Noored küsivad

Kuidas ema või isa kaotust üle elada?

„Peale ema surma valdas mind täielik tühjus- ja segadustunne. Ema oli see, kes hoidis peret koos.” (Karyn *)

ELUS on vähe asju, mis suudaks meid samamoodi rivist välja lüüa kui isa või ema surm. Lisaks sellele, et pead taluma piinarikast kaotusvalu, tuleb sul ka silmitsi seista faktiga, et sinu edasine elu ei pruugi olla üldsegi mitte selline, nagu olid varem arvanud.

Vahest olid lootnud, et sinu kallis ema või isa on koos sinuga päeval, mil saad kätte juhiload või lõpetad kooli, või et ta jagaks sinuga rõõmu su pulmapäeval. Nüüd on aga need lootused purunenud, põhjustades sinus kurbust, pettumust või isegi viha. Kuidas saad sa tulla toime tunnete tulvaga, mis kaasneb vanema kaotusega?

„Kas ma olen normaalne?”

Alates hetkest, mil hakkad täielikult aru saama, mis on juhtunud, oled sunnitud võitlema emotsioonidega, mida sa pole kunagi varem kogenud. Brian, kes oli 13-aastane, kui ta isa suri südamerabandusse, ütleb: „Õhtul, mil saime sellest teada, ei suutnud me teha muud kui nutta ja üksteist kallistada.” Natalie, kes oli kümnene, kui tema isa vähki suri, meenutab: „Ma ei osanud midagi tunda. Seega ma ei tundnudki midagi. Mu hinges asus tühjus.”

Surm mõjub inimestele erinevalt. Tõepoolest, Piibel ütleb, et „igaühel” on „oma häda ja valu” (2. Ajaraamat 6:29). Seda meeles pidades võta hetk aega mõtlemaks, kuidas su vanema surm on sinule mõjunud. Kirjelda allpool, (1) kuidas sa end tundsid, kui said oma vanema surmast teada, ning (2) kuidas sa tunned ennast praegu. *

(1) ․․․․․

(2) ․․․․․

 Võib-olla on nendest vastustest näha, et sinu tunded on vähemalt mõnevõrra vaibunud. See on normaalne. See ei tähenda, et oled oma vanema unustanud. Võib ka olla, et su esmased tunded on siiani püsinud ning isegi hullemaks läinud. Vahest tuleb kaotusvalu lainetena, mis vajuvad ja tõusevad ning siis ootamatutel hetkedel vastu kaldajärsakut paiskuvad. Ka see on normaalne – isegi kui seda juhtub aastaid pärast ema või isa surma. Küsimus seisneb selles: kuidas leinaga toime tulla, ükskõik millise kuju see ka ei võtaks?

Kuidas toime tulla

Ära hoia pisaraid tagasi! Nutmine kergendab kaotusvalu. Ometi võid tunda end kui Alicia, kes oli 19-aastane, kui ta ema suri. Ta ütleb: „Ma tundsin, et kui olen liiga emotsionaalne, jätab see teistele mulje, justkui oleks mul vähe usku.” Aga mõtle järgnevale: Jeesus Kristus oli täiuslik inimene, kellel oli tugev usk Jumalasse. Siiski ta „nuttis” kalli sõbra Laatsaruse surma pärast (Johannese 11:35). Seega ära karda lasta pisaratel voolata. See ei näita, et su usk on nõrk! Alicia lisab: „Lõpuks ma nutsin. Nutsin palju ja iga päev.” *

Ära süüdista end. „Läksin igal õhtul ema tuppa ning andsin talle head-ööd-musi,” räägib Karyn, kes oli 13-aastane, kui ta ema suri. „Ühel õhtul jäi mul see tegemata. Järgmisel hommikul ema suri. Nii ebareaalne kui see ka ei tundu, tunnen end süüdi, et ma sel õhtul teda vaatamas ei käinud, ning et järgmisel hommikul see kõik juhtus. Isa läks ärireisile ning meie õega pidime vaatama, et emaga oleks kõik korras. Kuid me magasime kaua. Kui ma läksin ema magamistuppa, ei hinganud ta enam. Tundsin end kohutavalt, sest isa lahkudes oli temaga veel kõik korras!”

