Kuidas dresseerida elevanti

ESITA

Kuidas dresseerida elevanti

„ÄRGAKE!” INDIA-KORRESPONDENDILT

SELLEKS ajaks, kui elevandiajaja läks Narmada jõe äärde süüa tegema, jättis ta oma lapse puhkava elevandi londi ja esijalgade vahele. Iga kord, kui laps püüdis oma kohalt ära minna, „tõmbas lamav elevant lapse õrnalt oma londiga tagasi sinna, kuhu isa oli ta pannud”, jutustab raamat „Project Elephant”. „Isa tegi rahulikult süüa ja oli täiesti kindel, et lapsel hoitakse korralikult silma peal.”

Tööelevandid on olnud inimese teenistuses juba nii kaugel ajal kui teisel aastatuhandel e.m.a. Muistsel ajal taltsutati elevante põhiliselt sõjapidamiseks. Praegu dresseeritakse Indias elevante aga töö tegemiseks, et kasutada neid metsatöödel, samuti usupühade ja pulmade ajal, reklaaminduses, tsirkuses ning isegi kerjamisel. Ent kuidas elevante kodustatakse ja dresseeritakse?

Dressuur

Indias on palju kohti, kus kantakse hoolt loodusest püütud, hüljatud või viga saanud elevandipoegade eest. Üks selliseid dresseerimispaiku on Kerala osariigis Konis. Siin dresseeritakse elevandipoegi tööloomadeks. Kõigepealt peab elevandiajaja võitma noore looma usalduse. Selles osas on tähtsal kohal looma toitmine. Elevandipoeg tunneb ära teda sööma kutsuva peremehe hääle ning ruttab oma piima- ja hirsiportsu järele. Töö tegemist hakatakse elevantidele õpetama siis, kui need on saanud umbes 13-aastaseks, tööle rakendatakse nad alles 25-aastaselt. Pärast 65 eluaastat saavad aga Kerala elevandid hakata vastavalt valitsuse määrusele nautima pensionipõlve.

Selleks et osata elevandiga hästi toime tulla, peavad elevandiajajad saama hea väljaõppe. Nagu ütleb Keralas Trichuri linnas tegutsev elevantide heaolu eest hoolitsev liit, peab uus elevandijuht saama intensiivset väljaõpet vähemalt kolm kuud. Selline väljaõpe ei hõlma ainult seda, kuidas elevantidele käsklusi jagada, vaid ka üleüldisi teadmisi nende londiliste elu kohta.

Täiskasvanud elevantide õpetamisele kulub rohkem aega kui noorloomade õpetamisele. Esiteks tuleb elevandile õpetada suulisi käsklusi, mida elevandiajaja teeb väljaspool aedikut olles. Kerala osariigi elevandiajajad kasutavad umbes 20 käsklust ja märguannet, et juhtida elevante töö tegemisel. Dresseerija annab elevandile selgeid ja valjuhäälseid käsklusi, juhtides teda samal ajal kepi abil. Kui elevant käsklusele kuuletub, premeerib dresseerija teda väikese maiuspalaga. Kui dresseerija on kindel, et võib oma elevanti usaldada, siseneb ta aedikusse ja paitab looma. Niisugune käitumine tugevdab mõlemapoolset usaldust. Mingi aja pärast võib elevandi aedikust välja viia. Muidugi tuleb olla ettevaatlik, sest tegemist on ikkagi metsloomaga. Niikaua kui pole veel päris kindel, kas elevant on täiesti taltsas või mitte, aheldatakse ta kümblema või lihtsalt jalutuskäigule viies kahe taltsutatud elevandi vahele.

Pärast seda, kui elevant on saanud selgeks suulised käsklused, istub elevandiajaja talle selga ning õpetab teda reageerima füüsilisele mõjutamisele, näiteks kandade või varvastega surumisele. Selleks, et elevant edasi liiguks, surutakse mõlema jala suur varvas elevandile kõrvade taha. Et aga elevanti tagurdama panna, tuleb talle suruda kannad vastu turja. Selleks et elevant segadusse ei satuks, annab suulisi käsklusi ainult üks dresseerija. Elevant õpib kõik käsklused selgeks kolme-nelja aasta jooksul ning need jäävad talle meelde terveks eluks. Kuigi elevandi aju on kehaga võrreldes suhteliselt väike, on ta väga intelligentne loom.

Elevandi pidamine ja hooldamine

Et elevant oleks terve ja heas tujus, tuleb tema eest hoolitseda. Tähtis on elevant iga päev kümblema viia. Pesemisprotseduuri ajal kasutab elevandiajaja kive ja siledate äärtega kookosekestade poolikuid, et küürida nendega oma hoolealuse paksu, ent pehmet ja tundlikku nahka.

