Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Kolmkümmend aastat põrandaalust tõlkimist

Kolmkümmend aastat põrandaalust tõlkimist

Kolmkümmend aastat põrandaalust tõlkimist

Jutustab Ona Mockutė

Oli 1962. aasta aprill ning mina istusin Leedus Klaipedas rahvast pungil kohtusaalis, kus mu üle mõisteti kohut ühiskonnavastase tegevuse pärast. Poole aasta eest oktoobris oli mind arreteeritud usulise tegevuse pärast, mida peeti nõukogudevastaseks kuriteoks. Selgitan kohe lähemalt, mis viis minu arreteerimiseni ja sellele järgnenud vangistamiseni Jehoova tunnistajate väljaannete salajase tõlkimise eest.

OLEN sündinud 1930. aastal Leedu lääneosas Läänemere lähedal. Enne minu sündimist oli ema palvetanud, et minust saaks nunn. Sellegipoolest ütles ta kord mulle: „Ei saa mina palvetada ei püha Peetruse ega ühegi teise elutu kuju ees.” See lause jäi mulle hinge ja nii ei laskunud ka mina kirikus põlvili, kuigi teeäärse krutsifiksi ette ma koolist koju minnes küll põlvitasin.

Teise maailmasõja ajal aastatel 1939–1945 olin tunnistajaks sõnulkirjeldamatule julmusele, mis jättis minusse sügava jälje. Ühel päeval Saksa okupatsiooni ajal, kui olime tädiga metsas marju korjamas, märkasime ühtäkki kahte suurt kinniaetud massihauda, mille peal oli näha värsket verd. Kuna teadsin, et hiljaaegu oli hukatud juute, sealhulgas ka minu kaks sõbrannat koolist, Tese ja Sara, arvasime tädiga, et olime sattunud juutide ühishaua peale. Olin šokis ja hüüatasin: „Jumal, ma tean, et sa oled hea, aga miks sa lubad teha selliseid õudusi?”

1949. lõpetasin kodu lähedal Klaipedas keskkooli ning jätkasin muusikaõpingutega. 1950. aastal ühinesin õpilaste põrandaaluse poliitilise liikumisega, kuid peagi meid reedeti ning 13 meie hulgast arreteeriti. Mind pandi Klaipedasse vangi. Seal kohtusin esimest korda elus Jehoova tunnistajaga.

Õpin tundma Piibli tõdesid

Ühel päeval heideti meie kongi keegi keskealine naine, kes meile seitsmele noorele naisele lahkelt naeratas. Küsisin temalt: „Tavaliselt on inimesed kurvad, kui nad vangi pannakse, aga teie, proua, naeratate. Kas tohib küsida, mille eest teid kinni pandi?”

„Tõe pärast,” kostis tema.

„Mis tõe?” pärisin edasi.

Selgus, et naine on sakslane Lydia Peldszus ning ta arreteeriti sellepärast, et kuulub Jehoova tunnistajate hulka. Arutlesime temaga palju Piibli üle. Need südantsoojendavad tõed, mida Lydia meile rääkis, ei muutnud üksnes minu, vaid veel kolme kongikaaslase eluteed.

Minu teadmised Piiblist süvenevad

Kohus mõistis mulle nõukogudevastase põrandaaluse poliitilise tegevuse eest 25 aastat vanglakaristust pluss viis aastat asumist. Ent vanglates ning Siberi töölaagrites puutusin ma kokku Jehoova tunnistajatega, tänu kellele õppisin Jumalat ja tema eesmärke järjest paremini tundma. Nii nagu Lydiat, oli ka kõiki neid tunnistajaid karistatud nende usu pärast.

Peale selle, et minu enda piiblilised teadmised neil aastatel süvenesid, rääkisin oma tõekspidamistest ka teistele. Kuigi mul ei olnud võimalik lasta end Jumalale pühendumise märgina ristida, pidasid teised vangid ja vanglaametnikud mind ikkagi Jehoova tunnistajaks. Aastal 1958, pärast seda, kui olin ära kandnud kaheksa aastat oma karistusest, lasti mind vabaks. Pääsesin tagasi Leedusse. Minu tervis oli jäänud viletsaks, kuid usk Jehoovasse tugevnenud.

Hakkan põranda all tõlkima

Noil päevil oli Leedusse jäänud vaid mõned tunnistajad. Ülejäänud olid kas vangis või Siberis asumisel. Kui kaks tunnistajat 1959. aastal Siberist kodumaale naasid, soovitasid nad mul hakata tõlkima piiblilisi väljaandeid leedu keelde. Võtsin selle ülesande hea meelega vastu ning pidasin seda suureks auks.

1960. märtsis alustasin tõlkimist ning sama aasta juulis ristiti mind salaja Dubysa jões. KGB vastutöö tõttu ei leidnud ma kuskilt enda ülalpidamiseks tööd ning seetõttu elasin oma vanemate juures, kes suhtusid minu uskumustesse heakskiitvalt. Karjatasin oma isa ja naabri lehmi ning sain samal ajal ka tõlketööd teha. Küll oli mul kena töötuba: tooliks känd, vaibaks rohi ja katuseks sinine taevas peal kohal! Kuna lauda polnud, tegin kirjatööd põlve otsas.

Mõistsin siiski peagi, et karjamaal tõlkimine pole ohutu, sest nii võin kergesti KGB agentidele või nende koputajatele silma jääda. Seega niipea, kui mul oli võimalik saada tõlkimiseks üks peiduurgas, kolisin vanemate juurest minema. Mõnikord tegin tööd laudas, mille ühes otsas latrites olid loomad, teises aga mina oma kirjutusmasinal toksimas.

