Kui Euroopas uitasid ringi hiiglaslikud loomad

„ÄRGAKE!” ITAALIA-KORRESPONDENDILT

AASTAL 1932 tegid tee-ehitajad Rooma Colosseumi lähistel parajasti kaevetöid, kui üks neist sattus peale mingile kõvale objektile. Selgus, et tegemist on elevandi võha ja koljuga. Selline leid pole ainuke omataoliste hulgas. Aastate jooksul on Roomast ja selle ümbruskonnast leitud umbes 140 kivistunud elevandijäänust. Esimene teadaolev leiujuhtum on pärit 17. sajandist.

Arvati, et need luud kuulusid elevantidele, kes olid muistsesse Roomasse mujalt sisse toodud või oli need Itaaliasse toimetanud Kartaago väepealik Hannibal. 19. sajandil Viterbos elanud preester ja loodusteaduste professor Giovanni Battista Pianciani oli teisel arvamusel. Kuna luid leiti  põhiliselt uhtelistest lasunditest, järeldas ta, et need kuulusid mujal surnud loomadele, kelle tõusuveed uude paika olid kandnud.

Arvukad Itaaliast leitud kivistised ei kuulu sellistele elevantidele, nagu meie neid tänapäeval teame. Pigem kuuluvad need väljasurnud liigile Elephas antiquus (ürgelevant). (Vt lk 15.) Sel loomal olid peaaegu sirged võhad ning ta õlakõrguseks oli umbes 5 meetrit, nii et ta oli paar meetrit kõrgem kui nüüdisaja elevandid.

Kui levinud olid need gigandid? Fossiilsed leiud näitavad, et nagu nende lähedased sugulased mammutid, liikusid nad kord ringi kõikjal Euroopas, ka Inglismaal. Veelgi huvitavam on see, et mitte alati ei leita eraldi elevandikivistisi, vaid pigem paiknevad need fossiilsetes kihtides, kus leidub arvukate teiste liikide, sealhulgas nende looduslike vaenlaste jäänuseid.

Hüäänidest jõehobudeni

Kesk-Itaaliast (kus asub ka Rooma) Laziost leitud kivistised lasevad aimata, et kord sarnanes selle piirkonna kliima rohkem Aafrika omaga, sest seal liikusid ringi jõehobud, gasellid ja ka suured kaslased. Ühe Monte Sacro leopardiks nimetatud kaslase kivistunud jäänused leiti otse Rooma südamest. Linna lähedalt Polledrara lasundist on leitud üle 9000 fossiilse jäänuse väga erinevatest  loomadest: ürgelevantidest, piisonitest, hirvedest, magotitest, ninasarvikutest ja tarvastest (umbes neli sajandit tagasi lõplikult hävitatud hiiglaslikud veised). Seal paikneva muuseumi viaduktilt saavad külastajad fossiile nende looduslikus asupaigas näha. (Vt lk 16.)

Koobas Sitsiilias Palermo lähistel oli täis tonne jäänuseid, sealhulgas hirvede, ürgveiste, elevantide ja eri vanuses jõehobude – koguni loodete – kivistunud luid. Esimese kuue kuu jooksul pärast paiga avastamist paisati turule 20 tonni fossiile!

Paleontoloog Manson Valentine avastas Lõuna-Inglismaal fossiilsed ladestused, mis sisaldasid paljude nendesamade loomade, aga ka hüäänide ja jääkarude luukilde. Mis põhjusel olid sellised hiigelsuured ladestused tekkinud nii erinevatesse paikadesse?

Mõningate teadlaste arvates võiks loomade surma põhjustavaks asjaoluks pidada looduskatastroofi. Ükskõik mis sellise massilise väljasuremise põhjuseks ka oli, andsid tagajärjed end tunda nii Euroopa mandril, Briti saartel, Siberis kui Alaskal.

Tänu leitud kivististele võime luua kujutluspilte maailmast, mis tänapäevasest üsnagi erines. Juba Itaaliaski tükk maad ajas tagasi rännates võib tunduda, otsekui viibitaks Aafrika metsiku looduse keskel.

[Kast lk 17]

MIS ON FOSSIIL?

Esmapilgul võib fossiil näida tavalise luuna. Tegelikult on see keemilise muutumise – fossiilistumise – tagajärg. See protsess toimub enne, kui surnud loomade jäänused laguneda jõuavad.

Üks tavalisi fossiilistumise vorme on mineraliseerumine. Protsessi käigus asendub algne orgaaniline materjal kas täielikult või osaliselt ümbritsevate märgade setete mineraalidega. Seega on fossiilistumise eelduseks eriomased keskkonnatingimused. Nendeks peavad olema rikkalik settelade ning jäänuste kiire mattumine, samuti vastupidavus lagunemisele. Tavalistes tingimustes lagundavad teiste loomade poolt söömata jäänud loomseid jäänuseid lõplikult bakterid, samuti mehhaanilised ja keemilised toimejõud, nagu tuul ja vesi. Seetõttu on fossiilistumine üliharuldane nähtus.

[Kast/pilt lk 17]

MAMMUTID PÕHJAPOOLKERAL

Fossiilsed leiud näitavad, et pikakarvalised mammutid asustasid hiigelalasid Aasias, Euroopas ja Põhja-Ameerikas. Euroopas paistab selle looma kaugeim lõunapoolne levikuala olevat Itaalia.

Enam-vähem nüüdisajal Aasias elavate elevantide suurusel mammutil kasvas karv ligi poole meetri pikkuseks. Isasloomadel olid pikad umbes kuni viiemeetrised kaardus võhad. Eriti suurtes kogustes on mammutiluud leitud Siberist – koguni nii palju, et seda alates keskajast Hiinasse ja Euroopa maadesse välja veeti.

[Allikaviide]

Photo courtesy of the Royal BC Museum

[Pilt lk 16, 17]

Fossiilsed ladestused Polledraras

[Allikaviide]

Soprintendenza Archeologica di Roma

[Piltide allikaviited lk 15]

Ülal: Museo di Paleontologia dell’Università degli Studi „La Sapienza” di Roma; all: © Comune di Roma – Sovraintendenza Beni Culturali (SBCAS; fald. 90, fasc. 4, n. inv. 19 249)