Suur teaduslik mõistatus on lahendatud

ESITA

Suur teaduslik mõistatus on lahendatud

KUI 1901. aastal uurisid sukeldujad Kreekas Antikýthira saare lähedal hukkunud laevavrakki, leidsid nad aarde. Vrakk osutus Vana-Rooma kaubalaevaks, mille lastiks oli muude asjade seas marmor- ja pronkskujud ning Pergamoni hõbemündid. Müntide põhjal järeldasid uurijad, et see ilmselt Rooma suundunud laev uppus millalgi aastatel 85–60 e.m.a.

Pärast avastamist on leidusid hoitud Kreekas Ateena riiklikus arheoloogiamuuseumis. Kuid need polnud ei kujud ega mündid, mis uurijad 2005. aastal muuseumisse tõi. Nende huvi köitis pronksist riistapuu, mis oli algselt olnud umbes kingakarbi suuruses puukastis. See artefakt, mida teatakse kui Antikythera mehhanismi, osutab, et varajaste tsivilisatsioonide teadussaavutused olid palju keerukamad, kui seni arvatud. Seadeldist on nimetatud „kõige keerukamaks antiikmaailmast teada olevaks mehhanismiks”.

Mida see siis endast kujutab? Ja miks on see nii tähtis?

Mõistatuslik ese

Kui leid merepõhjast välja toodi, oli see täiesti roostetanud ning settekoorikuga kaetud. Umbes 2000 aastaga oli see hakanud meenutama rohekat kivikamakat. Kuna kogu tähelepanu oli koondunud kujudele, jäi see mõistatuslik ese esialgu varju.

Kui üks kreeka arheoloog 1902. aastal artefakti uuris, oli mehhanism mitmes tükis. Oli erisuguse suurusega hammasrattaid täpselt väljalõigatud kolmnurksete hammastega. Seadeldis meenutas kella, kuid see ei paistnud olevat tõenäoline, kuna arvati, et kellamehhanisme ei hakatud laialdaselt kasutama mitte enne kui alles umbkaudu 700 aastat tagasi.

Antikythera mehhanismi käsitlev artikkel selgitab, et „ajaloolaste üldise seisukoha järgi polnud [ligi 2000 aastat tagasi elanud kreeklastel] teaduslikult täpseid hammasratastikke – omavahel keerukalt ühendatud metallist välja lõigatud hammasrattaid, mis suutsid pöörlemist ühelt võllilt teisele üle kanda”. Sellegipoolest arvati, et seadeldis on mingisugune astrolaab, vanasti laialdaselt kasutatud riistapuu laiuskraadi kindlaksmääramiseks taevakehade asukoha järgi.

Mõned vaidlesid aga vastu, et hammasrattad on lihtsalt liiga keerulised selleks, et see ese oleks 2000 aasta vanune. Niisiis nad järeldasid, et see ei saanud pärineda tollelt muistselt laevavrakilt. Teisalt väitis üks õpetlane, et tegemist võib olla Archimedese legendaarse planetaariumiga. Seda seadeldist kirjeldas esimesel sajandil e.m.a Cicero. See olevat olnud mehhaaniline mudel, mis võimaldas miniatuurselt jäljendada päikese, kuu ja palja silmaga nähtava viie planeedi liikumist. Kuna puudusid vastupidist kinnitavad selged tõendid, jäi astrolaabi teooria püsima.

Hoolikam uurimine

Aastal 1958 uuris mehhanismi Derek de Solla Price, füüsik, kes vahetas hiljem tegevusala ja temast sai ajalooprofessor. Ta jõudis järeldusele, et seadeldis suutis välja arvutada ammuseid või tulevasi astronoomianähtusi, näiteks järgmist täiskuud. Price mõistis, et kiri numbrilaual tähistab kalendrijaotisi: päevi, kuid ja sodiaagimärke. Ta oletas, et sellel pidid olema pöörlevad osutid, mis näitasid taevakehade asukohti erinevatel ajahetkedel.

Price järeldas, et suurim hammasratas oli seotud päikese liikumisega ja et üks ring vastas päikeseaastale. Kui aga üks teine hammasratas, mis oli ühendatud esimesega, kujutas kuu liikumist, siis pidi nende kahe ratta hammaste arvu suhe peegeldama vanakreeka arusaamu kuu liikumistest.

Aastal 1971 uuris Price mehhanismi röntgeniga. Tema teooriad leidsid kinnitust. Seadeldis oli keerukas astronoomiline kalkulaator. Price avaldas oma uurimistulemused 1974. aastal koos joonisega mehhanismi võimalikust tööpõhimõttest. Ta kirjutas: „Ühtegi sellelaadset seadet pole säilinud. ... Selle põhjal, mida me teame hellenismiaja teadusest ja tehnoloogiast, võiks arvata, et niisugust riistapuud ei saaks olemas olla.” Tol ajal ei leidnud Price’i töö teenitud tunnustust. Kuid teised jätkasid tema uurimistööd.