Kuna laudas polnud elektrit, sain töötada vaid nii kaua, kui oli päevavalget. Et kirjutusmasina toksimist kuulda poleks, pani pererahvas lauda lähedale tuuleveski tööle. Pimeduse saabudes sain minna majja õhtust sööma. Ööd veetsin laudas, kus minu asemeks olid heinad.

1961. aasta oktoobris, kui meie põrandaalusele tööle jälile saadi, arreteeriti mind koos kahe tunnistajaga. Seejärel, aastal 1962, toimus minu üle kohtuprotsess, mida juba alguses mainisin. See oli avalik istung, mis tegi meile rõõmu, sest nii avanes meil võimalus anda tunnistust paljudele kohalviibijatele. (Markuse 13:9.) Mulle määrati kolme aasta pikkune karistus ning mind saadeti vangi Eestisse Tallinnasse. Minu teadmist mööda olin tollal Eestis ainuke usu pärast vangistatu. Eestis õnnestus mul rääkida oma uskumustest linna võimukandjatele, kes mind ülekuulamistele kutsusid.

Taas tõlkimas

Pärast seda, kui ma 1964. aastal Eestis vanglast välja sain, pöördusin tagasi Leedusse. Jätkasin meie väljaannete leedu keelde tõlkimist, mida tegin põhiliselt vene keelest. Tööhulk oli määratu. Kuigi oli ka teisi, kes tõlketöös kaasa lõid, olin Leedus siiski ainuke täisajaline leedu keelde tõlkija. Töötasin tihti seitse päeva nädalas päikesetõusust loojanguni. Ilma Jehoova abita poleks ma selle töökoormaga iialgi toime tulnud.

Kuna mõistsin hästi, kui tähtis on tõlketöö, püüdsin alati ettevaatlik olla. Kristlikud pered, kes mulle ulualust pakkusid, mind ülal pidasid ja mind varjasid, riskisid ka tihti oma vabadusega. Ent selline koostöö tegi meid väga lähedaseks. Samal ajal kui mina tõlkisin, oli pere, kelle juures elasin, valvel, et mind ohu korral hoiatada. Ohusignaaliks tagus keegi neist mingi raudesemega kaks korda vastu soojustorusid. Seda hoiatussignaali kuuldes peitsin kiiresti ära kõik, mis oleks võinud minu tegevust reeta.

Kui avastasime, et majal, kus asus minu „töökoht”, hoitakse silma peal, kolisin kiiresti kuskile mujale. Kuna tol ajal peeti ametliku loata kirjutusmasina omamist raskeks kuriteoks, viis keegi teine minu kirjutusmasina uude töökohta. Mina vahetasin tavaliselt oma asukohta ööhämaruses.

Jehoova tõesti kaitses mind. Kuigi ametnikud olid minu tegevusest teadlikud, ei olnud neil minu vastu ühtki tõendit. Näiteks 1973. aastal, mil kaheksa Jehoova tunnistaja üle kohut mõisteti, kutsus prokurör ka mind ülekuulamisele. „Mockutė, kui palju kirjandust te olete nende aastate jooksul trükkinud?” küsis ta minult otse.

Ütlesin, et ei saa sellele küsimusele vastata. Seejärel küsis ta: „Millistele küsimustele te siis saate vastata?”

„Nendele, mis ei ole seotud selle tööga,” vastasin.

Muutuste tuuled

1980. aastate lõpus hakkas olukord Leedus muutuma. Enam polnud tarvis end valitsusametnike eest varjata. 1990. aastal asusid teised Jehoova tunnistajad tõlketööd tegema. Seejärel, 1992. aasta 1. septembril, alustas tööd väike tõlkebüroo Klaipedas, kuhu ka mina lõpuks elama asusin.

Ühtekokku tegin ma tõlketööd 30 aastat 16 eri paigas. Mul ei olnud oma kodu. Kuid ma tunnen suurt rõõmu, nähes meie ühise töö vilja. Nüüdseks on Leedus umbes 3000 Jehoova tunnistajat. Ja tõlketööd, mida mina kunagi lautades ja lakapealsetes tegin, tehakse nüüd mugavas harubüroos Kaunase linna lähedal.

Mul on seniajani meeles, kuidas ma pea 60 aastat tagasi kohtusin Klaipedas külmas vangikongis esimest korda Jehoova tunnistajaga. See kohtumine andis minu elule täiesti uue suuna. Olen meie suurele Loojale Jehoovale nii tänulik selle eest, et sain teada tõde tema ja ta eesmärkide kohta ning et olen pühendanud oma elu tema tahte täitmisele.

[Väljavõte lk 13]

Need südantsoojendavad piiblitõed, mida Lydia meile neljale vangile rääkis, muutsid meie kõigi elu

[Pilt lk 12]

Minu kohtuprotsessist kirjutati ühes nõukogudeaegses ajalehes 1962. aastal

[Pilt lk 14, 15]

Mõned piiblilised väljaanded, mida tõlkisin, riskides oma vabadusega

[Pilt lk 15]

Lydia, kes mulle vanglas Piiblist rääkis

[Pilt lk 15]

Kaks tunnistajat (vasakul), kes 1956. aastal Venemaal Habarovski vangilaagris mulle Jumala kohta rohkem teadmisi andsid

[Pilt lk 15]

Kirjutusmasin, millega keelu ajal töötasin