Bukaresti kaks palet

„ÄRGAKE!” RUMEENIA-KORRESPONDENDILT

BUKARESTI siluetti silmitsedes torkab esmapilgul silma vaid üks hoone, Parlamendi palee (1), mis oli kommunistlikul ajal tuntud kui Rahvapalee. See rangemoeline ehitis, mis on üks suuremaid maailmas, on linna peamisi turismimagneteid.

Mingis mõttes kujutab see hoone Bukaresti modernsemat palet. Kuid kohalikes tekitab see hiiglaslik hoone vastakaid tundeid. Nad loodavad, et linna külalistele meeldib ka Bukaresti teine pale, selle omanäoline arhitektuur möödanikust.

Pealinn juba ammustel aegadel

Bukarestist sai Rumeenia pealinn aastal 1862. Sama sajandi teisel poolel arenes linn väga kiiresti. Puudega ääristatud avenüüde äärde kerkisid üksteise järel prantsuse arhitektide kavandatud elegantsed ühiskondlikud hooned. Kuna Bukarestis oli palju parke, aedasid ja väljakuid, hakati seda kutsuma parkide linnaks. See oli ka üks esimesi linnu maailmas, mille tänavaid valgustasid õlilambid. Aastal 1935 püstitati kaunile Kiselefi avenüüle triumfikaar (2), milleks andis inspiratsiooni triumfikaar Pariisis Champs-Élysées’l. Selles maalilises linnas võisid prantslased ennast küll koduselt tunda. Tegelikult saigi Bukarest endale hüüdnime Väike Pariis idas.

Pärast Teist maailmasõda muutus aga Bukarest kommunistliku režiimi all totaalselt. Umbes kolmandik kesklinnast, kus oli palju ajaloolisi ehitisi, hävitati, et teha ruumi korterelamutele. Ainuüksi aastatel 1960–1961 ehitati ligikaudu 23 000 korterit. Aastal 1980 hakati planeerima Rahvapaleed. Lõpuks kaunistasid seda sajad kroonlühtrid. 90 meetri sügavusele maa alla rajati pommivarjend. Kuna hoones on rohkem kui 360 000 ruutmeetrit põrandapinda, see on 12-korruseline ja seal on 1100 tuba, on ta kolm korda suurem kui Versailles’ loss Prantsusmaal. Linna vanas osas tehti lagedaks tohutu suured maa-alad, et teha ruumi paleele ja selle ette viivale suurele bulvarile, mis on laiem veel kui Champs-Élysées’. Nende jaoks, kes teadsid, milline oli vana Bukarest, sai linn täiesti uue näo.

Paljudele kohalikele on see imposantne palee süngeks meeldetuletuseks selle ehitajast, praeguseks surnud diktaatorist Nicolae Ceauşescust. Tema sooviks oli püstitada endale monumentaalne ehitis ning selleks rakendas ta tööle peaaegu 700 arhitekti ja kümneid tuhandeid töölisi, kes rassisid kolmes vahetuses. Kui Ceauşescu režiim 1989. aastal kokku varises, polnud ehitis veel valmis saanud, ehkki see oli juba neelanud üle miljardi dollari.

Teine pale

Linna teistsugust palet võib näha säilinud vanalinnas. Seal võib veelgi imetleda vana Bukaresti elegantset arhitektuuri. Vabaõhumuuseumis (3), mis on üks paljudest muuseumitest selles linnas, võib saada aimu kultuuriliselt väga mitmenäolisest Rumeenia maaelust. Selles rahurikkas pargis vaatega järvele on tükk tüki haaval üles ehitatud rohkem kui 50 talumaja ja hoonet, mis on pärit kõikjalt Rumeeniast. Iga maja on juba omaette muuseum, kuna seal on välja pandud tööriistu, näidatud, millised töid tol ajal tehti ning kuidas elati. See erineb suuresti tänapäevasest elust Bukarestis.

Ajaloolise ja modernse Bukaresti vahele pole tõmmatud selget piiri. Pole sugugi ebatavaline näha kõrvuti hooneid, mis on täiesti eri ajastutest (4). Niisiis on Bukarest kahe palgega linn – linn, kus minevik ja olevik käivad käsikäes.

 [Pildid lk 10]

1 Parlamendi palee

2 Triumfikaar

3 Vabaõhumuuseum

4 Kõrvuti hooned, mis on täiesti eri ajastutest

[Allikaviide]

© Sari Gustafsson/hehkuva/age fotostock