Olen teeninud Jumalat ustavalt üle 70 aasta

Jutustab Josephine Elias

„Ära muretse,” sosistas mu abikaasa läbi trellide. „Tehku nad minuga mis tahes, tapku või lasku vabaks, aga mina Jehoovast ei tagane.” Ka mina olin otsustanud sedasama teha. Soovin seda tänaseni.

OLEN sündinud aastal 1916 väikeses Sukabumi linnas Lääne-Jaava mägismaal Indoneesias. Mu vanemad olid heal järjel hiinlased, kes elasid suures majas ning pidasid teenijaid. Mul oli viis venda, kolm vanemat ja kaks nooremat. Kuna olin ainuke tüdruk, sai minustki paras marakratt. Ronisin katuseid mööda ja mulle meeldisid sportlikud mängud. Samas tegi üks asi mind päris murelikuks.

Nimelt kartsin ma, et mind ootab ees põrgu. Koolis ütles mu õpetaja, et üleannetud tüdrukud lähevad põrgusse. Ja kuna mina olin just selline, mõtlesin, et lõpuks satungi sinna. Hiljem, kui käisin Jakartas (tollal Batavia) keskkoolis, haigestusin. Arst arvas, et ma suren. Seepärast püüdis mu korteriperenaine mind lohutada mõttega, et peagi lähen ma taevasse. Mina aga pelgasin, et Jumal saadab mu otse põrgusse.

Minu ema Kang Nio ja vanem vend Dodo tulid mulle Jakartasse kiiruga järele. Koduteel küsis Dodo: „Kas sa tead, et Piibel ei õpeta, et inimesi piinatakse põrgus?”

„Kust sa seda tead?” küsisin. Ema luges mulle Piiblist mõne kirjakoha, kust nähtus, et surnud on teadvuseta ja ootavad ülesäratamist (Koguja 9:5, 10; Johannese 5:28, 29). Nad ütlesid, et olid kuulnud seda Jehoova tunnistajate käest, ning ulatasid mulle väikese brošüüri „Kus viibivad surnud?”. * Ma asusin seda kohe lugema. Enne, kui koju jõudsime, ütlesin neile, et see on tõde!

Räägin teistele oma usust

Mu pere oli selleks ajaks kolinud Bandungi, mis on suur linn Lääne-Jaaval. Seal paranesin pikkamööda oma haigusest. 1937. aasta märtsis külastas meid Clem Deschamp, Austraaliast pärit Jehoova tunnistaja, kes teenis Jakartas. Tema külastuse ajal lasin end koos ema ning vanemate vendade Felixi, Dodo ja Pengiga Jumalale pühendumise märgiks ristida. Hiljem said ka minu nooremad vennad Hartanto ja Jusak ning mu isa Tan Gim Hok Jehoova tunnistajaks. *

Pärast ristimist osalesime koos Clemiga üheksa päeva kestnud kuulutushoogtöös. Clem õpetas meile, kuidas kuulutada tunnistuskaardi abil, mis sisaldas lihtsat Piibli sõnumit kolmes keeles. Andsime ka eraviisil tunnistust sugulastele ja sõpradele. Peagi sai meie väikesest grupist Bandungis teine kogudus Indoneesias.

Hiljem samal aastal kolisime perega Jakartasse, et kuulutada seal elavale 80 000 hiinlasele. Ema,Felix ja mina alustasime kristlikku täisajalist teenistust pioneeridena. Mina kuulutasin veel ka Bandungis, Surabayas ja mujal. Valdavalt käisin üksi kuulutamas. Olin noor, tugev ja õnnelik selle üle, et saan Jumalat teenida. Ent ähvardavad sõjapilved olid hakanud  juba kogunema ja mu usk pandi peagi proovile.

Katsumused sõjaajal

1941. aasta detsembris haaras Aasiat ühtäkki Teise maailmasõja kaos. Imperialistlik Jaapani armee võttis Indoneesia oma raudsesse haardesse. Meie piiblikirjandus keelati ära ja me ei saanud enam avalikult kuulutada. Huvilisi külastades kandsin kaasas malelauda, et jätta mulje, nagu käiksin inimeste juures lihtsalt malet mängimas.

1943. aastal abiellusin Andréga, kartmatu pioneeriga, kelle jõulist häält oli võimatu mitte tähele panna. Koos viisime salaja piiblikirjandust teistele tunnistajatele kõikjal Jaaval. Kui oleksime vahele jäänud, oleks meid piinatud ja surma mõistetud. Paljudel puhkudel pääsesime üle noatera.

