Miks me oleme olemas

PIIBEL annab teada, et meie Looja Jehoova Jumal ei tegutse kunagi ilma eesmärgita. Mõtle näiteks tema käima pandud veeringlusele, mis teeb võimalikuks elu maa peal. Piibel kirjeldab seda poeetiliselt, kuid täpselt: „Kõik jõed voolavad merre, aga meri ei saa mitte täis; paika, kuhu jõed on voolanud, sinna voolavad need üha!” (Koguja 1:7).

Piibel võrdleb Jumala tõotuste usaldusväärsust sellesama ringlusega. Nagu me tänapäeval teame, aurustub vesi päikeseenergia  toimel ookeanidest, meredest ja järvedest ning hiljem langeb see sademetena jälle maa peale tagasi. Jehoova pöörab sellele tsüklile tähelepanu ja selgitab: „Nõnda on ka minu sõnaga, mis lähtub mu suust: see ei tule tagasi mu juurde tühjalt, vaid teeb, mis on mu meele järgi, ja saadab korda, milleks ma selle läkitasin!” (Jesaja 55:10, 11).

Puhas vesi sajab vihmana pilvedest jälle maa peale ja teeb siin elu võimalikuks. Samamoodi sõna, mis lähtub Jumala suust, toidab meie vaimsust, meie spirituaalsust. Jeesus Kristus selgitas: „Inimene ei ela ükspäinis leivast, vaid igaühest sõnast, mis lähtub Jumala suust!” (Matteuse 4:4).

Toitudes Jumala pakutavast vaimutoidust, saame kohandada oma elu tema eesmärgiga. Siiski, enne kui seda teha saame, peame mõistma, mis üldse on tema eesmärk. Näiteks, miks Jumal lõi maakera? Ja kuidas tema eesmärk seoses sellega meid puudutab? Vaadelgem neid küsimusi.

Jumala eesmärk maaga

Kuna Jumal soovis inimkonnale parimat, pani ta esimese mehe ja naise Aadama ja Eeva elama paradiislikku Eedeni aeda. Seejärel andis ta neile juhise saada lapsi, öeldes: „Olge viljakad ja teid saagu palju, täitke maa ja alistage see enestele; ja valitsege kalade üle meres, lindude üle taeva all ja kõigi loomade üle, kes maa peal liiguvad!” (1. Moosese 1:26–28; 2:8, 9, 15, meie kursiiv).

Millise järelduse saame nendest juhistest teha? Kas pole selge, et Jumala tahte kohaselt pidi kogu maa saama inimkonnale paradiislikuks koduks? Tema Sõna ütleb: „Taevas on Jehoova taevas ja maa on ta andnud inimlastele!” (Laul 115:16, meie kursiiv).

Selleks et inimesed saaksid osa Jumala eesmärgist elada igavesti maa peal, tuleb neil austada Jehoovat talle kuuletudes. Kas aga Aadam tegi seda? Ei, tema patuks oligi see, et ta ei kuuletunud Jumalale. Mis oli tagajärg? Kõik Aadama järeltulijad, kaasa arvatud meie tänapäeval, on pärinud patu ja surma, just nagu Piibel ütleb: „Otsekui ühe inimese kaudu patt tuli maailma ja patu läbi surm, nõnda on ka surm tunginud kõigisse inimestesse, sest nad kõik on pattu teinud” (Roomlastele 5:12).

Tagajärjeks on see, et kõik inimesed peavad surema ning maakera pole sugugi paradiis. Kas võib siis olla, et Jumal muutis oma eesmärki maaga?

Ei, tuleta meelde, mida Jumal ütles: „Minu sõna, mis lähtub mu suust ... ei tule tagasi mu juurde tühjalt, vaid ... saadab korda, milleks ma selle läkitasin.” Lisaks tõotas Jumal: „Ma teen kõik, mis ma tahan!” (Jesaja 45:18; 46:10; 55:11.) Ning Jumal tahab ja see on lausa tema eesmärk, et maakerast saaks paradiis, kus elavad õnnelikud inimesed, kes teenivad teda igavesti, nagu ta alguses oli  eesmärgiks seadnud (Laul 37:29; Jesaja 35:5, 6; 65:21–24; Ilmutuse 21:3, 4).

Kuidas Jumala eesmärk täitub?

Jehoova ilmutas oma võrratut tarkust ja armastust sellega, et korraldas inimeste vabastamise päritud patust ja selle tagajärgedest: ebatäiusest ja vältimatust surmast. Selleks lasi ta sündida poisslapsel, kes oli vaba patust, mille kõik teised olid pärinud esimeselt inimeselt Aadamalt. Seda korraldust kutsutakse lunastuseks ning see võimaldab Jumala põhimõtete järgi elavatel inimestel saada igavese elu (Matteuse 20:28; Efeslastele 1:7; 1. Timoteosele 2:5, 6). Kuidas rajati tee lunastusele?

