Kes vastab appikutsele?

Klõpsatab lüliti ning autodelt ja hoonetelt hakkavad peegelduma vastu kiirabiauto vilkuri valgussähvatused. Sireeni läbilõikav huilgamine sunnib sõidukeid ja jalakäijaid peatuma, võimaldades meil rajada endile teed läbi tiheda liikluse, et jõuda abivajajani.

OLEN olnud üle 20 aasta parameedik, kes annab hospitaliseerimiseelset erakorralist meditsiinilist abi haigetele ja vigastatutele. * Igal tööpäeval on oma nägu. Mul on tulnud ette olukordi tavapärastest harukordseteni ning tulemuseks on olnud suur hulk õnnelikke lõppe, kuid näha on tulnud ka ääretuid tragöödiaid.

Roll ühiskonnas

Parameedikutel on oluline osa Kanada meditsiinisüsteemis. Kompetentne meditsiiniline abi, mida nad inimestele enne haiglasse jõudmist annavad, võib päästa nende elu või vähemalt leevendada mõningate õnnetuste ja haiguste tagajärgi. *

Paljudes paikades on parameedikud tegutsemisvalmid 24 tundi ööpäevas, 365 päeva aastas. Nende tööandjaks võib olla munitsipaal-, kommerts- või haiglapõhine erakorralist arstiabi pakkuv agentuur. Mõningad neist tegutsevad kiirabi või tuletõrje koosseisus.

Need eriettevalmistuse saanud mehed ja naised asuvad tegutsema juba sekundeid pärast hädaabikutse saamist. See võib tulla igal momendil ilma eelneva hoiatuseta. Vaadelgem, millise ettevalmistuse parameedik saab.

Õpetatud elu päästma

Ehkki Kanada eri provintsides on parameedikute väljaõpe ja seda kirjeldavad terminid erinevad, klassifitseeritakse väljaõpet üldiselt neljaastmelisena: kiireloomulise esmaabi andja, algastme parameedik, kõrgema astme parameedik ja kriisiabiparameedik. Eri tasemel valitsusasutused, samuti meditsiiniautoriteedid  näevad ette parameedikute sertifitseerimist.

Siin Kanadas nõudis minu põhiväljaõpe hulgaliselt tunde klassiruumis, haiglas ja kiirabiautos. Õppisime selgitama välja elutähtsaid näitajaid, kasutama hapniku- ja hingamisaparaati ning kardiopulmonaalset elustamist, samuti õppisime sidumis- ja toestamisvahendite, sealhulgas lülisamba liikumatust tagava kandealuse kasutamist.

Täiendavad 300 tundi väärtuslikku kliinilist väljaõpet anti mulle mitme haigla kiirabi-, intensiivravi- ja sünnitusosakonnas. Esimene sünnitus, kus ma assisteerisin, oli ülimalt meeldejääv kogemus – see oli nagu osalemine imes! See, nagu ka muud juhtumid, valmistas mind ette järgmise astme väljaõppeks, mis tähendas enam kui 300 tundi praktilisi kogemusi kiirabiautos, juhendajaiks ja toetajaiks kaks kogenud parameedikut. Sooritanud kirjalikud ja praktilised eksamid, sain kiirabiassistendi, praeguse esmaabiparameediku tunnistuse.

Töötasin aastaid nii maa- kui linnapiirkondades. Mõistsin üsna pea, kui väärtuslikud on mu vastõpitud elupäästmisoskused, kui kiirabiosakonda tuli ehitustööline, kes tundis rinnus valu. Veidi aega pärast saabumist mehe süda seiskus. Töötasin koos arstide ja õdedega, kes rakendasid kardiopulmonaalset elustamist ja defibrillatsiooni ning manustasid ravimeid. Minutitega olid patsiendi südamelöögid taastunud ning ta hakkas omal jõul hingama. Seejärel viidi ta üle intensiivraviosakonda. Järgmine päev saadeti mind sinna. Arst tutvustas mind mehele, kes oli voodis istukil ja ajas oma naisega juttu. Ma ei tundnud teda ära, kuni ta sõnas: „Kas mäletate mind? Eile päästsite mu elu!” Milline uskumatult hea tunne!