Kord, kui tahtsime koos Andréga Sukabumis rongi peale minna, peatas meid kardetud kempeitai, jaapani sõjaväepolitsei. Kotis muu kraami all peidus oli mul keelatud kirjandus. „Mis teil seal kotis on?” küsis politseinik nõudvalt.

„Riided,” vastas André.

„Ja mis seal riiete all on?” jätkas ta küsitlemist.

„Ikka riided,” ütles André.

„Aga mis teil täitsa koti põhjas on?” uuris politseinik. Hoidsin hinge kinni ja palvetasin vaikselt Jehoova poole. „Eks vaadake ise,” vastas André.

Politseiniku abiline pistis käe sügavale kotti. Äkitselt karjatas ta valust ja tõmbas käe ruttu tagasi. Ta oli nööpnõelaga sõrme pistnud. Segadusse sattunud politseinik käskis meil kiiresti koti kokku panna ja rongile astuda.

Ühel teisel reisil Sukabumisse sai kempeitai aru, et ma olen Jehoova tunnistaja, ning kamandas mu nende kohalikku staapi. André ja mu vend Felix järgnesid mulle. Seal küsitleti kõigepealt Andréd, kes sattus ristküsimuste tule alla. „Kes on Jehoova tunnistajad? Kas te töötate Jaapani valitsuse vastu? Kas te olete nuhk?”

„Me oleme kõikvõimsa Jumala teenijad ja meil pole mingit süüd,” kostis André. Komandör haaras seinalt samuraimõõga ja hoidis seda ähvardavalt üleval.

„Mis siis, kui teid kohe praegu maha löön?” urises ta tigedalt. André pani pea laua peale ja palvetas vaikselt. Pärast pikka pausi kostis naerupahvak. „Te olete vapper!” ütles komandör. Ta lasi Andrél minna ning kutsus Felixi ja minu sisse. Kui meie tunnistus André omaga ühtis, käratas komandör: „Te pole mingid nuhid. Kaduge siit!”

Kõndisime kolmekesi koju ja kiitsime rõõmsalt Jehoovat. Meil polnud õrna aimugi, et meid ootavad ees veel suuremad katsumused.

Uued usukatsumused

Mitu kuud hiljem esitasid „valevennad” André kohta süüdistuse ning kempeitai arreteeris ta (2. Korintlastele 11:26). Käisin teda vanglas vaatamas. Ta oli kõhn ja nõrk. Ta hoidis end elus sellega, et korjas kongi äravoolutorust toiduriismeid. Vangivalvurid polnud murdnud ta laitmatust. Nagu ma sissejuhatuses mainisin, sosistas ta mulle läbi trellide: „Ära muretse. Tehku nad minuga mis tahes, tapku või lasku vabaks, aga mina Jehoovast ei tagane. Nad võivad siit mind välja viia surnuna, kuid mitte reeturina.”

Kuus kuud pärast vangistamist kutsuti André Jakarta Ülemkohtu ette. Meie pere ja sõbrad täitsid kohtusaali. Õhkkond oli pingeline.

„Miks te ei astu jaapani sõjaväkke?” küsis kohtunik nõudlikult.

„Ma olen Jumala kuningriigi sõdur,” kostis André, „ja sõdur ei saa korraga kahes sõjaväes teenida.”

„Kas te kutsuksite teisi üles väeteenistusest keelduma?” päris kohtunik.

 „Ei, kuna see on iga inimese isiklik otsus,” ütles André.

André jätkas enda kaitsmist ning viitas sageli Piiblile. See avaldas muljet kohtunikule, kes oli harras muslim. „Meie uskumused võivad erineda, kuid ma ei taha sundida mitte kedagi tegutsema vastu oma südametunnistust,” sõnas kohtunik. „Te olete vaba.”

Saalist kostis kergendusohe ja ma olin üliõnnelik. André tuli minu juurde ja hoidis mul käest kinni. Pereliikmed ja sõbrad ümbritsesid meid, et õnne soovida.

Kuulutame tõelist vabadust

Pärast Teise maailmasõja lõppu puhkes Indoneesias Hollandi koloniaalvõimu vastane revolutsioon, mis vältas neli aastat. Tuhanded inimesed hukkusid ja inimesed jätsid tervete külade kaupa oma kodud maha. Patrioodid püüdsid sundida meid hüüdma oma lahinguhüüdu „Merdeka”, mis tähendab „vabadus”. Aga me andsime neile teada, et oleme poliitilistes küsimustes erapooletud.