Võib-olla tunned sa nagu Karyn mõningast süütunnet tegemata jäetud asjade pärast. Sa võid endale koguni piina valmistada mõttega „kui ma vaid ...”. „Kui ma vaid oleks isale rohkem peale käinud, et arst kutsuda.” „Kui ma vaid oleks ema varem vaatama läinud.” Kui sellised mõtted sind vaevavad, pea meeles, et on normaalne tunda kahetsust asjade pärast, mida oleksid soovinud teisiti teha. On täiesti kindel, et sa olekski teinud asju teisiti, kui oleksid teadnud, mis juhtub. Aga sa ju ei teadnud. Seega ei ole sul põhjust tunda end süüdi. Sina ei ole oma vanema surmas süüdi! *

Räägi oma tunnetest. Õpetussõnad 12:25  ütleb: „Hea sõna teeb ... rõõmu.” Peites tunded enda sisse, on väga raske leinaga toime tulla. Samas kui rääkida oma tunnetest kellegagi, keda sa usaldad, annab see võimaluse kuulda julgustavaid ’häid sõnu’ ajal, mil vajad neid kõige enam. Seepärast miks mitte proovida järgnevaid soovitusi?

Räägi oma vanemaga. Kuigi sinu vanemale on see ränk aeg, soovib ta kahtlemata sind aidata. Anna talle siis teada, mida sa tunned. Sellised arutelud leevendavad kindlasti teie mõlema leina ning lähendavad teineteisega.

Vestluse alustamiseks proovi järgmist: pane kirja kaks või kolm asja, mida sa sooviksid teada oma kadunud ema või isa kohta, ning siis küsi vanemalt, kas te võiksite ühte neist koos arutada. *

․․․․․

Räägi lähedase sõbraga. Piibel ütleb, et tõelised sõbrad ’tulevad hädas ilmsiks’ (Õpetussõnad 17:17). „Sind võib aidata inimene, kellelt sa seda kõige vähem ootad,” ütleb Alicia. „Niisiis ära karda oma tunnetest rääkida.” Võite sõbraga vesteldes tunda kohmetust, kui püüate leida õigeid sõnu, mida öelda, kuid pikemas perspektiivis toovad sellised vestlused sulle kasu. David, kes oli vaid üheksa-aastane kui tema isa suri südamerabandusse, meenutab: „Ma hoidsin kõiki tundeid enda sees. Kui oleksin nendest rääkinud, oleks see minu leina leevendanud.”

Räägi Jumalaga. Kui ’valad välja oma südame’ Jehoova Jumala ette palves, tunned end  tõenäoliselt oluliselt paremini (Laul 62:9). See ei ole lihtsalt „heaoluteraapia”. Palves sa pöördud „kõige troosti Jumala” poole, „kes meid trööstib kõigis meie viletsusis” (2. Korintlastele 1:3, 4).

Üks viis, kuidas Jumal meid trööstib, on tema püha vaim. See võib anda meile „üliväga suurt väge”, et kaotusvaluga toime tulla (2. Korintlastele 4:7). Jumal annab meile ka ’lohutust pühakirja kaudu’ (Roomlastele 15:4, UM). Niisiis palu Jumalalt tema vaimu ning võta aega lugemaks tema Sõna Piiblit, et leevendada leina (2. Tessalooniklastele 2:16, 17). Miks mitte hoida enda läheduses nimekirja piiblisalmidest, mis on just sinule lohutavad? *

Kas valu lõppeb kunagi?

Lein ei kao üleöö. „See ei ole lihtsalt nii, et otsustad ühel hetkel, et nüüdsest ma enam ei leina,” ütleb Brianne, kes oli 16-aastane, kui ta ema suri. „Mõnikord ma lihtsalt nutan end magama. Teinekord püüan keskenduda mitte ema kaotusele, vaid Jehoova tõotustele, et peagi saan olla emaga koos paradiisis.”

Piibel kinnitab meile, et paradiis, millele ka Brianne viitab, on paik, kus „surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist ega vaeva ei ole enam” (Ilmutus 21:3, 4). Selliste tõotuste üle mõtisklemine võib aidata ka sinul tulla toime vanema kaotusega.