Viimaseks osaks minu väljaõppes oli töötamine 12-tunnises vahetuses koos arstiga, kes jälgis, kuidas ma patsiente hooldan. Lõpuks sooritasin kirjalikud ja praktilised eksamid ning sain kõrgema astme parameediku tunnistuse.

Parameedikud praktiseerivad vanemarsti alluvuses, kes tavaliselt töötab koos arstide konsiiliumiga, koostamaks raviprotokolle ehk -plaane. Parameedikute antav erakorraline meditsiiniline abi tuginebki neile, see tähendab, nad on töötamise ajal raadio või telefoni kaudu otseühenduses spetsiaalse arstide meeskonnaga. Seepärast öeldakse parameedikute kohta, et nad on arsti silmad, kõrvad ja käed. Ravivõtted, mida rakendatakse kas inimeste kodudes, ühiskondlikes hoonetes või autoavariipaigas, ulatuvad hapnikuandmisest, ravimite manustamisest ja defibrillatsioonist intubatsiooni ning kirurgiliste protseduurideni. (Vt kasti „Parameediku ravioskused”, lk 15.)

Ohud ja keerulised olukorrad

Ohtlikud ja keerulised olukorrad on parameedikute igapäevatöö lahutamatu osa. Tööd tuleb teha iga ilmaga ning mõnikord ohtlikus paigas või olukorras. Juba väljakutse peale kohalesõit võib olla ohtlik.

Alaliseks ohuks on kokkupuude vere ja muude kehavedelike ning nakkushaigustega. Enda kaitseks on meil vaja kanda selliseid kaitsevahendeid nagu kindad, maskid, kaitseprillid või näokaitsed ning spetsiaalsed ülikonnad või kitlid.

 Patsientidele abi osutades on vaja tegelda ka nende sõprade, sugulaste või neile võõraste inimestega, kelle emotsionaalsed reaktsioonid võivad olla äärmuslikud või ettearvamatud. On väga kurb näha seda, kui surm lahutab aastakümneid ühist elu elanud abielumehe ja -naise. Pole sugugi kerge sellest ühele abielupoolele teada anda. Kord pidin ühele naisele teatama, et ta mees on surnud. Seepeale hakkas ta mind rusikatega taguma ning tormas kisendades ja nuttes majast välja tänavale. Suutsin ta peatada, mispeale ta pöördus ümber, haaras must kinni, embas mind ning hakkas siis mu õlal lohutamatult nutma.

Tegelemine emotsionaalses segaduses või alkoholi või uimastite mõju all inimestega nõuab empaatiat, peenetundelisust ja kaastunnet. Sellises seisundis inimesed võivad käituda ettearvamatult. Olen oma ametis saanud enesekontrolli minetanud patsientidelt hammustada, minu peale on sülitatud ning mind on muul moel rünnatud.

Töö on ka füüsiliselt pingeline, nõudes tavapäraselt raskuste tõstmist, mõnikord äärmiselt ebamugavast asendist. Patsientidele abi osutades tuleb mul enamjagu ajast põlvitada ja kummargil olla. Tööga seotud terviserikked on meie elu tõsiasi. Kõige sagedamini saavad kannatada selg, õlad ja põlved. Mõningate tervisekahjustuste pärast tuleb koguni amet jätta. Samuti võib liikuv töögraafik füüsiliselt kurnavaks kujuneda.

