Piibli seisukoht

Kas surnuid on põhjust karta?

Ühe Aafrikas Nigeerias elava hõimu liikmed arvavad, et kui surnuid ei maeta maha kohase ülistamise ja tunnustusavaldustega, hakkavad nende hinged pereliikmeid kiusama, mis võib lõppeda isegi nende surmaga. Ka osa hiinlasi usub, et kui nad ei järgi teatud matusekombeid, võivad surnute hinged elavaid rünnata või koguni tappa.

USK sellesse, et surma korral lahkub inimese kehast hing, vaim või miski muu, on levinud paljudes kultuurides kõikjal maailmas. Suur osa inimesi usub ka seda, et surnu hing või vaim võib sekkuda elusolevate pereliikmete ja sõprade ellu.

Ent kas inimese surma korral jääb mingi osa temast tõesti ellu? Ja kas see „miski” võib elavatele kahju teha? Mida ütleb Piibel?

Kas surnud on teadvusel?

Piibel ütleb selgelt, et „surnud ei tea enam midagi”. Samuti on Piiblis kirjas, et surmavallas pole „tööd ega toimetust, tunnetust ega tarkust” (Koguja 9:5, 10). Esimese inimese Aadama loomise kohta on Jumala Sõnas kirjas: „Jehoova Jumal valmistas inimese, kes põrm on, mullast, ja puhus tema ninasse elavat õhku: nõnda sai inimene elavaks hingeks” (1. Moosese 2:7, meie kursiiv).

Aadam loodi hingeks, see tähendab elavaks inimeseks. Aadamale ei antud hinge, mis võiks elada kehast lahus, nagu näitab Piibel. Seega, kui Aadam patustas, siis ta suri. Lisaks ütleb Piibel: „Hing, kes teeb pattu, peab surema!” (Hesekiel 18:4). Kõik me oleme pärinud esimeselt inimeselt Aadamalt patu ehk ebatäiuse. Järelikult kui inimene sureb, sureb hing (Roomlastele 5:12).

Kui Piibel kirjeldab surnute seisundit, ei kasuta see müstilisi väljendeid, vaid arusaadavaid, nagu näiteks ’uinuma surma’ (Laul 13:4). Kord ütles Jeesus ühe 12-aastase tüdruku kohta: „Ta ei ole surnud, vaid ta magab!” Seepeale hakkasid inimesed tema üle naerma, „teades, et lapsuke on surnud”. Edasi jutustab Piibel, et Jeesus äratas tüdruku surmaunest üles (Luuka 8:51–54).

Nii oli ka Laatsaruse surma korral. Jeesus ütles oma järelkäijatele, et ta läheb Laatsarust „unest äratama”. Kuna jüngrid ei saanud aru, mida Jeesus nende sõnadega mõtles, ütles Jeesus neile otse: „Laatsarus on surnud.” Ka apostel Paulus rääkis neist, „kes on läinud magama”, ning ütles, et Jumala seatud ajal äratatakse nad üles (Johannese 11:11–14; 1. Tessalooniklastele 4:13–15).

Tuleb rõhutada, et mitte kuskil Piiblis ei öelda, et inimese hing jääb pärast tema surma elama. Seega pole surnuid põhjust karta. Ent miks paljud siiski usuvad hauatagust elu? Ja miks kardetakse, et surnud võivad elavatele kurja teha?

Pettus

Ideed, et inimesed surres tegelikult ei sure, on edendanud valereligioonid. Hinge surematuse õpetus hakkas üle maailma levima juba inimajaloo alguses. Niisiis, kui mõni valitseja suri, tapeti tema orjad, et nad teeniksid oma isandat teispoolsuses edasi, nagu oli kombeks teha Vana-Egiptuse vaaraode surma puhul.

Surnute hingi või vaime on hakatud uskuma ka seetõttu, et paljusid on kimbutanud  mingid üleloomulikud jõud. Inimesed on veendunud, et kimbutajateks on surnud sugulaste või teiste lepitamata hinged. Kuid nagu Pühakiri selgelt näitab, pole ründajateks sugugi mitte surnute hinged, vaid hoopis nähtamatud vaimolendid, keda kutsutakse kurjadeks vaimudeks ehk deemoniteks ning kellele meeldib inimesi kimbutada ja hirmutada (Luuka 9:37–43; Efeslastele 6:11, 12).

Pühakiri räägib Saatanast kui „vale isast”, kes „moondab ennast valguseingliks”. Saatan ja tema deemonid eksitavad „kogu maailma” (Johannese 8:44; 2. Korintlastele 11:14; Ilmutuse 12:9). See, et inimese hing on surematu ja võib elavatele kurja teha, on tegelikult Saatana sepitsetud vale.

Need, kes usuvad Piiblisse, on aga selliste valede võrku langemise eest kaitstud. Nad teavad, et Saatan püüab panna inimesi uskuma sellesse, et surnud saavad elavatega suhelda. Tegelikult ütleb Piibel surnute olukorra kohta järgmist: „Elavad teavad, et nad peavad surema, aga surnud ei tea enam midagi” (Koguja 9:5). Tänu Jumala Sõna tundmisele on meil võimalik vabaneda valede kütkeist ning teada, mis on tõde surnute olukorra kohta (Johannese 8:32).

KAS SA OLED MÕELNUD?

▪ Kas surnud on millestki teadlikud? (Koguja 9:5, 10)

▪ Kust on pärit üldlevinud idee, et surma korral jääb miski inimesest edasi elama? (Johannese 8:44)

▪ Kust on võimalik saada teada tõde surnute olukorra kohta? (Johannese 8:32; 17:17)

[Väljavõte lk 23]

Inimeste kimbutamisest ei tunne rõõmu mitte surnute hinged, vaid kuritahtlikud vaimolendid