Hoolimata kõikjal lokkavast vägivallast jätkasime majast majja kuulutustööd. Kasutasime oma vanu tunnistuskaarte ja kirjandust, mille olime enne sõda ära peitnud. Kui vägivallatsemine 1948. aasta maikuus rauges, alustasime Andréga taas pioneerteenistust. Olime Indoneesias ainsad pioneerid. Kolm aastat hiljem oli meil rõõm tervitada Jakartas 14 tunnistajat, kes kõik olid lõpetanud Ameerika Ühendriikides New Yorgi osariigi põhjaosas Gileadi piiblikooli. Nende antud väljaõpe valmistas meid ette kandma suuremat vastutust.

Juunis 1952 alustasime Andréga eripioneerteenistust Semarangis, mis asub Jaava keskosas. Järgmisel aastal osalesime juba ise Gileadi kooli 22.  kursusel. Pärast lõpetamist naasime Indoneesiasse ja meid määrati Kupangi linna Timoris. Hiljem määrati meid teenima Lõuna- ja Põhja-Sulawesile. Seal pandi meie usk uuesti proovile.

Taas keelustatud

1965. aastal hukkus riigipöördekatse tagajärjel sadu tuhandeid inimesi. Mõned ristiusu vaimulikud võtsid sellest konfliktist osa ja väitsid, et Jehoova tunnistajad on kommunistid. Õnneks ei jäänud võimud neid uskuma. Vaimulikud aga jätkasid oma laimukampaaniaid meie vastu. Nii keelustatigi Jehoova tunnistajate tegevus 25. detsembril 1976.

Peagi pärast keelu väljakuulutamist kutsus Manado ringkonnaprokurör André enda juurde. „Kas te teate, et Jehoova tunnistajad on keelustatud?” päris ta.

„Jah,” vastas André.

„Kas te olete nüüd valmis oma religiooni muutma?” küsis ametikandja.

André kummardus ettepoole ja sõnas vastu rinda lüües valjuhäälselt: „Te võite mu südame seest välja kiskuda, aga te ei suuda iial sundida mind religiooni vahetama.”

Prokurör küsis imestunult: „Mis ma siis oma aruandesse märgin?”

„Kirjutage, et ma olen ikka Jehoova tunnistaja ja mul pole mingit süüd,” ütles André.

„Ma pean teie kirjanduse konfiskeerima,” jätkas prokurör.

Tolsamal ööl viisid noored tunnistajad kirjanduse meie majast minema ja jätsid maha vaid tühjad kastid. Meie jätkasime kuulutustööd  ja kasutasime Piiblit. Mis puutub aga ringkonnaprokuröri, siis jättis ta meid rahule.

Imeline elu!

Teenisime pärast seda Andréga Surabayas Jaaval ja Bangka saarel, mis asub Sumatrast kagu pool. 1982. aastal sundis kehv tervis meid aga Jakartasse naasma. Aastal 2000 suri André siin 85 aasta vanuselt. Ta oli innukas pioneer kuni lõpuni. Aasta pärast tema surma keeld tühistati.

Mul on olnud imeline elu! Olen praegu 93-aastane ja olen teeninud pioneerina enam kui 70 aastat. 1937. aastal, kui mind ristiti, oli Indoneesias kõigest 25 Jehoova tunnistajat. Praegu on meid 22 000. Ma olen tõesti õnnelik, et olen saanud sellele kasvule kaasa aidata! Kuid mu elutee on alles alanud. Soovin Jumalat igavesti ustavalt teenida.

[Allmärkused]

[Väljavõte lk 13]

„Ma olen Jumala kuningriigi sõdur, ja sõdur ei saa korraga kahes sõjaväes teenida”

[Väljavõte lk 14]

„Te võite mu südame seest välja kiskuda, aga te ei suuda iial sundida mind religiooni vahetama”

[Kaart lk 15]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

Kohad, kus me elasime ja kuulutasime

INDONEESIA

Sulawesi

Manado

Sumatra

Bangka

Jaava

JAKARTA

Sukabumi

Bandung

Semarang

Surabaya

Timor

Kupang

[Pilt lk 15]

Koos Andréga 1970. aastatel

[Pildid lk 15]

Kui ma olin 15-aastane, veenis brošüür „Kus viibivad surnud?” mind Piibli tões