui ta oma eluteele tagasi vaatab.

Dave’il oli hästitasuv töö ja kena korter ning talle meeldis oma sõprade seltsis aega veeta. Ta jutustab: „Jalutasin ühel hilisõhtul peolt koju, kui mu pähe turgatasid küsimused „Kas see ongi kõik? Kas ma lihtsalt elan ära oma lühikese elu ja siis suren või on veel midagi oodata?”. Mind rabas ennekõike see, kui tühi mu elu tol hetkel oli.”

Psühholoog Viktor Frankl märkis oma raamatus „. . . ja siiski tahta elada”, et mõned tema kaaslased, kes elasid üle holokausti, seisid selliste küsimustega silmitsi pärast koonduslaagrist vabanemist. Koju jõudes selgus mõnele neist, et nende lähedased on hukkunud. Frankl kirjutas: „Häda sellele, kes oma unistustepäeva saabudes avastas, et kõik on sootuks teisiti, kui ta oli lootnud!”

Need, kellel kerkis see küsimus

Küsimus, miks me oleme olemas, on tuttav kõikidele inimpõlvedele. Ka Piibel räägib inimestest, kes olid sattunud olukorda, kus nad kahtlesid oma elu mõttekuses. Kui muistne patriarh Iiob kaotas kogu oma varanduse ja kõik lapsed ning pidi vaevlema piinava haiguse käes, küsis ta: „Miks ma ei surnud emakotta, väljudes üsast ei heitnud hinge?” (Iiob 3:11).

 Prohvet Eelija koges sama. Ta tundis end jumalateenijana üksi olevat ja kurtis: „Küllalt! Nüüd, Jehoova, võta mu hing!” (1. Kuningate 19:4). Sellistes tunnetes pole midagi ebaharilikku. Tõepoolest, Piibel ütleb, et Eelija oli „samasuguste tunnetega inimene nagu meie” (Jakoobuse 5:17, UM).

Mõttekas elurännak

Elu võrreldakse sageli teekonnaga. Sama, nagu sa alustaksid rännakut ilma lõppsihti silmas pidamata, on see, kui sa elad oma elu ilma selle tõelist eesmärki kindlaks tegemata. Säärasel juhul võid sattuda „toimekuse lõksu, elu-hõivatusse”, nagu seda väljendas mitme menuka raamatu autor Stephen R. Covey. Ta kirjutas selliste inimeste kohta: „Nad on saavutanud võite, mis on tühjad, edu, mis tuleb asjade hinnaga, mille kohta nad äkki avastavad, et need on olnud neile kaugelt rohkem väärt.”

Ilmselt nõustud sellega, et pole mingit mõtet rännakul olles tempot tõsta, kui lähed vales suunas. Samamoodi, kui püüda leida elu mõtet vaid järjest suurema toimekusega, nii-öelda elu-hõivatusega, toob see endaga kaasa üksnes tühjustunde, mitte tõelise rahulolu.

Püüd mõista, miks me oleme olemas, ületab kõik kultuurilised ja ealised erinevused. See lähtub inimese sügavaimast sisemisest vajadusest, tema spirituaalsusest, mis jääb rahuldamata isegi siis, kui oleme hoolitsenud kõigi oma materiaalsete vajaduste eest. Vaadelgem, kuidas mõned on püüdnud rahuldada seda vajadust oma otsinguil leida elu eesmärki.

[Väljavõte lk 4]

Kui püüda leida elu mõtet vaid järjest suurema „elu-hõivatusega”, toob see endaga kaasa üksnes tühjustunde, mitte tõelise rahulolu

[Pilt lk 3]

Iiob küsis, miks ta üldse pidi sündima

[Pilt lk 4]

Eelijal olid samasugused tunded nagu meil