Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Lõunamere unustatud orjad

Lõunamere unustatud orjad

Lõunamere unustatud orjad

„ÄRGAKE!” FIDŽI-KORRESPONDENDILT

KUI ühe Vaikse ookeani atolli laguuni liugleb kaks laeva, valitseb rannas elevus. Aastaid varem oli keegi merehädaline andnud kõigile saare peredele paar lehte Piiblist. Need lihtsad inimesed olid sellest ajast saadik neid lehti suure õhinaga lugenud ning põksuva südamega kristliku õpetaja tulekut oodanud.

Nüüd tõotavad saabunud meremehed viia saareelanikud paika, kus nad võivad Jumalat paremini tundma õppida. Umbes 250 meest ja naist, kes meremeeste sõnu puhta kullana võtavad, astuvad laeva pardale, paljudel alleshoitud piiblilehed kõvasti käes.

Nii langesid nad aga kavala pettuse ohvriks. Kohe, kui nad olid laeva pardale astunud, seoti nad kinni, heideti laeva lastiruumi ning neid ootas ees pikk teekond Lõuna-Ameerika Callao sadamasse. Paljud vangistatud surid laeval valitsenud ebahügieeniliste tingimuste tõttu. Laeval pandi toime ka hulgaliselt vägistamisi. Need, kes laevasõidu üle elasid, müüdi pärale jõudes istandustesse ja kaevandustesse orjadeks või kodudesse teenijaiks ning mitte ühegi saarelt röövitu jalg ei puutunud enam kodukallast.

Orjakaubanduse algus

Vaikse ookeani lõunaosa saarte elanikke rööviti nii 19. sajandil kui ka 20. sajandi alguses. 1860. aastate algupoolel toodi Lõuna-Ameerikasse tuhandeid röövituid. Järgmisel aastakümnel võttis aga enamik orjalaevu kursi lääne poole Austraaliasse. 1867. aastal pakkus endine Briti mereväelane Ross Lewin suhkrurookasvatajatele ja puuvillaistanduste omanikele parimaid ja vastupidavamaid saareelanikke, küsides ühe inimese eest seitse naela.

Briti asumaade ministeeriumi püüded orjakauplemisele lõppu teha jooksid liiva. Üheks põhjuseks oli see, et Briti seadusi oli raske rakendada võõraste võimude alluvate suhtes. Teiseks ei saanud Briti seaduse järgi orjust igakülgselt määratleda. Niisiis suutsid orjakauplejad kohtus veenvalt väita, et saareelanikud, keda oli tegelikult petetud ja väevõimul võõrsile saadetud, polnudki orjad, vaid lepingulised töölised, kellele makstakse palka ja kes viiakse hiljem koju tagasi. Mõned süüalused läksid isegi nii kaugele, et väitsid end olevat osutanud neile paganatele teene sellega, et tõid nad Briti seaduse alla ja õpetasid neid tööd tegema. Niisiis vohas orjakaubandus mõnda aega nagu umbrohi.

Tuuled pöörduvad

Ent siis, kui õiglase meelega inimesed hakkasid orjakaubanduse vastu avalikult sõna võtma, pöördusid tuuled. Sellest ajast peale viidi küll mõned kaasa omal soovil, kuid vägivaldne tööle värbamine ei olnud enam lubatud. Samuti tuli lõpetada jõhker kohtlemine, nagu piitsutamine ja põletusmärgi tegemine, ning kaotada ebainimlikud töö- ja elamistingimused.

Muutusteks andis lisatõuke ka anglikaani kiriku piiskopi John Pattesoni tapmine. Pattesoni, kes oli otsekohene orjakaubanduse vastu võitleja, tapsid needsamad inimesed, kelle kaitseks ta oli välja astunud. Juhtus nii, et orjakaubitsejad kasutasid sagedast petuskeemi, tulles enne Pattesoni saarele laevaga, mis sarnanes piiskopi omaga. Kohalikud elanikud kutsuti laevale piiskopiga kohtuma. Pärast seda kadusid nad aga jäljetult. Kui siis tõeline Patteson kohale jõudis, ootas teda mõistagi ees vaenulik rahvamass ning verine kättemaks. Nii selle intsidendi kui ka järjest valjeneva protestihüüde tõttu saadeti Briti ja Prantsusmaa mereväelaevad Vaiksele ookeanile väärkohtlemisele lõppu tegema.

Uus-Lõuna-Walesi ja Queenslandi osariigi valitsused Austraalias ühendasid oma jõud Briti asumaade ministeeriumiga ning andsid välja uued seadused, et teha lõppu väärkohtlemisele ja reguleerida lepinguliste töötajate sissevedu. Ametisse määrati inspektorid ning võõrtöölisi vedavatele laevadele saadeti valitsuse esindajad. Need sammud osutusid edukaks, sest orjakauplejaid sai nüüd hakata süüdi mõistma röövi ja mõrva eest, mitte aga seaduses olevate orjusevastaste mõjutute klauslite alusel. Olukord muutus 19. sajandi viimasel aastakümnel. Orjade röövimine oli suures osas peatunud ning uute „värvatute” sissevool teistesse riikidesse 20. sajandi alguseks peaaegu olematuks kahanenud.

Aastal 1901 oli vastmoodustatud Austraalia Ühendus saavutanud kontrolli immigratsiooni üle kogu riigis. Uue valitsuse poliitika peegeldas avalikku arvamust, mis oli selleks ajaks muutunud välistööjõu kasutamise vastaseks, kuna paljud kartsid, et see mõjutab negatiivselt kohalike tööhõivet. Ükskõik kas sissetulnud oli lepingulised töölised või mitte, polnud Vaikse ookeani saarte elanikud Austraaliasse enam teretulnud. Tuhanded sissetoodud sunniti vägisi riigist lahkuma, mis lisas omakorda traagikat, kuna paljud lahutati nüüd oma lähedastest.

Meenutatakse unustatud orje

2000. aasta septembris avaldas Queenslandi osariigi valitsus teadaande, mis on nüüd püsivalt välja pandud. Selles teadaandes tunnustatakse Lõunamere saartelt sissetoodute rolli Queenslandi majanduslikus, kultuurilises ja regionaalses arengus. Samal ajal väljendatakse kahetsust orjade julma kohtlemise pärast.

Läbi ajaloo on paljud isikud haaranud kinni võimalusest rikastuda teiste heaolu ja vabaduse arvelt. Kuid Piibel tõotab, et kui Jumala Kuningriik hakkab maa üle valitsema, kaob ebaõiglus. Need, kes saavad elada selle taevase valitsuse all, istuvad „igaüks oma viinapuu all ja oma viigipuu all, ja ükski ei peleta neid” (Miika 4:4).

[Joonis/kaart lk 24, 25]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

Orje viidi Austraaliasse ja Lõuna-Ameerikasse

VAIKNE OOKEAN

MIKRONEESIA

MARSHALLI SAARED

Uus-Guinea

SAALOMONI SAARED

TUVALU

AUSTRAALIA KIRIBATI

QUEENSLAND VANUATU

UUS-LÕUNA-WALES UUS-KALEDOONIA LÕUNA-AMEERIKA

Sydney ← FIDŽI → Callao

SAMOA

TONGA

COOKI SAARED

PRANTSUSE POLÜNEESIA

Lihavõttesaar

[Pildi allikaviide lk 24]

National Library of Australia, nla.pic-an11279871