Põgenesin surmaväljadelt ja leidsin elu

Jutustab Sam Tan

Põgenedes kodumaalt umbes 2000 kambodžalasega, jõudsin lõpuks koos oma perega jõe äärde, mis on piiriks Tai ja Kambodža vahel. Meil õnnestus pressida end ühte väiksesse paati, mis inimesi turvalisse paika viis. Ent niipea kui viimane paat sõitma hakkas, ilmusid nähtavale punakhmeeride sõdurid ning avasid meie pihta tule.

TUNDSIME suurt kergendust, kui olime ohutult Taisse jõudnud. Kõik peale meie olid rõõmsad. Tundsime puudust minu isast ja onust, kes mõni kuu varem meie juurest ära olid viidud. Ema lihtsalt istus ja valas pisaraid. Aga enne kui ma looga edasi lähen, lubage mul rääkida veidi oma minevikust.

Noorusaeg budistina

Sündisin Kambodžas 1960. aastal, hiljem sündisid perre veel mu õde ja vend. Kui olin üheksa-aastane leidsime vanematega, et peaksin astuma budisti templiteenistusse, mis oli poiste seas üsna tavaline. Munk alustab oma päeva kuue paiku hommikul, kui ta lahkub templist, et minna majast majja toitu koguma. Mulle tundus kuidagi raske mõnelt perelt toitu küsida, kuna nad olid niigi vaesed. Seejärel valmistasime meie noored mungad toitu ja teenindasime vanemaid munkasid. Ise sõime pärastpoole.

Õhtul kell kuus kogunesid vanemad mungad palvuseks, rääkides keeles, millest mõni üksik – kui üldse keegi – aru sai. Kaks aastat hiljem sai minust niinimetatud väike munk, millega kaasnesid teatavad eesõigused, mis olid vanematel munkadel. Samuti lubati mul koos nendega palvetada. Kogu selle aja jooksul mõtlesin, et budism on ainus religioon maailmas.

Põgenemine Kambodžast

Templielu ei pakkunud mulle rahuldust ja seetõttu naasin 14-aastaselt koju. Mõne aja pärast sai võimule khmeeride juht Pol Poth. Tema juhtimise all olnud punakhmeerid, kes valitsesid aastatel 1975 kuni 1979, sundisid kõiki lahkuma linnadest ja asuma elama maale, lootes, et see aitab kaasa Kambodža muutmisele kommunistlikuks riigiks. Ka meie pere pidi asuma teise kohta elama. Hiljem viisid Pol Pothi mehed mu isa ja onu minema. Me ei näinud neid enam kunagi. Punakhmeeride võimuloleku ajal kaotas umbes 1,7 miljonit kambodžalast elu kas niinimetatud surmaväljadel või siis ületöötamise, haiguste või nälja tõttu.

Just selliste olude pärast võtsimegi kõik me 2000 inimest, kellest sissejuhatuses juttu oli, ette ohtliku kolmepäevase teekonna üle mägise maastiku, et jõuda Tai piirile. Jõudsime kõik turvaliselt kohale, kaasa arvatud teekonnal sündinud poisslaps. Paljud võtsid kaasa raha, kuid viskasid selle lõpuks minema, sest Kambodža rahal polnud tollal Tais peaaegu mingit väärtust.

Elu Tais

Minu pere kolis Tais sugulaste juurde, ja mina sain tööd kalurina. Sageli riskisime ja läksime Kambodža vetesse, kus oli rohkem  kala – ent ka punakhmeeride patrullteenistuse paate. Kui meid oleks tabatud, oleksime kaotanud nii paadi kui ka elu. Tegelikult pääsesime kahel korral üle noatera. Teistel aga nii hästi ei läinud, sealhulgas minu naabril. Nad võeti kinni ja neil raiuti pea maha. Kuigi naabri surm oli mulle suureks löögiks, käisin ikka Kambodža vetes kala püüdmas, sest muidu oleks mu pere nälga jäänud.

Kuna olin mures enda ja oma pere pärast, otsustasin minna Tai põgenikelaagrisse, et anda sisse taotlus immigreeruda teise riiki ja hakata sealt oma perele raha saatma. Kui ma oma plaanidest perele rääkisin, olid nad sellele kõvasti vastu. Jäin siiski oma otsuse juurde.

