„OLIN 12-aastane, kui ma ühel hommikul istusin oma voodiservale ja mõtlesin, kas täna on päev, mil ma suren,” meenutab James *. James kannatas raske depressiooni all. „Olen pidanud võitlema selle psüühikahäirega iga oma elupäev,” ütleb James nüüd, 30 aastat hiljem. Noorena tundis ta end nii väärtusetuna, et rebis puruks kõik oma lapsepõlvefotod. „Tundsin, et ma pole meenutamist väärt,” jutustab ta.

Kuna meid kõiki tabavad aeg-ajalt kurbuselained, võime arvata, et teame hästi, mida depressioon endast kujutab. Ent mida tegelikult tähendab depressiooni all kannatada?

Depressioon pole lihtsalt ajutine kurbusehoog, vaid sügav häire, mis takistab inimesel sageli oma igapäevakohustusi täita.

Näiteks Alvaro on üle 40 aasta tundnud hirmu, segadusesolekut, ängistust ja sügavat kurbust. Ta ütleb: „Depressiooni tõttu võtsin teiste arvamust liiga tõsiselt. Tundsin end süüdi kõiges, mis läks halvasti.” Alvaro sõnul on depressioon nagu piinav ja ebamäärane valu; nagu hirm, mille tagamaid sa ei mõsta; ning mis kõige hullem, sul pole mingit soovi sellest rääkida. Nüüd on Alvaro saanud mõningast kergendust teadmisest, mis tema sümptomeid põhjustab. Ta ütleb: „Teadmine, et on teisigi, kellel on sama probleem, parandab mu enesetunnet.”

Brasiilias elaval 49-aastasel Marial põhjustas depressioon unetust, valusid, ärrituvust ning kurvameelsust, millele ei paistnud tulevat mingisugust lõppu. Kui Marial depressioon diagnoositi, tundis ta alguses kergendust, et tema hädadel on vähemalt konkreetne nimetus. „Kuid seejärel süvenes minu rõhuv meeleolu veelgi,” tunnistab ta, „sest paljud inimesed ei mõista, mida depressiooni all kannatamine tähendab, ning sellel haigusel näib olevat küljes häbimärk.”

Kuigi mõnikord vallandab depressiooni konkreetne tegur, algab see tihtipeale hiilivalt. „Sinu kohale on äkitselt ja ei tea kust kerkinud sünged kurbusepilved,” selgitab Richard Lõuna-Aafrika Vabariigist. „Keegi sinu lähedastest pole surnud ja midagi hullu pole juhtunud, aga ometi oled sa rõhutud või apaatne. Ja miski ei hajuta neid kurbusepilvi. Sind valdab meeleheide ning sul pole õrna aimugi, miks.”

Kuigi depressioon pole miski, mida peaks häbenema, tundis Brasiilias elav Ana häbi, kui tal depressioon diagnoositi. „Nüüd, kui sellest on möödas kaheksa aastat, tunnen ma veelgi häbi,” möönab ta. Eriti raske on tal toime tulla rõhutustundega. „Ma kannatan vahel nii hirmsasti, et see tekitab lausa füüsilist valu. Kõik mu lihased valutavad.” Sel ajal pole tal jõudu, et  voodistki tõusta. Ja on ka neid päevi, mil Ana ei suuda lakata nutmast. „Ma nutan lohutamatult ja olen pärast nii kurnatud, et tunnen, otsekui oleks mu veri tardunud,” ütleb ta.

Piibelgi tunnistab, et inimesed võivad väga sügavasse masendusse langeda. Näiteks oli apostel Paulus mures ühe mehe pärast, kuna kartis, et kurvastus võib ta ’ära neelata’ (2. Korintlastele 2:7). Mõned depressioonihaiged võivad langeda niisugusesse meeleheitesse, et nad sooviksid lihtsalt uinuda ja mitte kunagi enam ärgata. Paljud tunnevad midagi sellist nagu prohvet Joona, kes ütles: „Mul on parem surra kui elada!” (Joona 4:3).

Ent mida saavad depressiooni all kannatajad oma seisundi parandamiseks teha ja kuidas selle kurnava haigusega toime tulla?