Osutada abi inimestele, kelle elu on haiguse või vigastuse tõttu ohus, tähendab psüühilist ja emotsionaalset pingeseisundit. Parameedik peab säilitama kriisiolukorras rahu, hindama kainelt olukorda ja oskama langetada mõistlikke otsuseid. Ta on inimeste kannatuste ja tragöödiate tunnistaja ning näeb ja abistab inimesi, kes on saanud kohutavaid füüsilisi vigastusi. Mul on elavalt silme ees tööõnnetusse sattunud noormees, kes oli masina vahele jäänud. Keha allpool rinnakorvi tundmatuseni moondunud, anus ta meid partneriga, et me ei laseks tal surra. Kurb küll, aga hoolimata meie, samuti arstide ja õdede meeskonna parimatest pingutustest oli ta vähem kui tunni aja pärast surnud.

Tuleb ette tõeliselt südantlõhestavaid pilte. Ühel varahommikul kutsuti meid välja elumaja põlengule. Pereisa jõudis just töölt koju, kui ta naine ja kolmeaastane tütar põlevast majast välja tormasid. Kolm ülejäänud last vanuses neli kuud kuni viis aastat ning nende vanaisa olid majja lõksu jäänud, kuni tuletõrjujatel õnnestus nad sealt välja tuua. Ühes mitme parameedikute meeskonnaga üritasime nende elu päästa, kuid kahjuks tulutult.

Nüüd võib ehk tekkida küsimus, miks üldse tahetakse parameedikuks saada. Aeg-ajalt olen seda endaltki küsinud. Tuletan siis meelde Jeesuse tähendamissõna halastajast samaarlasest, kes oli meeleldi valmis abistama vigastatud meest (Luuka 10:30–37). Olla parameedik tähendab ohverdada end füüsiliselt ja tundeeluliselt, vastamaks inimese appikutsele. Mulle isiklikult on parameediku elukutse palju andnud, ometi ootan ma igatsusega aega, mil ma oma ametist lahti saan. Miks nii? Sest Jumal tõotab, et üsna varsti pole enam kedagi, kes oleks põdur. Liiatigi pole siis enam ei surma ega valu (Jesaja 33:24; Ilmutuse 21:4). (Jutustanud Kanada parameedik.)

[Allmärkused]

[Väljavõte lk 13]

Ma ei tundnud teda ära, kuni ta sõnas: „Kas mäletate mind? Eile päästsite mu elu!” Milline uskumatult hea tunne!

[Väljavõte lk 14]

Olen oma ametis saanud enesekontrolli minetanud patsientidelt hammustada, minu peale on sülitatud ning mind on muul moel rünnatud

 [Kast/pildid lk 15]

PARAMEEDIKU RAVIOSKUSED

Parameedik on õpetatud hoolitsema patsiendi hingamisteede avatuse eest, nõnda et õhk jõuaks kopsudesse. See võib nõuda intubatsiooni, mis tähendab painduva endotrahheaalse toru viimist suu ja häälepaelte kaudu hingetorusse, kasutades larüngoskoopi. Või siis on tarvilik nõela, väikese kateetri, juhttraadi ja skalpelli abil viia suurem kateeter läbi patsiendi kaela otse hingetorusse. Nõela ja kateetri sisseviimist rindkere kaudu rakendatakse eluohtliku komplikatsiooni kopsukollapsi korral.

Osutada tuleb ka veenisisest ravi. Kateeter viiakse nõela abil veeni. Sel teel saab viia organismi näiteks füsioloogilist lahust. Teisel juhul võidakse kasutada luusisest seadist, et viia vedelik otse luuüdisse.

Parameedik võib kasutada südametegevuse monitori/defibrillaatorit, mille abil jälgitakse patsiendi elektrokardiogrammi. Lisaks saab seadist kasutada defibrillatsiooniks (andmaks elektrilööki, et taastada südame normaalne rütm ja talitlus südameseisaku korral) ning kardioversiooniks (südame ohtlikult kiire rütmi normaalseks muutmiseks elektrilöögi abil). Monitori/defibrillaatorit saab kasutada ka ajutise välispidise südamestimulaatorina, kui süda lööb liiga aeglaselt.

[Allikaviide]

Kõik fotod: Taken by courtesy of City of Toronto EMS

[Pildi allikaviide lk 12]

Taken by courtesy of City of Toronto EMS