Leidsime selle, mida olime otsinud

Jutustab Bert Tallman

Meenutan heldimusega oma lapsepõlve Kanadas Alberta Bloodi reservaadis põlisasukate kogukonnas, kus elavad mustjalgindiaanlased. Elasime Kanada Kaljumäestiku ja imekauni Louise’i järve lähistel.

MEIE peres oli seitse poissi ja kaks tüdrukut. Viibisin sageli koos vendade-õdedega vanaema juures. Ta oli töökas ja õpetas ka meile mustjalgindiaanlaste traditsioonilist eluviisi. Õppisime korjama metsamarju, valmistama rahvustoite ja tegema aiatööd. Käisin koos vanaisa ning isaga jahil ja kalal. Pidasime jahti puna- ja pampahirvedele ning põtradele, et saada toitu ja kehakatet. Meie vanemad olid usinad tööinimesed, kes andsid endast parima, et meil oleks hea elu. Elu reservaadis oli tõesti tore.

Ent kõik muutus, kui vanaema 1963. aastal suri. Viieaastase poisikesena ei mõistnud ma, mis oli juhtunud. Olin lohutamatu. Mul tekkis juba päris noorena küsimus, et kui on olemas Looja, siis kus ta on. Miks inimesed surevad? Vahel hakkasin kurbusest nutma. Kui vanemad pärisid, mis mul viga on, vastasin lihtsalt, et mul valutab kuskilt.

Kokkupuude valgetega

Enne vanaema surma olime valgetega väga vähe kokku puutunud. Iga kord, kui neid nägime, tavatsesid indiaanlased öelda: „Ah, see on kõigest üks kuri, ahne ja tundetu valge inimene. Ega need valged ikka õiged inimesed pole.” Mind hoiatati, et vaid üksikud valged on siirad ning et neid ei saa usaldada. Uudishimust oleksin küll tahtnud nendega tuttavaks saada, kuid olin ettevaatlik, sest meie kandi valged viskasid indiaanlaste kulul tihti nalja ja tegid alandavaid märkusi.

Peagi pärast vanaema surma hakkasid mu vanemad purjutama, ja nii olid need aastad ühed kurvimad minu elus. Kui olin kaheksa-aastane, hakkasid meie pool käima kaks mormooni. Nad tundusid head inimesed. Mu vanemad nõustusid sellega, et mind kaasatakse „ümberpaigutusprogrammi”. Nagu mina sellest aru sain, oli selle eesmärgiks muuta põlisasukate lapsi ja panna nad elama valgete juurde. Ilmselt arvasid vanemad koduse olukorra tõttu, et mul on parem elada mõne teise pere juures. Mind aga vapustas nende otsus ja tegi äärmiselt kurvaks, kuna nad ise olid öelnud, et valgeid ei saa usaldada. Ma ei tahtnud kodunt ära minna ja üritasin seda kõigiti vältida. Lõpuks siiski nõustusin sellega, kui vanemad lubasid mulle, et vanem vend tuleb koos minuga.

Kui me aga jõudsime Vancouverisse Briti Columbias, lahutati meid vennaga ja mind viidi temast 100 kilomeetri kaugusele! Olin täiesti löödud. Pere, kelle juurde mind elama  pandi, oli küll väga tore, ent see oli mulle siiski suur läbielamine, ja ma olin hirmul. Naasin koju umbes kümme kuud hiljem.

Tagasi kodus vanemate juures

Meie kodune olukord polnud muutunud, kuid mul oli hea meel tagasi olla. Olin umbes 12-aastane, kui vanemad lõpetasid alkoholi pruukimise. See oli suur kergendus, kuid selleks ajaks olin ka mina nende halvad eluviisid omaks võtnud. Olin proovinud narkootikume ja alkoholi. Vanemad innustasid mind millegi muuga tegelema, näiteks rodeoratsutamisega, mis mulle väga meeldis. Rodeoratsutamine oli vaid julgetele. Õppisin ratsutama metsiku härja seljas, ilma et oleksin kaheksa sekundi jooksul maha kukkunud, hoides härja kõhu ümber olevast nöörist vaid ühe käega kinni.

Teismelisena õpetasid hõimuvanemad mulle meie uskumusi. See oli väga põnev, kuna ma ei pidanud niinimetatud valge inimese religioonist üldse lugu. Mõtlesin omaette, et mustjalgade tavad edendavad lahkust ja õiglust, mida ei saa öelda paljude ristiusu religioonide kohta. Tundsin ennast indiaanlaste seas hästi, mulle meeldis nende huumor ja lähedus, mis valitses pereringis ja sõprade vahel.

