Saatuslikud otsused, mis vallandasid maailmasõja

Kas mõne eksisammu tõttu võib puhkeda kolmas maailmasõda? Kas riigipead ja nende sõjalised nõuandjad võivad riskide kalkuleerimisel rängalt eksida ning vallandada miljonite ohvritega sõja?

ME EI tea seda, kuid teame, et midagi sellist on varem juhtunud. Sadakond aastat tagasi tõukasid Euroopa juhid oma riigid Suurde sõtta – mida hiljem hakati nimetama Esimeseks maailmasõjaks –, aimamata, kui ulatuslikuks see konflikt paisub. „Me astusime sõtta enesele aru andmata,” tunnistas David Lloyd George, Briti peaminister aastatel 1916–1922. Vaadelgem mõningaid olulisemaid sündmusi, mis nende tapatalguteni viisid.

„Ükski riigimees ei soovinud mastaapset sõda,” kirjutab ajaloolane Alan Taylor, „kuid nad tahtsid vastaseid ähvardada ja nendest üle olla.” Vene tsaar oli arvamusel, et sõda tuleb iga hinna eest ära hoida, ega soovinud jubeda verevalamise eest vastutavaks saada. Kuid sündmused väljusid kiiresti kontrolli alt, kui 28. juunil 1914 kella 11.15 paiku tulistati kaks saatuslikku lasku.

Lasud, mis muutsid maailma

Aastaks 1914 oli suurriikide kauakestnud rivaalitsemine Euroopas pingeid kõvasti üles kruvinud. Loodud oli kaks omavahel vastasseisus olevat liitu: Kolmikliit, kuhu kuulusid Austria-Ungari, Itaalia ja Saksamaa, ning kolmikkokkulepe ehk Antant, mille moodustasid Suurbritannia, Prantsusmaa ja Venemaa. Neil riikidel oli omakorda poliitilisi ja majanduslikke sidemeid paljude teiste maadega, sealhulgas Balkani riikidega.

Balkan oli tollal saanud räsida mitme tugevama võimu all ja kubises salaühingutest, kes taotlesid sealsete rahvaste iseseisvumist. Seal plaaniski väike rühm noorukeid mõrvata Austria troonipärija ertshertsog Franz Ferdinandi 28. juunil, tema külastuse ajal Bosnia pealinna Sarajevosse. * Politseieskordi vähesus tegi nende ülesande lihtsamaks. Ent atentaadi sepitsejate ettevalmistus ei olnud kuigi põhjalik. Üks nooruk viskas ertshertsogi suunas väikese pommi, kuid ei tabanud märki, ning ka tema kaasosalised ei tegutsenud nagu mõeldud. Atentaat õnnestus puhtjuhuslikult ühe vandenõulase, Gavrilo Principi käe läbi. Kuidas?

 Kui Princip nägi, et ertshertsog jätkab vigastamata oma teekonda, püüdis ta tema auto ligi pääseda, kuid asjatult. Löödud meeleolus kõndis Princip teispool tänavat asuvasse kohvikusse. Vahepeal oli pommiintsidendist ärritatud ertshertsog otsustanud oma marsruuti muuta. Tema autojuht aga, kes polnud muutunud plaanidest teadlik, hakkas sõitma vales suunas ja pidi seetõttu auto ringi pöörama. Princip väljus kohvikust just sel hetkel, kui lahtises autos istuv ertshertsog oli otse tema ees kõigest kolme meetri kaugusel. Nooruk sööstis auto juurde ja tulistas kaks lasku, mis tapsid ertshertsogi ja tema naise. * Naiivsel serbia rahvuslasel polnud ilmselt aimugi, millise sündmuste jada ta valla päästis. Ometi ei lasunud süü eesootavate sõjakoleduste eest üksnes temal.