Põgenikelaagris kohtasin inglise keelt kõnelevaid külastajaid, kes ütlesid end olevat kristlased. Nad kummutasid mu uskumuse, et budism on ainus religioon. Mina ja mu uus sõber Teng Hann, kelle olin põgenikelaagrist leidnud, hakkasime nende kristlastega läbi käima. Nad tutvustasid meile Piiblit ning tõid süüa. Elasin selles laagris ühe aasta ja siis andsin sisse taotluse immigreeruda Uus-Meremaale.

Uus elu Uus-Meremaal

Minu taotlus rahuldati 1979. aasta mais ja varsti jõudsingi Aucklandi põgenikelaagrisse. Üks lahke mees, kes mind toetas, organiseeris asjad nii, et sain tööd ühes Wellingtoni linna tehases. Rabasin tööd teha ja saatsin raha koju, nagu olin lubanud.

Tundsin huvi kristluse vastu ja hakkasin käima kahes protestandi kirikus. Piiblist räägiti aga vähe. Kuna ma tahtsin palvetada õigesti, õpetas üks sõber mulle meieisapalvet (Matteuse 6:9–13). Ent keegi ei selgitanud, mida see palve tähendab. Seetõttu kordasin nagu budistlikes palveteski lihtsalt neid sõnu üha uuesti ja uuesti, ilma et oleksin mõistnud, mida ma palun.

Õnnetu abielu

Abiellusin 1981. aastal. Umbes aasta hiljem ristiti meid naisega sel moel, et kirikuõpetaja piserdas meie pea peale vett. Tol ajal oli mul kaks töökohta, korralik kodu ja mugav elu – see, millest olin Kambodžas vaid unistanud. Kõige selle juures olin ikkagi õnnetu. Meie abielus kerkis probleeme, kuid kirikuskäimisest ei paistnud suurt abi olevat, ja ega minagi mingi pühak olnud, sest mängisin hasartmänge, suitsetasin, purjutasin ja vaatasin teisi naisi. Siiski piinas mind südametunnistus ja ma kahtlesin sügavalt, kas saan taevasse, kuhu head inimesed pidid pärast surma minema.

1987. aastal aitasin oma emal ja õel Uus-Meremaale tulla ning mõnda aega elasid nad meie juures. Kui ema ja õde otsustasid ära kolida, sõitsin koos nendega Aucklandi.

Lõpuks ometi õpin Piiblit tundma

Kord, kui olin ühe sõbra juurest ära minemas, kohtusin kahe mehega, kes käisid majast majja. Üks neist, nimega Bill, küsis: „Mis teie arvate, kuhu lähevad inimesed pärast surma?” „Taevasse,” vastasin talle. Seejärel näitas ta Piiblist, et taevasse saab ainult 144 000 inimest, kes hakkavad valitsema kuningatena maa üle. Veel ütles ta, et maa peal hakkavad elama miljonid jumalakartlikud inimesed, kes muudavad maa paradiisiks (Ilmutuse 5:9, 10; 14:1, 4; 21:3, 4). Nende jutt ajas mind raevu, sest see läks vastuollu sellega, mida mulle varem oli õpetatud. Ent südamepõhjas avaldas mulle muljet see, kui hästi need mehed Piiblit tundsid ja kui rahulikuks nad jäid. Kahetsesin hiljem, et ei küsinud, mis religiooni nad kuuluvad.

Mõne nädala pärast käisin külas sõbral, kelle lapsed uurisid Piiblit abielupaari Dicki ja Stephaniega. Nende õppevahendiks oli brošüür pealkirjaga „Naudi elu maa peal igavesti!”. Seda brošüüri lugedes hakkasin paljusid asju paremini mõistma. Selgus, et Dick ja Stephanie on Jehoova tunnistajad. Siis jõudis mulle pärale, et need kaks meest, keda olin hiljuti kohanud, olid samuti tunnistajad, sest nad olid rääkinud samasuguseid mõtteid, nagu brošüürist lugesin.

