Sahara soolakogujad

SÕIDAME maastikuautoga Sahara kõrbes. Aknast vilksatavad mööda teeäärsed postid, mis on tähiseks siis, kui liivatormid on tee kinni tuisanud. Jah, sellised tormid on siin Sahara kõrbes tavalised.

Tee, mida mööda me sõidame, on iidne karavanitee, mis kulgeb Põhja-Nigerist Agadezist Alžeeriasse. Meie sihtkohaks on Agadezist 200 kilomeetrit loode poole jääv väike küla Teguidda-n-Tessoumt, kaugel-kaugel igasugu tsivilisatsioonist. See on koht, kus 50 perekonda igivanade meetoditega Sahara savisest pinnasest soola toodavad.

Inimloodud mäed ja pastelsed tiigid

Lõpuks näeme keset lauget kõrbemaastikku väikesi mägesid, mille järgi mõistame, et hakkame kohale jõudma. Kui giid on parkinud maasturi kümnemeetrise künka jalamile, kutsub ta meid ronima üles künka otsa, kust avaneb vaade all laiuvale külale. Rühime mööda nõlva üles, giid selgitamas, et nii see küngas kui ka teised samasugused ümberringi on tekkinud pikkade aastate jooksul soola tootmise jääkidest.

Künka otsast avanev vaade on vapustav. Terve küla on põletatud savi värvi, nii maapind, majaseinad kui ka katused. Ainsaks vahelduseks on rohelised puud, mis seisavad kui tunnimehed, kaks ühel pool ja kaks teisel pool küla. Aiad ja majad ongi õigupoolest savist valmistatud. Üksluisetele majadele pakuvad kontrasti sajad pastelsetes toonides soolatiigid. Ent see nii monotoonsena näiv küla on vilgast tegevust täis, kõik – mehed, naised ja lapsed – sagivad ringi nagu sipelgad.

Omanäoline soolatootmisprotsess

Kui me oma vaatluskohast alla kõnnime, selgitab giid, kuidas see põline soolatootmine siis käib. „Siin on tegelikult vaid kahte eri tüüpi tiike,” alustab ta. „Suurematesse tiikidesse, mis on umbes kahemeetrise läbimõõduga, valatakse soolavesi. Väiksemad on aurustumistiigid. Vesi selle piirkonna 20 allikas on juba iseenesest küllaltki soolane. Ent põhiline soolaallikas pole mitte vesi, vaid pinnas, ning see teebki siinse soolatootmise ebatavaliseks.” Kuidas siis pinnasest soola kätte saadakse?

 Näeme, kuidas üks mees kühveldab savi suurde tiiki, mis on täis allikavett. Seejärel tambib ta jalgadega segu, justkui sõtkuks surutõrt. Kui ta on oma tööga rahul, jätab ta segu mitmeks tunniks settima. Tema ümber on palju samasuguseid mudaauke. Ent iga mudaaugu vesi on veidi erisugust tooni pruun, kuna muda settides muudab tiigivesi värvi.

Näeme ka, kuidas teine mees võtab pudelkõrvitsast tehtud veenõuga ühest tiigist soolavett ning valab seda teistesse, väiksematesse tiikidesse. See töö on tavaliselt meeste teha. Samuti on nende ülesandeks tiike korras hoida. Mõned tiigid on looduslikud pinnasüvendid, teised aga kivisesse pinnasesse tehtud augud. Seal kus auke kaevata pole võimalik, on savi kogutud ringikujuliselt kaljupinna peale. Neid saviseinu taotakse kepiga nii kaua, kuni need on kõvaks muutunud. Niisuguseid tiike tuleb parandada või ümber ehitada igal aastal.

Milline on aga naiste osa? Nende õlule on jäetud raske pinnase tõstmine, et alati oleks käepärast piisavalt materjali, mida töödelda. Samuti korjavad nad aurustumistiikidest soolakristalle. Seejärel puhastavad nad tiigid põhjalikult ära, et need oleks valmis järgmise soolateo jaoks.

Samal ajal siblivad lapsed väiksemate tiikide vahel. Nende tööks on jälgida kuivamisprotsessi. Kui vesi tiikidest aurustub, tekivad pinnale soolakristallid. Siis kui veepinnale moodustuks soolakoorik, takistaks see edasist aurustumist. Niisiis segavad lapsed tiigivett, lõhkumaks koorikut, et kristallid tiigi põhja vajuksid. Aurustumine jätkub, kuni lõpuks on tiiki jäänud ainult sool.

Miks on aga vesi tiikides nii eri värvi? Meie giid selgitab: „Selles piirkonnas on põhiliselt kolme tüüpi savi ning igaüks annab veele eri tooni. Vee värvus sõltub ka selle soolsusest. Samuti kasvab mõnes tiigis vetikaid ning neilgi on oma osa.” Märkame, et tiigivesi muudab värvi ka vastavalt veele langevate põletavate päikesekiirte nurgale.

Sool kui raha

Külas valmistavad naised toorsoolast pätsikesi, mis jäetakse kuuma päikese kätte kuivama. Kuna soola ei rafineerita, jääb see pruunjaks. Soolapätse tehakse kolme eri kujuga: ovaalseid, ümmargusi ja kolmnurkseid. Keegi naistest ütleb, et ovaalsed ja ümmargused lähevad müügiks, kolmnurksed jäetakse aga endale, et neid hiljem kellelegi kinkida.

Kellele sool müüakse? Nomaadidele ja soolakaupmeestele, kes rändavad läbi Teguidda-n-Tessoumti ning vahetavad toitu ja muud kaupa soola vastu. Suurem osa soolast müüakse edasi kõrbe ääres asuvate suuremate linnade turgudel. Üldjuhul ei kasuta Teguidda-n-Tessoumti küla toorsoola toiduks inimesed, vaid see läheb koduloomade tarbeks.

Kui me lõpuks oma maasturi poole tagasi jalutame, näeme üht meest pärast soolategu tiiki allesjäänud savi välja kühveldamas. Ta heidab oma savihunniku teiste savihunnikute otsa, millest lõpuks kerkivadki väikesed mäed. Tagasi sõites mõtleme savimägedele, mis jutustavad sõnatult paljudest soolakogujate põlvkondadest, kes on siin Saharas Teguidda-n-Tessoumti külas elanud, töötanud ja surnud. (Kaastöö.)

[Väljavõte lk 22]

„Põhiline soolaallikas pole mitte vesi, vaid pinnas, ning see teebki siinse soolatootmise ebatavaliseks”

[Kaart lk 21]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

SAHARA KÕRB

NIGER

Agadez

Teguidda-n-Tessoumt

[Allikaviide]

Based on NASA/Visible Earth imagery

 [Pilt lk 23]

Soola tootmine Sahara savist

[Allikaviide]

© Victor Englebert

[Pilt lk 23]

Vesi aurustumistiikides on eri tooni

[Allikaviide]

© Ioseba Egibar/age fotostock

[Pilt lk 23]

Soolapätsid jäetakse kuuma päikese kätte kuivama