Sõjaplaanid küpsevad

Enne aastat 1914 oli suurel osal eurooplastel sõjast idealiseeritud arusaam. Nad arvasid, et sõda on kasulik, üllas ja kuulsusttoov, kuigi nad pidasid end kristlasteks. Osa riigimehi uskus koguni, et sõda tugevdaks rahvuslikku ühtekuuluvust ja annaks rahvale uut elujõudu. Peale selle kinnitasid mõned kindralid riigipeadele, et võit tuleb kiire ja otsustav. „Kahe nädalaga on Prantsusmaa alistatud,” hooples üks Saksa kindral. Keegi ei osanud aimata, et miljoneid mehi ootab ees aastaid kestev kaevikusõda.

Sõjaeelsetel aastatel „veeres üle Euroopa marurahvusluse hiigellaine”, öeldakse raamatus „Cooperation Under Anarchy”. „See sõge eneseülistamine haaras kaasa nii koole, ülikoole, ajakirjandust kui ka poliitikuid.”

Vaimulikud ei teinud suurt midagi, et seda kurjakuulutavat meelsust ohjeldada. Ajaloolane Paul Johnson ütleb: „Ühel poolel rivistusid protestantlik Saksamaa, katoliiklik Austria, õigeusklik Bulgaaria ja islamiusuline Türgi. Vastaspoolel olid protestantlik Inglismaa, katoliiklikud Prantsusmaa ja Itaalia ning õigeusklik Venemaa.” Ta lisab, et enamik vaimulikke „võrdsustas kristluse patriotismiga. Kõiki kristlikke usutunnistusi esindavaid sõdureid õhutati üksteist oma Päästja nimel tapma”. Sõjaväkke mobiliseeriti isegi preestreid ja nunni, kusjuures tuhanded preestrid hukkusid otse lahinguväljal.

Euroopa riikide omavahelised liidud, mis oleksid pidanud suuremat sõda ära hoidma, võisid seda õigupoolest hoopis tagant õhutada.  Mil moel? Raamatus „Cooperation Under Anarchy” öeldakse: „Euroopa suurriikide julgeolekuplaanid olid tihedalt põimunud: iga riik tundis, et tema julgeolek sõltub liitlaste omast, ning pidas seepärast oma kohuseks neile appi rutata, isegi kui need olid ise oma ründajaid provotseerinud.”

Sõja vallapäästmisel etendas rolli ka Saksa peakindralstaabi endise ülema Alfred von Schlieffeni välja töötatud sõjaplaan, mida nimetati Schlieffeni plaaniks. See olemuselt välksõja plaan tugines eeldusele, et Saksamaa suudab lüüa nii Prantsusmaad kui ka Venemaad. Eesmärk oli vallutada kiiresti Prantsusmaa, samal ajal kui Venemaa mobiliseerib aeglaselt oma sõjaväge, ning seejärel suunata kõik jõud Venemaa vastu. „Arvestades tollal eksisteerinud sõjaliste liitude põimingut, võis [Schlieffeni] plaani käikulaskmise järel olla peaaegu kindel üleeuroopalise sõja puhkemises,” kirjutab „World Book Encyclopedia”.

Laviin hakkab veerema

Kuigi ametlikke tõendeid Serbia valitsuse osaluse kohta ertshertsogi atentaadis ei leitud, leidis Austria nüüd ettekäände teha slaavlaste rahutustele oma impeeriumis jäädavalt lõpp. Austria võttis nõuks „anda Serbiale õppetund”, ütleb ajaloolane John Roberts.

Nikolai Hartwig, Venemaa suursaadik Serbia pealinnas, püüdis pingete hajutamiseks leida kompromisslahendust. Kuid ta sai infarkti ja suri kohtumisel Austria esindajatega. 23. juulil esitas Austria Serbiale terve rea nõudmisi, mis sisuliselt võrdusid ultimaatumiga. Kuna Serbia ei saanud kõigi nõudmistega täielikult nõustuda, katkestas Austria otsekohe Serbiaga diplomaatilised suhted. Diplomaatia vedas alt kõige tähtsamal momendil.