Sel ajal kuulsin ka sellest, kui ebaõiglaselt põliselanikke aastasadu oli koheldud. Mulle räägiti, et valge inimene oli levitanud haigusi meie seas ja oli hävitanud meie peamise elatusallika piisoni. Ameerika Ühendriikide sõjaväe kolonel R. I. Dodge olevat öelnud: „Küti nii palju piisoneid, kui jaksad, kuna iga surnud piison tähendab surma ühele indiaanlasele.” Tõdesin, et selline suhtumine avaldas indiaanlastele halba mõju ja tekitas neis abitustunde.

Mõned valitsusjuhid koos oma usuliste liitlastega olid otsusekindlalt üritanud põlisasukaid, kellesse suhtuti kui metslastesse, valgetega ühte sulandada ja neid muuta. Nad olid arvamusel, et põlisrahvaste puhul on vaja muuta kõike – kaasa arvatud nende kultuuri, uskumusi, kombeid ja keelt –, et nad võtaksid omaks valge inimese tavad. Kanadas kuritarvitati kiriku internaatkoolides mõningaid indiaanlaste lapsi seksuaalselt. Teised noored hakkasid pruukima uimaaineid, muutusid vägivaldseks, mõned aga sooritasid enesetapu – need on probleemid, mis pole reservaatidest senini kadunud.

Et nendest probleemidest vabaneda, otsustasid mõned meie hõimu liikmed hüljata mustjalgindiaanlaste kultuuri. Nad hakkasid rääkima oma lastega ainult inglise, mitte mustjalaindiaani keeles ning üritasid elada valgete inimeste kombel. Selle asemel aga et neid oleks omaks võetud, naeruvääristasid neid nii valged kui ka põliselanikud, kes nimetasid neid „õuna-indiaanlasteks” – väljast punased, seest valged.

Oli nii kahetsusväärne näha pealt indiaanlaste kannatusi. Lootsin väga, et olukord muutub paremaks nii meie reservaadis elavatel inimestel kui ka mujal Kanadas ja Ameerika Ühendriikides.

Janunen vastuste järele

Teismelisena arvasin, et valged ei võta mind kunagi omaks, ja seetõttu muutus minu alaväärsustunne sageli pahameeleks. Hakkasin valgeid lausa vihkama. Mu vanemad ja tädi manitsesid mind siiski, et ma ei hauduks endas viha ja kättemaksu. Nad innustasid mind selle asemel andestama ja teisi armastama ning olema inimeste eelarvamustest üle. Hiljem sain teada, et see nõuanne oli kooskõlas Piibli põhimõtetega. Tahtsin veelgi väga leida vastused küsimustele, mis mind lapsena vaevasid. Mõtlesin ka selle üle, miks me üldse oleme olemas ja miks on sedavõrd palju ebaõiglust. Mulle tundus ebaloogiline, et elu on nii üürike. Olin segaduses.

Iga kord, kui meie ukse taha tulid Jehoova tunnistajad, saadeti just mind nendega  rääkima. Suhtusin neisse austusega, kuna mulle tundus, et nad on eelarvamustevabad. Kuigi ma ei osanud eriti hästi oma küsimusi sõnastada, olid meil sellest hoolimata huvitavad vestlused. Mäletan ühte korda, kui meid külastasid John Brewster ja Harry Callihoo, kes on mustjalgindiaanlasest Jehoova tunnistaja. Kõndisime mööda preeriat ja meil oli pikk jutuajamine. Sain neilt ühe raamatu ja jõudsin sellest pool läbi lugeda, enne kui see kuhugi ära kadus.

Minust saab rodeoratsutaja

Küsisin vanematelt inimestelt oma reservaadis nõu. Kuigi hindasin nende läbimõeldud nõuandeid, ei saanud ma kunagi rahuldustpakkuvaid vastuseid elu puudutavatele küsimustele. 16-aastaselt lahkusin kodunt ja sellest ajast peale haarasid mu elu rodeoratsutamise võistlused. Pidudel, kus ma pärast võistlusi käisin, tarbiti uimasteid ja ohtralt alkoholi. Mu südametunnistus vaevas mind, kuna tundsin, et käitun valesti, ja aimasin, et Jumal ei kiida sellist eluviisi heaks. Palvetasin sageli Looja poole, et ta aitaks mul õigesti elada ja leida vastused küsimustele, mis mind ikka veel vaevasid.