Suurest huvist rohkem teada saada kutsusin Dicki ja Stephanie enda poole, kus ma  puistasin nad üle igasuguste küsimustega. Hiljem küsis Stephanie, kas ma tean, mis on Jumala nimi. Ta näitas mulle kirjakohta Laul 83:19, kus on öeldud: „Sina, Jehoova, üksi oma nimega oled Kõigekõrgem üle kogu ilmamaa!” See piiblitekst liigutas mu südant ja nii hakkasin korrapäraselt Piiblit uurima. Laosest pärit La, kellega ma sel ajal koos elasin, liitus uurimisega. Hiljem, kui mu vend ja vennanaine, keda olin materiaalselt toetanud, Uus-Meremaale kolisid, hakkasid nemadki tunnistajatega Piiblit uurima.

Mõne aja pärast pidime aga Laga uurimise katkestama, kuna kolisime töö pärast Austraaliasse. Kuigi meie elu keerles rahateenimise ümber, hakkasime peagi piibliuurimisest puudust tundma. Seepärast palvetasime ühel õhtul kogu südamest Jehoova poole, et ta juhiks meid oma rahva juurde.

Vastus meie palvele

Mõne päeva pärast, kui ma poest koju tulin, seisid mu koduuksel kaks tunnistajat. Tänasin vaikselt Jehoovat. Nõnda saimegi Laga uuesti Piiblit uurima hakata. Käisime ka kuningriigisaalis kristlikel koosolekutel. Peagi aga mõistsin, et Jumalale rõõmu valmistamiseks tuleb mul elus palju muudatusi teha. Nii ma siis hülgasin halvad harjumused ja lõikasin maha oma pikad juuksed. Vanad tuttavad küll pilkasid mind, kuid ma suutsin end vaos hoida. Pidin korda seadma ka oma perekonnaasjad, sest ma ei olnud Laga abielus ega oma endisest naisest seaduslikult lahutatud. Seega läksime 1990. aastal Laga Uus-Meremaale tagasi.

Kohe, kui sinna jõudsime, helistasime Dickile ja Stephaniele. „Sam, ma mõtlesin, et oleme su kaotanud!” hüüatas Stephanie. Hakkasime nendega uuesti Piiblit uurima ja niipea, kui olin oma naisest lahutatud, sain puhta südametunnistusega Jumala ees Laga abielluda. Jäime Uus-Meremaale, kus meid Jumalale pühendumise sümbolina ristiti. Olin täis indu jagada teistega seda, mida olin ise teada saanud. Mul oli rõõm uurida Piiblit paljude kambodžalaste ja tailastega, kes elasid Aucklandis ja selle lähistel.

Tagasi Austraaliasse

1996. aasta mais läksime Laga Austraaliasse tagasi ning asusime elama Queenslandi põhjaossa Cairnsi. Minu tööks on koordineerida selles piirkonnas kuulutustööd kambodža, lao ja tai keelt kõnelevate inimeste seas.

Ma ei suuda kunagi Jehoovat piisavalt tänada tema õnnistuste eest, sealhulgas suurepärase naise ja meie kolme poja Danieli, Michaeli ja Benjamini eest. Samuti olen südamest tänulik, et minu ema, õde, vend, ämm ja sõber Teng Hann Tai laagrist võtsid vastu Piibli tõe. Leinan siiani perega oma isa ja onu. Ent kurbus ei mata meid enda alla, kuna teame, et Jumal teeb ülestõusmises olematuks minevikus toimunud ebaõigluse, nii et „enam ei mõelda endiste asjade peale ja need ei tulegi meelde” (Jesaja 65:17; Apostlite teod 24:15).

Mõni aasta tagasi kohtasin Jehoova tunnistajate kokkutulekul tuttava näoga meest. See oli Bill, kes oli mulle palju aastaid varem kuulutanud. „Kas sa mäletad mind?” küsisin temalt.

„Aga muidugi!” vastas ta. „Me kohtusime aastaid tagasi Uus-Meremaal ja ma ütlesin sulle, et ainult 144 000 lähevad taevasse.” Pärast kõiki neid aastaid polnud Bill mind unustanud. Kallistasime ja meenutasime möödunud aegu, olime nüüd vennad.

[Pildi allikaviide lk 21]

Taust: AFP/Getty Images