Jehoova ingel Gabriel teatas neitsi Maarjale, et see jääb ime läbi lapseootele, ning selgitas, kuidas see on võimalik, kuigi ta „pole mehega vahekorras olnud” (UM). Jumal kandis ime läbi oma esmasündinud Poja elu taevastest sfääridest üle Maarja ihusse. Nõnda jäi Maarja Jumala püha vaimu toimel rasedaks (Luuka 1:26–35).

Umbes üheksa kuu pärast sündiski Jeesus täiusliku inimesena, olles võrreldav esimese mehe Aadamaga. Kui ta oli täisealiseks saanud, tõi ta oma täiusliku inimelu ohvriks. Kuna Jeesus oli otsekui teine Aadam, võimaldab tema ohver kõik ustavad jumalateenijad patust ja surmast lunastada (1. Korintlastele 15:45, 47).

Kas ei peaks meid puudutama selline suur armastus! Piibel ütleb selle kohta: „Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei saaks hukka, vaid et temal oleks igavene elu!” (Johannese 3:16). Küsimus on aga selles, kuidas me vastame Jumala armastusele. Kas ei tekita see kingitus  meis tänutunnet? Vaadelgem, kuidas see on mõningaid liigutanud.

Elu mõtte leidmine

Denise, keda mainiti eelmises artiklis, leidis, et Jumala austamine tema seadustele ja juhenditele kuuletudes andis tema elule suuna ja tähenduse. Ta jutustab: „Ma õppisin Piiblist, et lisaks kaugemale eesmärgile inimkonnaga on Jumalal töö igale oma teenijale. Ma ei suuda kujutleda rahuldustpakkuvamat elu kui kasutada tema antud vaba tahet ning teda kiita, elades kooskõlas tema eesmärgiga.”

Me võime teha samamoodi, kui õpime tundma Jumala tahet ja seejärel täidame seda. Täiel määral saame aga lunastusohvrist kasu tulevikus, mil meil on võimalik elada täiuslike inimestena uues õiglases maailmas. Seni aga on väga tähtis rahuldada oma sisemist vajadust spirituaalsust, mille Jumal on meisse igaühesse pannud.

Dave, kellele esimeses artiklis viidati, on üks neist, kelle vaimne nälg sai rahuldatud. Ta leidis vastused oma küsimustele elu mõtte kohta. Ta jutustab: „Tagasi vaadates näen, et mu elu enne Jumala eesmärkide tundmaõppimist oli kui lõputute viljatute püüdluste jada. Ma ei teadnud siis, et minus pesitsev tühjustunne oli tingitud vaimsete vajaduste rahuldamata jätmisest. Nüüd pole mul sellist tunnet enam olnud, sest mõistan täielikult, miks ma olemas olen ja kuidas ma peaksin elama.”

Jah, vastupidi ebatäiuslike inimeste mõtetele on Piiblisse kirja pandud Jumala seisukoht elu mõtte kohta täiesti rahuldustpakkuv. Me oleme olemas, sest see oli Jehoova eesmärk – et me ülistaksime tema nime, et meil oleksid temaga head suhted ning et saaksime nõnda rahuldada oma spirituaalsust. Nii tänapäeval kui ka kogu igaviku vältel saame nautida seda jumalikku tõdemust: „Õnnis on rahvas, kelle Jumal on Jehoova!” (Laul 144:15).

[Kast/pilt lk 8]

KANNATUSTE PROBLEEM

Kannatused on alati olnud üheks suuremaks takistuseks, mõistmaks seda, miks me oleme olemas. Viktor Frankl ütles: „Kui üldse on elul mõte, siis peab mõte olema ka kannatusel. Niisamuti nagu saatus ja surm, kuulub ju ka kannatus elu juurde.”

Piibel selgitab kannatuste ja surma põhjust. Jumal pole nendes süüdi. Pigem on need esimese abielupaari hukatusliku otsuse tagajärjed, kui nad valisid oma Loojast sõltumatuse tee. See patune kalduvus on kandunud pärilikult edasi kõigile nende järeltulijatele ja see on peamine kannatuste põhjus.

Kuigi teadmine, miks me oleme olemas, ei lahenda kõiki meie elus kerkivaid probleeme, aitab see nendega toime tulla. Lisaks on meil lootus näha tulevikus aega, mil Jumal kõrvaldab kannatused ja surma igaveseks.

[Joonis/pilt lk 7]

Piibel võrdleb Jumala tõotuste usaldusväärsust imepärase veeringlusega

[Joonis]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

Vihm

Aurustumine

Aurustumine

Jõed, järved

Ookeanid

[Pilt lk 8, 9]

Miks võime olla kindlad, et aja jooksul saab maast jälle paradiis, kus elavad õnnelikud ja terved inimesed?

[Pilt lk 9]

„Ma ei suuda kujutleda rahuldustpakkuvamat elu kui kasutada oma vaba tahet, et teenida Jumalat.” (Denise)