1978. aastal, kui olin Calgarys, kohtasin noort naist Rose’i, kelle soontes voolas nii mustjala kui krii hõimu verd. Olime ühiste huvidega ning sain temaga vabalt ja avameelselt mõtteid vahetada. Me armusime ja abiellusime 1979. aastal. Peagi sündisid meile tütar Carma ja poeg Jared. Rose on alati olnud ustav ja toetav abikaasa ning hea ema. Kord, kui külastasin koos perega oma vanemat venda, nägin tema juures raamatut „Sa võid elada igavesti Paradiisis maa peal”. * Mulle pakkus see huvi ja seal toodud mõtted tundusid väga mõistlikud. Aga just siis, kui arvasin, et lõpuks ometi saan Piibli sõnumile pihta, jõudsin raamatus kohani, kust olid lehed välja rebitud. Püüdsime Rose’iga kadunud lehekülgi leida, kuid tulutult. Jätkasin Jumalalt abi palumist.

Lähen preestri juurde

1984. aasta kevadel sündis meie kolmas laps, imearmas tütar Kayla. Ent kõigest kaks kuud hiljem suri ta kaasasündinud südamehaiguse tõttu. See oli meile kohutav löök. Ma ei teadnud, kuidas Rose’i lohutada. Ta anus mind, et läheksin koos temaga meie reservaadi katoliku preestri juurde, et leida lohutust ja saada teada, miks meie tütar oli surnud.

Pärisimegi preestrilt, miks meie tütreke oli ära surnud ja kus ta nüüd viibib. Preester kostis, et Jumal võttis meilt Kayla, kuna tal läks vaja veel ühte inglit. Mõtlesin endamisi, et miks pidi Jumal võtma meie tütrekese endale ingliks, kui ta on Kõigeväeline Looja. Mis kasu on tal ühest abitust beebist? Preester ei avanud kordagi Piiblit. Lahkusime tema juurest, tundes seesmist tühjust.

Palve oli meile suureks toeks

Ühel esmaspäeva hommikul 1984. aasta novembri lõpupoole, palvetasin pikalt ja anusin meeleheitlikult, et Jumal aitaks mul saada paremaks inimeseks ning mõista meie elus toimunu põhjusi ja elumõtet. Selsamal hommikul koputasid meie uksele kaks Jehoova tunnistajat, Diana Bellemy ja Karen Scott. Nad olid väga siirad, lahked ja rääkisid õhinaga oma sõnumist. Kuulasin nad ära, võtsin neilt vastu Piibli ja raamatu „Ellujäämine uue maa jaoks” * ning me leppisime kokku, et Diana külastab mind uuesti koos oma abikaasa Darryliga veel samal nädalal.

Mulle turgatas alles pärast nende äraminekut pähe, et see oli vastus minu palvele. Olin nii erutatud, et kõndisin majas edasi-tagasi ja ootasin kannatamatult, millal Rose töölt naaseb, et võiksin talle juhtunust rääkida. Minu üllatuseks ütles Rose, et ka tema oli eelmisel õhtul palvetanud ja palunud Jumalal aidata tal leida õige religioon. Sel reedel toimus meie esimene piibliuurimine. Hiljem saime teada, et sel päeval, kui Karen ja Diana meid külastasid, ei leidnud nad üles maju, kuhu nad tegelikult olid tahtnud minna. Kui  nad aga meie maja nägid, tundsid nad, et peavad siia tulema.

Lõpuks ometi saan vastused oma küsimustele!

Meie pereliikmed ja sõbrad olid algul hämmeldunud ja neile ei meeldinud see, et uurime Piiblit. Nad püüdsid meid veenda, et raiskame ainult oma aega ega kasuta täiel määral oma andeid ja võimeid. Olime aga kindlalt otsustanud, et ei pööra selga oma äsjaleitud Sõbrale Loojale Jehoovale. Olime ju leidnud midagi nii kallihinnalist – aukartustäratavad tõed ja pühad saladused, mis on kirjas Jumala Sõnas Piiblis (Matteuse 13:52). Lasime end Rose’iga Jehoova tunnistajateks ristida 1985. aasta detsembris. Meie sugulased suhtuvad praegu Jehoova tunnistajatesse suure lugupidamisega, kuna nad on näinud, millised positiivsed muudatused on meie elus pärast ristimist aset leidnud.