Ingliskeelseid artikleid sarjast „Noored küsivad” võib leida veebisaidilt www.watchtower.org/ype

[Allmärkused]

MÕTTEAINET

▪ Milliseid selles artiklis toodud soovitusi kavatsed kasutada? ․․․․․

▪ Loetle mõningad piiblikohad, mis sind lohutavad, kui lein muutub väljakannatamatuks. ․․․․․

[Kast lk 11]

NUTMISES EI OLE MIDAGI IMELIKKU ... KA NEMAD NUTSID!

Aabraham (1. Moosese 23:2)

Joosep (1. Moosese 50:1)

Taavet (2. Saamueli 1:11, 12; 19:1)

Laatsaruse õde Maarja (Johannese 11:32, 33)

Jeesus (Johannese 11:35)

Maarja Magdaleena (Johannese 20:11)

[Kast/pilt lk 12]

PANE OMA TUNDED KIRJA

Suureks abiks leinaga toimetulekul võib olla see, kui kirjutad üles oma mõtted kadunud vanema kohta. On palju asju, millest kirjutada. Siin on mõningad soovitused.

▪ Pane kirja meeldivad mälestused oma vanemast.

▪ Kirjuta, mida sooviksid oma vanemale öelda, kui ta veel elus oleks.

▪ Kujutle, et sul on noorem õde või vend, kes tunneb end oma vanema surmas süüdi. Kirjuta, milliste sõnadega sa teda lohutaksid. See võib aidata sul ka oma süütundesse tasakaalukamalt suhtuda.

[Kast lk 13]

MIDA VÕIKS TEINE VANEM SILMAS PIDADA

Abikaasa kaotus on väga valus kogemus. Kuid samas on see aeg, mil su teismeline laps vajab sinu abi. Kuidas sa võid aidata tal kaotusvalu kanda, ilma et ignoreeriksid enda oma?

Ära peida oma tundeid. Jälgides sinu käitumist, on su laps saanud palju väärtuslikke õppetunde elus. Õppimine, kuidas leinaga toime tulla, pole mingi erand. Seega ära arva, et pead lapse silmis olema tugev, varjates kõiki oma leinaga seotud tundeid. Nii õpetad ka oma teismelist neid varjama. Kui sa aga näitad oma emotsionaalset valu, õpib ta, et tihti on parem tundeid väljendada kui neid alla suruda, ning et on normaalne tunda kurbust, pettumust või isegi viha.

Erguta oma last rääkima. Erguta ilma survet avaldamata oma teismelist last rääkima, mis on tema südames. Kui see tundub talle vastumeelne, püüdke koos arutada käesolevat artiklit. Samuti räägi paljudest meeldivatest mälestustest, mis sul on oma kadunud abikaasast. Tunnista, et ka sinul on raske vastu pidada. Kui sinu teismeline laps kuuleb, kuidas sa oma tundeid väljendad, õpib ta tegema sedasama.

Tunneta oma piire. On arusaadav, et sa soovid oma teismelisele lapsele sel raskel ajal täielikult toeks olla. Kuid pea meeles, et sinu kalli abikaasa kaotus on ka sind raskelt puudutanud. Seega võib sinu emotsionaalne, vaimne ja füüsiline vastupidavus olla mingiks ajaks mõnevõrra kahanenud (Õpetussõnad 24:10). Järelikult võiksid paluda tuge mõnelt täiskasvanud pereliikmelt või küpselt sõbralt. Abi palumine on märk küpsusest. Õpetussõnad 11:2 ütleb: „Alandlikel on tarkus.”

Parim abi, mida võid saada, tuleb Jehoova Jumalalt, kes tõotab oma teenijatele: „Mina olen Jehoova, su Jumal, kes kinnitab su paremat kätt, kes sulle ütleb: „Ära karda, mina aitan sind!”” (Jesaja 41:13).

[Pilt lk 11]

Kaotusvalu on nagu lained, mis ootamatutel hetkedel vastu kaldajärsakut paiskuvad