Boliivia „kadunud maailm”

AASTAL 1906 rääkisid Briti Kuningliku Geograafiaseltsi president ja kolonel Percy Harrison Fawcett omavahel Lõuna-Ameerika tohutust majanduslikust potentsiaalist. President lükkas Fawcetti ette kaardi ja ütles: „Vaata seda piirkonda! See on täis valgeid laike, sest sellest on nii vähe teada.” Siis tegi ta kolonelile ettepaneku seda ala uurida. Fawcett oli nõus.

Oma päevikutes kirjeldas Fawcett tiheda metsaga nõlvu, mida praegu tuntakse Huanchaca platoona Boliivias. Ta nimetas seda piirkonda „kadunud maailmaks”. * Arvatakse, et Fawcetti päevikud ja fotod inspireerisid kuulsat Inglise kirjanikku Sir Arthur Conan Doyle’i kirjutama romaani „Kadunud maailm”, kus ta kirjeldab müütilist „ahvinimeste” maailma ja kohutavaid dinosauruseid, kes väidetavalt olid püsinud elus kuni tolle ajani. Tänapäeval on selles suhteliselt rikkumata loodusega Amasoonia piirkonnas võrratu Noel Kempff Mercado rahvuspark, mis kanti aastal 2000 maailmapärandi nimekirja. *

Looduspark asub Boliivia kirdeosas Brasiilia piiri ääres ning see peaaegu puutumata loodusega ala võtab enda alla üle 15 000 ruutkilomeetri. Esindatud on viis ökosüsteemi: igihaljas mäestikumets, heitlehine mets, kuiv mägismaasavann, savanni märgalad ja metsased märgalad. Huanchaca platoo ise on umbes 5000 ruutkilomeetri suurune liivakivist lavamaa, mis on ümbritsevast tasandikust 550 meetrit kõrgemal ning laiub 150-kilomeetri pikkuse ribana pargi idapiiril. Arvukad jõed, mis voolavad välja platoolt ja ümbritsevalt tasandikult, toidavad umbes 20 juga, milledest mõned on: Salto Susana, Arco Iris, Federico Ahlfeld, Gemelas, El Encanto.

Meie seiklus algab

Eraldatus mõnevõrra kaitseb loodusparki ja seepärast on see magnet ökoturistidele, kellest paljud lendavad sinna Kesk-Boliiviast Santa Cruzist. Meie otsustasime sõita 700 kilomeetrit autoga, tänu millele saime Boliivia maastikust palju üksikasjalikuma pildi. Ühes kohas nägime enda ees teel lendlemas otsekui värviliste puulehtede pilve. Tuli aga välja, et need „lehed” on liblikad, ja meie polnud ainsad asjasthuvitatud. Rühm näljaseid sisalikke sibas seal ringi ja nautis õnnetuid ohvreid püüdes pidusööki.

Kui jõudsime rahvusparki, kohtusime Paraguá jõe kaldal La Florida külas oma giidi Guidoga. Ta viis pontoonpaadiga meid ja meie auto üle jõe, ja sealt oli meil sõita veel veidi maad Los Fierrose laagrisse. Teel silmasime üht rebast ja käärsaba-öösorri – ilusat lindu, kes sööstis meie eest läbi.

Puhkasime end öösel välja ja ärkasime hommikul lindude rämeda hääle peale – meie hüti lähedal puu otsas istus neli kaunist sinise- ja kollasekirjut araraunat. Nad oleks otsekui hõiganud: „Tere tulemast meie  poole!” See mõnus algus meie esimesele päevale rahvuspargis tõotas, et meil saab tore olema.

Kihab elusolenditest

Noel Kempff Mercado rahvuspargis on üle 600 linnuliigi; lisaks leidub siin 139 liiki imetajaid (rohkem kui terves Põhja-Ameerikas), 74 liiki roomajaid ja umbes 3000 liiki liblikaid, rääkimata rohkearvulistest muudest putukatest. Lindude hulka kuulub üle 20 papagoiliigi, samuti harpüiakotkas ja hoatsiin. Kohalik linnutundja ja looduskaitsja Nick Acheson ütles meile, et „haruldased tikatid ja sirgud meelitavad siia linnuvaatlejaid kõikjalt maailmast”.

Paljude imetajate seas on suur-sipelgaõgijad, lakkhundid, jaaguarid, pekaarid, taapirid ja pampahirved. Arvukad jõed, mis parki ümbritsevad ja sealt välja voolavad, on samuti täis elu. Sealt võib leida 62 liiki kahepaikseid, 254 liiki kalu; lisaks on seal kaimanid, hiidsaarmad, kapibaarad ning ilusad roosad delfiinid iniad. See park on tõesti loodusesõprade paradiis!

Amasoonia suured kaslased panevad paljud külastajad muretsema turvalisuse pärast, ja nii oli ka meiega. Los Fierrose laagri administraator jutustas meile oma esimesest ööst looduspargis: „Ärkasin keskööl imeliku tundega, et keegi jälgib mind. Vaatasin hüti aknast välja ning nägin jaaguari, kes mind jõllitas – meie vahel oli vaid putukavõrk! Kabuhirmus lukustasin end tualettruumi ja jäin sinna kuni hommikuni.” Selline jutt meid nüüd küll ei rahustanud!

