Kuidas elab su kilpnääre?

„ÄRGAKE!” BRASIILIA-KORRESPONDENDILT

SARA leinas sügavalt oma raseduse algstaadiumis kaotatud beebit. Umbes aasta pärast kaotas ta ka teise beebi. Mitmesugused meditsiinilised uuringud ei suutnud põhjust välja selgitada. Aastate möödudes hakkas Sara kaalus juurde võtma, ehkki ta jälgis oma toitumist ja tegi regulaarselt sporti. Lisaks tekkisid tal jalakrambid ning suurenes külmatundlikkus. Lõpuks selgus vereproovide ja kilpnäärme ultraheliuuringu põhjal, et Sara põeb Hashimoto tõbe ehk autoimmuuntüreoidiiti, mis võiski olla nurisünnituste põhjuseks. *

Küllap polnud Sara nagu enamik inimesi kuigi palju oma kilpnäärmele mõelnud. Kuid ta halvenev tervis näitas, kui tähtis on see nääre.

 Kilpnääre

Kilpnääre on väike liblikakujuline elund, mis paikneb kaela eesosas otse kõrisõlme all. Kilpnäärmel on kaks trahhea ehk hingetoruga külgnevat sagarat. Kogu nääre kaalub 30–50 grammi. See on üks organismi sisenõrenäärmetest, rühmast elunditest ja kudedest, mis toodavad, talletavad ja eritavad otse vereringesse hormoone ehk keemilisi virgatsaineid.

Kilpnääre koosneb suurest hulgast põiekesi meenutavatest nääpsudest, mis on täidetud kilpnäärmehormoone sisaldava viskoosse lahusega. Need hormoonid sisaldavad suures kontsentratsioonis joodi. Kilpnäärmes ongi peaaegu 80 protsenti organismi joodist. Kui seda elementi ei saada küllaldasel määral toiduga, võib tagajärjeks olla suurenenud kilpnääre ehk struuma (hõõtsik). Väikestel lastel võib joodipuudus pärssida hormoonide produktsiooni ning seetõttu pidurdada füüsilist, vaimset ja sugulist arengut – seda seisundit nimetatakse kretinismiks.

Kilpnäärmehormoonide talitlus

Kilpnäärmehormoonide märgistuseks on T3, rT3 (T3 pöördvorm) ja T4. * Nii T3 kui rT3 saadakse T4-st. Muutmine toimub organismi kudedes väljaspool kilpnääret. Niisiis, kui organism nõuab rohkem kilpnäärmehormoone, nõristab kilpnääre hormooni T4 vereringesse, kust T4 koos oma derivaatidega saab mõjutada kõiki keharakke.

Just nagu gaasipedaal reguleerib auto mootori kiirust, reguleerivad kilpnäärmehormoonid organismi ainevahetuse kiirust – rakkude keemilist aktiivsust energia ja uute kudede tootmisel. Seega edendavad kilpnäärmehormoonid kudede normaalset kasvu ja korrasolekut, mõjutavad südame löögisagedust ning hoolitsevad energiatootmise eest lihaste ja kehasoojuse tarbeks.

Kilpnäärmehormoonidel on veel teisigi olulisi funktsioone. Näiteks aitavad need maksal eemaldada vereringest üleliigseid triglütseriide ja väikese tihedusega lipoproteiine, mida nimetatakse halvaks kolesterooliks. Selline kolesterool viiakse sappi ning sealt väljaheidetesse. Seevastu kilpnäärmehormooni vaegus võib põhjustada halva kolesterooli suurenemist ning hea kolesterooli ehk suure tihedusega lipoproteiinide vähenemist.

Seedetraktis kiirendavad kilpnäärmehormoonid seedemahlade eritumist ning võimendavad lihaskontraktsioonide lainelist rütmi (peristaltikat). Niisiis, kui kilpnäärmehormooni on liiga palju, võib see kiirendada sooletegevust, kui aga liiga vähe, põhjustada kõhukinnisust.

Mis reguleerib kilpnäärme talitlust?

Kilpnäärme talitluse reguleerimine algab ajupiirkonnast nimetusega hüpotalamus. Kui hüpotalamus registreerib vajaduse kilpnäärmehormoonide järele, signaliseerib ta sellest aju allosas suulae kohal paiknevat ajuripatsit. Ajuripats omakorda paiskab kilpnääret stimuleerivat hormooni (TSH) vereringesse, andmaks kilpnäärmele signaali aktiivseks tegutsemiseks.

Seega saavad arstid vere TSH ja kilpnäärmehormoonide taset mõõtes diagnoosida kilpnäärme talitlust ja tervist. Kilpnäärmeprobleemide ennetamiseks on seda oluline teha.

 Kui kilpnäärmega pole asi korras

Häired kilpnäärme talitluses võivad tuleneda joodivaesest dieedist, füüsilisest või vaimsest stressist, geneetilistest defektidest, nakkustest, haigustest (tavaliselt autoimmuunsest haigusest) või mitmesuguste ravimite kõrvalmõjudest. * Haigusest võib märku anda suurenenud kilpnääre ehk struuma. Tegemist võib olla difuusse (ühtlase ehitusega sõlmedeta) struumaga või sõlmelise struumaga. Ehkki üldjuhul on struuma ohutu, vajab see siiski alati arstlikku läbivaatust, sest tegemist võib olla märgiga tõsisemast haigusest, näiteks vähkkasvajast. *

Tavapäraselt toodab haige kilpnääre kas liiga palju või liiga vähe hormooni. Liigtalitlust nimetatakse hüpertüreoidismiks, vaegtalitlust hüpotüreoidismiks. Kilpnäärmehaigus võib areneda tasapisi ja märkamatult, nii et inimene võib põdeda seda aastaid, ilma et ta sellest midagi teaks. Nagu enamiku haiguste puhul, on tulemus parem, kui diagnoos pannakse varakult.