Värske pilk

Aastal 2005 uuris sissejuhatuses mainitud uurijaterühm mehhanismi moodsa kompuutertomograafiga, et luua kolmemõõtmelisi peeneraldus-röntgeniülesvõtteid. Uuringud heitsid värske pilgu mehhanismi tööpõhimõttele. Kui mehhanismi kasutaja pööras hooba, siis vähemalt 30 omavahel ühenduses olevat hammasratast aktiveerisid kolm numbrilauda kasti esi- ja tagaküljel. See võimaldas ennustada astronoomilisi tsükleid, sealhulgas päikese- ja kuuvarjutusi seoses olümpiamängude ja teiste panhelleeni mängude nelja-aastase tsükliga. Need mängud võeti tavaliselt ajaarvestuse aluseks.

Miks see info nii tähis oli? Mitmel põhjusel. Astronoomia oli vanaaja rahvastele tähtis, sest päikese ja kuu alusel koostatud kalendrid andsid põllumeestele märku, millal algab külviaeg. Meremehed kasutasid tähti navigeerimisel. Kreeka ühiskonnas oli astronoomianähtustel väga oluline koht. Ja on veel üks põhjus, miks sellist infot hinnati.

„Muistsed babüloonlased pidasid varjutuste ennustamist ülioluliseks, sest neid peeti halvaks endeks,” kirjutab Martin Allen Antikythera mehhanismi uurimisprojektist. „Tõepoolest, mehhanism võis olla poliitiliseks tööriistaks valitsejate käes, mis võimaldas neil alamaid oma ülemvõimu all hoida. On isegi pakutud, et sellistest mehhanismidest teatakse nii vähe just seetõttu, et poliitikud ja sõjaväelased hoidsid neid suure saladuskatte all.”

Mis tahes lugusid see mehhanism meile ka ei pajataks, tõendab see, et Antiik-Kreeka astronoomia ja matemaatika, millest suur osa põhines babüloonlaste pikal traditsioonil, oli palju arenenum, kui me ehk arvame. Ajakirjas „Nature” öeldakse: „Antiikaja Antikythera mehhanism mitte ainult ei sea kahtluse alla meie oletusi tehnoloogia arengust ajastute jooksul, vaid see paneb meid ajaloole endale täiesti uue pilguga vaatama.”

[Kast lk 26]

KES SELLE VALMISTAS?

Antikythera mehhanism ei saanud olla ainus omasugune seadeldis. „Pole ühtegi jälge eksimustest,” kirjutab Martin Allen. „Igal mehhaanilisel üksikasjal on oma otstarve. Ei ole ühtegi üleliigset auku või metallitükki, mis annaks mõista, et valmistaja tegi mehhanismi ehitamise käigus ümber. See viib arvamusele, et nähtavasti oli ta valmistanud enne seda teisigi samasuguseid riistapuid.” Kes selle siis valmistas? Ja mis sai tema teistest seadeldistest?

Viimased uurimistulemused on paljastanud kuude nimed numbrilaual, mis ennustas varjutusi. Nimed on Korintose päritolu. Sellepärast oletavad uurijad, et seadeldise valmistasid ja seda kasutasid teatud kultuuritaustaga inimesed. Teadusajakiri „Nature” ütleb: „Peamisteks pretendentideks on Korintose kolooniad Loode-Kreekas või Sürakuusa Sitsiilias – viimati mainitud paigas võidi seda kasutada Archimedese ajal.”

Miks ühtegi sellesarnast riistapuud alles pole? „Pronks on väärtuslik materjal, mida on kerge ümber töötada,” kirjutab Allen. „Seetõttu on pronksleiud antiikajast väga haruldased. Tegelikult ongi mitmed tähelepanuväärsed ajaloolised pronksleiud saadud vee alt, kus neile pole ligi pääsenud inimesed, kes oleksid need muidu ümber töötanud. Üks uurija sõnab: „See [eksemplar] on meil vaid seetõttu, et see ei sattunud ühegi vanametallikoguja pihku.”

[Joonis/pildid lk 25]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

Antikythera mehhanismi sisemuse rekonstruktsioon

1. Esikülje numbrilaud näitas kuufaase ning päikese ja kuu asukohta, samuti päeva ja kuud vastavalt päikesekalendrile ning päikese (ja palja silmaga nähtavate planeetide) liikumist seoses sodiaagimärkidega

2. Tagakülje ülemine numbrilaud näitas seost sünoodiliste kuude, päikeseaastate ja panhelleeni mängude aegade vahel

3. Tagakülje alumine numbrilaud ennustas päikese- ja kuuvarjutusi

[Pildid]

Eestvaade

Tagantvaade

[Allikaviide]

[Pilt lk 26]

Nii võis välja näha tagumine välisplaat

[Allikaviide]

[Piltide allikaviide lk 24]

ÄRGAKE!