Ent administraator jätkas: „Varsti sain teada, et see uudishimulik kaslane käib siin sageli öösiti külas ja teda ei peeta ohtlikuks. Tegelikult on nii, et kuumadel päevadel tulevad jaaguarid tihti laagrisse ja lebasklevad hüttide jahedatel kiviterrassidel. Nagu arvata võite, on see uustulnukale üsna kõhedusttekitav. Varem kandsime alati kaasas vintpüssi, eriti kui juhatasime öiseid matkagruppe, aga nüüd enam mitte. Loomad ei ole muutunud, küll aga meie suhtumine neisse.” Siiski soovitas ta meil suhtuda kõigisse metsloomadesse aukartusega.

Džungliretk El Encanto joa juurde

Looduspargi arvukad joad on suur vaatamisväärsus. Alustasime vara hommikul oma retke koos giid Guidoga, et jõuda El Encanto joa juurde, mis langeb Huanchaca platoolt 80 meetri kõrguselt. Kõndisime kuus kilomeetrit vihmametsas, kus meid tervitasid ülal puuokstel ämmalahvid ja möiraahvid. Mõlemal liigil on tabavad nimed: ämmalahvidel seepärast, et nad on väga pikkade käte ja jalgadega nagu ämblikud, ning möiraahvidel seepärast, et nad karjuvad kõva häälega, mida on kuulda isegi kolme kilomeetri kaugusele. Üle meie peade lendas kalkunisarnane punase kurguga lind, kes otsis endale hommikusööki.  Guido juhtis meie tähelepanu jälgedele jõe kaldal. Tema treenitud silm oskas eristada kaht liiki hirvede, samuti taapiri, jaaguari ja puuma jälgi. Tajusime, et igat sorti silmad jälgivad meid rohketest peidikutest ning et see paik kihab elust päeval ja ööl.

Neil valvsatel olenditel on hea end varjata rikkalikus lehestikus, sest looduspargi erisugustel maastikel kasvab ohtrasti kõikvõimalikke taimi. Õigupoolest vohab sel alal arvestuste kohaselt umbes 4000 taimeliiki, kaasa arvatud üle 100 erineva orhidee, samuti rikkalikus valikus puid, sõnajalgu, bromeelialisi ja vääntaimi. Meile pakkus silmarõõmu värviküllus ja ninna tungis tee kõrval kasvavate viljade meeldivaid aroome. Seal oli näiteks selliseid vilju nagu mangaba, mis kasvab puu otsas, ja granadill, mis kasvab vääntaimel.

Lõpuks, kui läksime jõest üle, hakkasime kaugusest kuulma langeva vee mühinat, mis muutus iga sammu järel üha võimsamaks. Äkitselt jõudsime lagendikule ja seal meie ees kõrguski majesteetlik El Encanto juga, mille alaosa oli mähkunud udusse. Kristallselge järve kaljuseinu ehtisid sõnajalad ja bromeelialised. Guido lausus: „Palavatel päevadel tulevad ahvid siia alla vette end jahutama.” Võtsime neist eeskuju ja jahutasime end samuti, imedes samal ajal endasse selle kauni paiga rikkumatut rahu ja langeva vee meeldivaid helisid.

Looduskaitsja Noel Kempff Mercado pärand

Noel Kempff Mercado suri aastal 1986. Ent töö, mida ta alustas, et kaitsta seda osa Boliiviast, kestab edasi. Aastal 1996 sõlmisid Boliivia ja USA valitsus kokkuleppe, et kaitsevad 880 000 hektari suurust vihmametsa ja edendavad jätkusuutlikku arengut, püüdes vähendada kasvuhoonegaaside eraldumist muudes maailma paikades. Järgmisel aastal algatasid Boliivia valitsus ja kolm energeetikafirmat projekti nimega Noel Kempff Climate Action Project, mis muu hulgas saavutas metsaraieloa tühistamise 880 000 hektari suurusel metsaalal. See piirkond lisati rahvuspargile, mis laienes seega kaks korda.

Külaskäik sellisesse suurepärasesse paika kasvatas meie hindamist Looja vastu ning aitas näha, kui kaunis ja mitmekesine on elu, mis ta on planeet Maale loonud. Laul 104:24 ütleb: „Kui palju on sinu tegusid, Jehoova! Sa oled nad kõik teinud targasti! Maa on täis sinu looduid!” Tõepoolest, kui kõndisime selle rikkumata „kadunud maailma” radadel, tundsime lausa instinktiivset soovi astuda kergel sammul, imeda endasse kõike seda ilu ning võtta endaga kaasa mitte midagi muud kui vaid pildid kaameras ja mälestused südames.

[Allmärkused]

[Pilt lk 16]

Lillakaspunane orhidee

[Pilt lk 16, 17]

Ahlfeldi juga rahvuspargis

[Pilt lk 17]

Araraunad

[Pilt lk 17]

El Encanto juga

[Pildi allikaviide lk 15]

Aerial: ® 2004 Hermes Justiniano/BoliviaNature.com

[Piltide allikaviited lk 17]

Orchid, Ahlfeld Falls, and macaws: ® 2004 Hermes Justiniano/BoliviaNature.com