Siiski tehti veel mõningaid katseid sõda ära hoida. Näiteks tegi Suurbritannia ettepaneku korraldada rahvusvaheline nõupidamine ja Saksa keiser õhutas Vene tsaari mitte mobiliseeruma. Kuid sõjamasin oli juba liikvele läinud. „Ainuüksi järgnevate sündmuste mastaapsus kasvas riigimeestel, kindralitel ja tervetel riikidel üle pea,” öeldakse raamatus „The Enterprise of War”.

Austria keiser, kes teadis, et võib arvestada Saksamaa toetusega, kuulutas 28. juulil Serbiale sõja. Viimase poolele asus Venemaa, kes andis Austria tegevuse piiramiseks käsu mobiliseerida umbes miljon meest Austria piirile. Kuid et mitte jätta Vene-Saksa piiri kaitseta, kuulutas Vene tsaar vastumeelselt välja ka üldmobilisatsiooni.

Tsaar kinnitas keisrile, et Venemaal ei ole mingit kavatsust Saksamaad rünnata. Sellest hoolimata asus Saksamaa kiiresti tegutsema kohe pärast mobilisatsiooni väljakuulutamist Venemaal ning lasi 31. juulil käiku Schlieffeni plaani. 1. augustil kuulutas Saksamaa sõja Venemaale ja kaks päeva hiljem Prantsusmaale. Kuna Saksamaa sõjaplaan nägi ette läbiminekut Belgiast, hoiatas Suurbritannia Saksamaad, et kuulutab viimasele sõja, juhul kui see rikub Belgia neutraliteeti. 4. augustil marssisid Saksa väed Belgiasse. Nüüd ei saanud sõda enam peatada.

„Nüüdisaja suurim diplomaatiline katastroof”

„Suurbritannia sõttaastumine andis lõpliku tõuke nüüdisaja suurimaks diplomaatiliseks katastroofiks,” kirjutab ajaloolane Norman Davies. Üks teine ajaloolane, Edmond Taylor, kirjutab, et pärast seda, kui Austria oli 28. juulil sõja välja kuulutanud, „etendas selle lõkkelepuhumises järjest tähtsamat rolli totaalne segadus. Liiga palju sündmusi toimus liiga kiiresti ja liiga paljudes kohtades. ... Ka kõige ärksamad ja kainemad pead ei suutnud enam orienteeruda selles inforägastikus, mis neid ümbritses”.

See katastroofiline „segadus” läks maksma enam kui 13 miljoni sõduri ja tsiviilelaniku elu. Usk helgesse tulevikku ja inimloomusesse sai surmahoobi, kui tsiviliseerituks peetud rahvad uute masstoodangu relvadega üksteist enneolematus ulatuses hävitama hakkasid. Maailm oli alatiseks muutunud. (Vaata kasti „Maailmasõda – kas ajamärk?”.)

[Allmärkused]

[Kast/pilt lk 20]

MAAILMASÕDA – KAS AJAMÄRK?

Piibel on ennustanud, et praeguse kurja ajastu viimsete päevade tundemärgi hulka kuuluvad sõjad (Matteuse 24:3, 7; Ilmutuse 6:4). Selle tundemärgi täitumine meie silme all tõendab, et kiirelt on lähenemas aeg, mil Jumala kuningriik võtab maa valitsemise täielikult enda kätte (Taaniel 2:44; Matteuse 6:9, 10).

Peale selle kõrvaldab Jumala kuningriik praeguse maailma nähtamatud mõjutajad: Saatana ja teised tema poolele asunud kurjad vaimolendid. „Kõik maailm on tigeda võimuses,” ütleb 1. Johannese 5:19. Saatana mõju on süvendanud paljusid inimkonna hädasid ja kahtlemata andis see tõuke ka katastroofilisteks sündmusteks, mis viisid Esimese maailmasõjani (Ilmutuse 12:9–12). *

[Allmärkus]

[Allikaviide]

U.S. National Archives photo

[Pilt lk 19]

Ertshertsog Franz Ferdinandi mõrvamine

[Allikaviide]

© Mary Evans Picture Library