Minu väike roosa raamat

Jutustab Cynthia Newell

KUI olin 7-aastane, pakkus USA-s Louisianas Shreveportis üks tüdruk mulle koolibussis väikest roosat raamatut, mille pealkiri oli „Kuula Suurt Õpetajat”. Ta lubas selle mulle anda 50 sendi eest. Seega läksime minu poole ning andsin talle nõutud summa.

Ma lausa armastasin seda raamatut. Peagi pärast seda jäin ma aga haigeks ning mind viidi haiglasse. Minu lohutamiseks lugesid vanemad mulle minu kallist raamatut. Vanemaks saades uurisin seda väikest roosat raamatut üha vähem, kuna see oli mõeldud peamiselt lastele. Õppisin sellest raamatust küll väga palju, kuid vajasin sügavamaid teadmisi. Seega otsustasin, et hakkan iga nädal käima eri kirikutes, leidmaks vastused oma piiblilistele küsimustele. Kahjuks ei saanud ma kuskilt rahuldustpakkuvaid vastuseid.

Keskkooli päeviks oli minu huvi religiooni vastu kahanenud, kuigi ihkasin endiselt piiblilisi teadmisi ja lugesin Piiblit regulaarselt. Ühel päeval märkasin, et üks minu klassiõde ei anna truudusvannet. Kui küsisin talt, miks ta seda ei tee, vastas ta: „Ma olen juba vandunud truudust Jehoovale, kuidas saaksin seda tõotada korraga nii Jumalale kui lipule?” See kõlas loogiliselt, kuid endamisi mõtlesin, kes küll see Jehoova on.

Mu klassiõde vastas igale minu küsimusele Piibli abil. Imestasin, kus ta seda kõike õppis. Olime ju ühevanused, kuid erinevalt minust teadis tema Piiblist kõike. „Ma õpin Piiblit kuningriigisaalis,” selgitas ta. Kui ta kutsus mind pühapäevasele koosolekule, olin kohe nõus. Kuigi olin käinud linna kõigis kirikuis, oli Jehoova tunnistajate kuningriigisaal mul kuidagi kahe silma vahele jäänud. Tol pühapäeval sain aru, et lõpuks olen leidnud koha, kus õpetatakse tõesti Piibli alusel.

Pärast koosolekut läksin kirjanduslaua juurde ning nägin ülemisel kirjandusriiulil oma väikest roosat raamatut. Kuna ajast, mil sain selle raamatu, oli möödunud kümme aastat, ei mäletanud ma enam, kes oli see tüdruk, kes selle mulle andis. Kuid nüüd meenus mulle, et see oli Nancy – seesama tüdruk, kes mind siia koosolekule kutsus!

Pärast seda uuriti minuga Piiblit iga nädal ning ma edenesin kiiresti. Kuna olin väga põhjalikult uurinud oma väikest roosat raamatut, siis oli mul piibliuurimisel saadud teadmisi kerge mõista. Peagi pühendasin oma elu Jehoovale ning mind ristiti 1985, kui olin 18-aastane. Vahepeal oli aga  Nancy kolinud Floridasse ning me kaotasime kontakti.

Mõne aasta pärast ma abiellusin. 1991. aastal alustasin koos oma abikaasa Drew’ga pioneerteenistust ühes väikses linnas Texase idaosas. Mis sai aga Nancyst? Mul polnud õrna aimugi. Siis ühel õhtul, kui lugesin 1992. aasta 1. detsembri „Vahitorni”, hüüdsin ma järsku: „Ma leidsin Nancy! Ma leidsin Nancy!” Ta oli Gileadi kooli lõpupildil. Koos oma abikaasa Nick Simonelliga olid nad määratud teenima Lõuna-Ameerikasse Ecuadori.

2006. aastal täitsime koos abikaasaga avalduse, et osaleda vabatahtlikena Jehoova tunnistajate rahvusvahelistes ehitusprojektides. Olime äärmiselt rõõmsad, kui saime teada, et meid määratakse Ecuadori, sealse harubüroo laiendustöödele. Juba esimesel päeval Ecuadori harubüroos kohtusin Nancyga! Ta oli juhtumisi just sel päeval harubürood külastamas. Me kallistasime üksteist – olime jälle koos, 32 aastat pärast seda, kui olin saanud väikse roosa raamatu. Kui tänulik ma küll olen Jehoovale selle raamatu ja väikse tüdruku eest, kes seda mulle pakkus!

[Kast/pildid lk 23]

NEED RAAMATUD ON MÕJUTANUD MILJONITE ELUSID

Aastal 2003, kui raamatut „Kuula Suurt Õpetajat” („Listening to the Great Teacher”) oli trükitud 32 aastat, anti välja selle täiendatud trükk pealkirjaga „Võta kuulda Suurt Õpetajat”. Tänaseks on seda raamatut Jeesuse õpetustest trükitud üle 65 miljoni eksemplari rohkem kui 100 keeles. Võid küsida seda raamatut mõnelt oma ümbruskonna Jehoova tunnistajalt.

[Pildid lk 23]

Väikesed pildid: ajal, mil tundsime teineteist lapsepõlves

Cynthia

Nancy

Taustapilt: aastaid hiljem Ecuadori harubüroos