 Enamlevinud kilpnäärmehaigused on Hashimoto tõbi ja Gravesi tõbi. Mõlemad on autoimmuunsed haigused – immuunsüsteem ründab normaalseid keharakke, pidades neid võõrkoeks. Hashimoto tõbe esineb naistel kuus korda sagedamini kui meestel ning tavapäraselt kaasneb sellega hüpotüreoidism. Gravesi tõbe esineb naistel kaheksa korda sagedamini ning üldiselt põhjustab see hüpertüreoidismi.

Selle kohta, kui sageli peaks inimesi kilpnäärmehaiguse suhtes testima, on erisuguseid arvamusi, kuigi üldiselt peetakse oluliseks vastsündinute testimist. (Vt kasti „Vastsündinutele tähtis test”.) Kui arstlik uuring tuvastab kilpnäärme alatalitluse, määratakse tavaliselt seda nääret ründavate antikehade testid. Kui aga test viitab kilpnäärme ületalitlusele, teostatakse üldjuhul kilpnäärme skaneerimine, eeldusel et patsient ei ole rase ega toida last rinnaga. Sõlmede korral kilpnäärmes tuleb ehk teha biopsia, selgitamaks välja, kas pole tegu pahaloomulise haigusega.

Kui ravi osutub hädavajalikuks

Ravimid võivad tuua kergendust ületalitluse sümptomitele, nagu südamekloppimine, lihasvärinad ja ülierutatus. Ravi võib tähendada ka kilpnäärmerakkude hävitamist, nii et nääre toodaks vähem hormoone. Mõnel juhul tuleb kilpnääre kirurgiliselt eemaldada.

Kilpnäärme alatalitluse all kannatavatele patsientidele või neile, kelle kilpnääre on eemaldatud, kirjutavad arstid tavaliselt välja hormooni T4 igapäevaseks tarvituseks. Ravi kestel arst jälgib patsienti, et selgitada välja õige doos. Kilpnäärmevähki ravitakse mitmel moel, sealhulgas arstimite, lõikuse, kemoteraapia ning radioaktiivse joodi abil.

Sara saab abi hormoonasendusravist hormoon T4 abil, lisaks on toitlustusspetsialist aidanud tal kavandada tasakaalukat söögisedelit. Tulemused on olnud head. Inimesed nagu Sara on nüüd kogenud, et kuigi ise pisike, on kilpnääre tähtsuselt suur. Niisiis hoolitsegem oma kilpnäärme eest: söögem tervislikku toitu, mis sisaldab küllaldasel määral joodi, püüdkem hoiduda pidevast stressist ning tehkem oma parim, et oma üldist tervist hoida.

[Allmärkused]

[Väljavõte lk 27]

Just nagu gaasipedaal reguleerib auto mootori kiirust, reguleerivad kilpnäärmehormoonid organismi ainevahetuse kiirust

[Väljavõte lk 29]

Kilpnäärmehaigus võib areneda tasapisi ja märkamatult, ilma et inimene aastaid sellest midagi ise teaks

[Kast/pilt lk 28]

ÜLDLEVINUD SÜMPTOMID

Hüpertüreoidism: Ülierutuvus, kehakaalu seletamatu vähenemine, südamekloppimine, sooletegevuse kiirenemine, ebaregulaarne menstruatsioon, ärrituvus, rahutus, meeleolu muutlikkus, punnsilmsus, lihasnõrkus, unetus ning hõredad ja murduvad juuksed. *

Hüpotüreoidism: Füüsiline ja vaimne loidus, kehakaalu seletamatu suurenemine, juuste väljalangemine, kõhukinnisus, suurenenud külmakartlikkus, ebaregulaarne menstruatsioon, depressioon, häälemuutused (kähe või madal hääl), mälu halvenemine ja väsimus.

[Allmärkus]

[Kast lk 28]

VASTSÜNDINUTELE TÄHTIS TEST

Vastsündinult võetakse mõni tilk verd, selgitamaks välja, kas tal esineb kilpnäärme vaegtalitlust. Juhul, kui vereproov näitab kõrvalekallet, saavad arstid asja parandamiseks midagi ette võtta. Kilpnäärmehormoonide vaegus võib pärssida lapse füüsilist ja vaimset arengut. Seda seisundit nimetatakse kretinismiks. Seetõttu testitaksegi beebisid juba mõni päev pärast sündi.

[Kast/pilt lk 29]

KAS SU TOIDUSEDEL VASTAB VAJADUSTELE?

Õige toitumine aitab vältida kilpnäärmehaigusi. Kas su toidus on näiteks piisaval määral kilpnäärmehormoonide tootmiseks vajalikku joodi? Selle elutähtsa elemendi suurepäraseks allikaks on merekala ning muud mereannid. Köögiviljade ja liha joodisisaldus varieerub vastavalt kasvupinnase keemilisele koostisele. Joodipuuduse kompenseerimiseks toidus lisatakse mõningate valitsuste nõudmisel söögisoolale joodi.

Ka seleen on kilpnäärmele tähtis. See mikroelement on osa ensüümist, mis muundab hormoon T4 hormooniks T3. Seleeni kogus köögiviljades, lihas ja piimas sõltub samuti pinnasest. Rikkaks seleeniallikaks on mereannid ja mõningad pähklid (näiteks parapähklid). Kui sa kahtlustad, et sul pole kilpnäärmega kõik korras, ära ürita end ise ravida, vaid pöördu arsti poole.

[Joonis lk 28]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

Hingetoru

Kõrisõlm (Aadama õun)

Kilpnääre

Hingetoru