Lõpuks ometi leidsin selle, mida olin otsinud! Piibel vastab tähtsatele küsimustele lihtsalt ja loogiliselt. Mulle pakkus rahuldust see, kui sain teada, mis on elu eesmärk, miks me sureme, ja Jumala tõotuse, et võime taas kohtuda oma tütre Kaylaga ning näha, kuidas ta sirgub täiuslikus ümbruskonnas (Johannese 5:28, 29; Ilmutuse 21:4). Sain ka teada, et me ei tohiks oma tervist rikkuda, olla lugupidamatud eluanni suhtes ega õhutada üksteises võistlusvaimu (Galaatlastele 5:26). Mul polnud sugugi kerge loobuda härjaratsutamisest ja rodeost, kuid tegin seda siiski, et Jumalale meeldida.

Õiged teadmised Piiblist on vabastanud meid paljusid põlisrahvaid kammitsevast ebausust, näiteks uskumusest, et kui näed öökulli või kuuled koera ulgumist, tähendab see kellegi lähedase surma. Me ei karda enam, et nähtamatud vaimud võiksid meile mõne elusolendi või elutu asja kaudu kahju teha (Laul 56:5; Johannese 8:32). Me hindame ja austame Jehoova imelist loodut. Mul on eri rahvustest sõpru, keda ma kutsun vendadeks ja õdedeks, ning nad suhtuvad meisse kui võrdväärsetesse, kes koos nendega Jumalat teenivad (Apostlite teod 10:34, 35). Paljud neist püüavad paremini mõista põlisrahvaste kultuuri ja uskumusi, samuti mustjalaindiaani keelt, et Piibli sõnum puudutaks nende südant.

Meie pere elab Lõuna-Albertas Bloodi reservaadis, kus meil on väike rantšo. Meile meeldib siiani indiaanlaste kultuur, muu hulgas meie traditsioonilised toidud, muusika ja tantsud. Kui käime traditsioonilistel tantsupidustustel, mida vahel nimetatakse powwow’deks, siis me ei tantsi kaasa, kuid meile meeldib teisi tantsimas vaadata, kui see on kohane. Olen püüdnud õpetada ka meie lastele nende pärandit, sealhulgas mustjalaindiaani keelt. Paljudel indiaanlastel on imelised omadused. Nad on lahked, alandlikud ja tunnevad huvi oma pereliikmete ja sõprade käekäigu vastu. Samuti on nad külalislahked ja lugupidavad teiste suhtes, ka nende suhtes, kes on neist erineva taustaga. Ma hindan ja imetlen niisuguseid omadusi.

Meile toob suurt rõõmu see, et saame kasutada oma aega ja vahendeid, aitamaks teistel Jehoovat tundma ja armastama õppida. Meie poeg Jared teenib vabatahtlikuna Jehoova tunnistajate harubüroos Toronto lähistel. Mul on eesõigus teenida kohalikus Macleodi koguduses vanemana ning olla koos Rose’i ja Carmaga pioneerid ehk täisajalised evangeeliumikuulutajad. Meile tõesti meeldib kuulutada oma emakeeles – mustjalaindiaani keeles. On meeldiv näha, kui inimesed hakkavad mõistma, kes on Looja ja millised on tema eesmärgid.

Piibel ütleb Jehoova kohta: „Kui sa teda otsid, siis sa leiad tema” (1. Ajaraamat 28:9). Olen tänulik Jehoovale, et ta on täitnud oma tõotuse, aidates nii minul kui ka mu perel leida selle, mida olime otsinud.

[Allmärkused]

[Väljavõte lk 13]

„Kui on olemas Jumal, siis kus ta on? Miks inimesed surevad?”

[Väljavõte lk 16]

Paljud indiaanlased on lahked ja alandlikud

[Pilt lk 12]

Vanaema õpetas mulle mustjalgindiaanlaste traditsioone

 [Pilt lk 15]

Rodeoratsutamine haaras kogu mu elu

[Pilt lk 15]

Mustjalaindiaani keeles on saadaval eritraktaat pealkirjaga „Sa võid usaldada oma Loojat”

[Pilt lk 15]

Mul on rõõm jagada teistele teadmisi Piiblist

[Pilt lk 15]

Koos perekonnaga praegu