Seejärel on käes söögiaeg. Peremees valmistab oma loomale nisu, hirsi ja punaoa segust sööda. Samuti kuulub elevandi põhiroa hulka bambus, palmilehed ja hein. Ent elevantidele teeb heameelt ka see, kui nende toidu hulka lisatakse värskeid porgandeid ja suhkruroogu. Suurem osa elevantide päevast kulubki söömisele. Nad vajavad iga päev umbes 140 kilogrammi sööta ja 150 liitrit vett. Et oma paksunahalise sõbraga häid suhteid säilitada, tuleb peremehel nende vajaduste eest hoolt kanda.

Väärkohtlemise tagajärjed

Leebe loomuga India elevantidel on oma piir, kuhumaani neid saab sundida kõndima või tööd tegema. Kui nende peale karjuda või neid muul viisil halvasti kohelda, võivad nad inimest rünnata. India ajaleht „Sunday Herald” kirjutas kord ühest isasest elevandist, kes väärkohtlemise tõttu hullus. „Elevant, keda tema peremees peksis, hakkas märatsema ... ning ta tuli tuimastada.” 2007. aasta aprilli „India Today International” andis teada: „Ainuüksi kahe viimase kuu jooksul on üle 10 isase elevandi pühade ajal vägivaldseks muutunud; eelmise aasta jaanuarist saadik on raevunud elevantide tõttu saanud surma 48 elevandijuhti.” Seda juhtub tihtipeale elevantide paaritumisajal, mil tervetel täiskasvanud isasloomadel tõuseb testosterooni tase. Siis muutuvad nad vaenulikuks ja tujukaks nii teiste isaste elevantide kui ka inimeste suhtes. Niisugune ohtlik aeg kestab 15 päeva kuni kolm kuud.

Teine olukord, mis võib elevandis raevu tekitada, on see, kui ta müüakse uuele omanikule ning temaga hakkab tegelema uus elevandiajaja. On selgelt näha, et loom on kiindunud oma vanasse dresseerijasse. Et elevant uue olukorraga paremini harjuks, sõidab endine elevandiajaja temaga tavaliselt uude kodusse kaasa. Kaks dresseerijat töötavad koos nii kaua, kuni uus dresseerija õpib elevandi tujusid tundma. Veel teravamaks võib olukord kujuneda siis, kui elevandiajaja sureb ja loom satub võõra inimese hoole alla. Lõpuks elevandid siiski harjuvad ja lepivad uue olukorraga.

Kuigi paljud inimesed võivad võimast elevanti karta, kuuletub dresseeritud maismaaloom oma hoolitsevale peremehele hästi. Kui elevandiajaja kohtleb oma elevanti õigesti, ei tarvitse looma tema lühiajalise äraoleku ajaks isegi mitte kinni aheldada. Ainus, mida elevandiajaja tegema peab, on asetada kepi üks ots vastu elevandi jalga, teine aga vastu maad, ning anda loomale käsklus paigal püsida. Ja nii seisabki elevant kuulekalt ühe ja sama koha peal, ilma et kepp paigast liiguks. Nagu sissejuhatusest oli näha, võib elevandi ja tema ajaja koostöö hämmastada ja samas ka liigutada. Hea elevandiajaja võib tõepoolest oma looma usaldada.

[Kast/pilt lk 18]

INIMESE JA ELEVANDI KOOSTÖÖ PIKK AJALUGU

Elevantide taltsutamisel on pikk ajalugu. Ehk kõige tuntum lugu elevantide taltsutamisest muistsel ajal on seotud Kartaago väejuhi Hannibaliga. 3. sajandil e.m.a võitles Põhja-Aafrika linn Kartaago Roomaga ning neid terve sajandi kestnud lahinguid tuntakse kui Puunia sõdu. Hannibal kogus Hispaania linna Cartagenasse sõjaväe eesmärgiga marssida Rooma. Kõigepealt ületas ta Püreneed, et jõuda alale, mis kuulub praegu Prantsusmaa koosseisu. Seejärel sooritas ta „ühe ajaloo julgeima sõjamanöövri”, nagu ajakiri „Archaeology” seda nimetab. Ta ületas 25 000 mehe, 37 aafrika elevandi ning paljude varustust kandvate veoloomadega Alpid ning jõudis Itaaliasse. Teel olles tuli Hannibali sõjaväel võidelda külma, lumetuiskude, kivivaringute ja vaenulike mägihõimudega. Elevantidele osutus see retk siiski liiga kurnavaks. Esimest aastat Itaalias ei elanud üle mitte ükski neist.

[Allikaviide]

[Pilt lk 17]

Elevandiajaja nühib oma elevandi paksu, ent pehmet ja tundlikku nahka

[Allikaviide]

[Pildi allikaviide lk 16]

ÄRGAKE!